Plastimure

Edumeelsetest materjali, sealhulgas bioplasti, tootmise ja kasutamise stsenaariumidest oleks palju kasu nii Eestis kui mujal ning plastimure saaks leevendust.

ANDRES KRUMME

Mobla piriseb, uus päev läks käima! Aga sealt see tuleb, ärkamise selgusega pressib peale rõhuv mure. See plast!1 Ma ei taha, et asi, mida ma ärgates esimesena puudutan, oleks plast!2 Siiski pääsu pole, ise see asjandus vakka ei jää, ma pean selle kätte võtma. Miks on nutiseade plastist korpusega, rääkimata paljust muust, mis on korpuse sees? Vastik! Üles, üles, välja siit linade vahelt. Kahtlustan nendeski plasti, kahtlane silt näitab CO/PES: 50/50.3 Ilmselt sundis ainult räsitava päeva väsimus õhtul nende vahele pugema. Nüüd on vaja vannituppa jõuda. Kui saaks, siis lendaks. Korterisse on korralik laudpõrand maha pandud, aga soperdajast ehitusmees on selle üle tõmmanud mingi läikiva tarretisega, mis pidavat puitu kulumise ja määrdumise vastu kaitsma. Aga see on kahtlane, kui pole just plast, siis vähemalt polümeer,4 veelgi arusaamatum. Tuleb selle peale astuda. Nii, vannituba. Vähemalt hetkeks olen pääsenud. Põrand on aus keraamika ja kraan korralikult nikeldatud terasest. Siin aga head sõnumid lõpevad. Habemeajamismasin plastist korpusega, kamm plastist, hambapasta tuub plastist, hambahari ka plastist! Jah, isegi see! Küll said rikkamad inimesed aastasadu hakkama puidust varre otsa pandud seaharjastega, aga siis mõtles keegi Wallace Hume Carothers välja nailoni5 ning suuhügieen lõi lihtrahva seas õitsele!

Aeg päeva esimesed pinged maha võtta, keedan piimaga kohvi ja keeran ühe plotski. Just nimelt plotski! Väärikas ajakiri soovitas, neid filtriga poesigarette ma enam suhu ei pane, puhas plast.6 Kohvi ei saa muidu kastrulist kätte, kui peab plastiga kaetud käepideme pihku võtma. Järgmise ostan üleni terasest. Kõrvetab, aga ei ole nii ebameeldiv katsuda. Nüüd veel sellest plastselt läikivast külmkapist plastist piimapakk. On küll nädal aega hea värske võtta, aga parem lüpsaks iga päev lehma kui katsuks seda libedat materjali. Lõpetuseks veel klaas vett. See on köögitoimingute meeldivaim osa, aus klaas ja mõnusalt jahe nikeldatud terasest kraan! Plastpudeli vett ma suhu ei võta. See jook kubiseb mikroplastist. Tallinna Vesi pruulib väärt märjukest, vähestes kohtades maailmas võib kraanivett sellise mõnuga nautida! Aga siingi poeb kahtlus hinge, et see õilis kraam võib voolata plastist torudes.

Paljalt tööle ei lähe, aga keha tõrgub juba ette. Vaja on särk ja ülikond selga vedada. Hõlma külge on õmmeldud silt, tihedalt kahe- ja kolmetähelühendeid täis trükitud. Miks peavad need tekstiil­materjalid nii keerulised olema? Kahtlustan, et enamik neist on plasti sugulased. Meie esiisad said aastasadu nahkade ja lambavillaga hakkama. Viimaks veel plastist nööbid, libedad, läikivad! Kuhu on kadunud vana hea vandel?

Lõpuks saan sellest plastipesast välja tänavale. Kruus krõbiseb mõnusalt talla all, aga täit rõõmu sellest mitteplasti kogemusest ei saa, kuna vahele jääb plastist kingatald. Aga siiski on ümber õhku, mida ei piira valdavalt plastist ehitus- ja sisustusmaterjalid. Mööda sõitev vana veoauto vürtsitab hingamist poolpõlenud diisli tahmaga, aga vähemalt ei ole see plast.7 Siiski tungib ärevus taas hinge, ka õhus pidavat juba mikroplasti leiduma. Otsustaks teadlased ometi ära, kui palju need söödavad, joodavad, hingatavad plastikübemed mu elupäevi lühendavad! Seni on igal pool ainult oletused.8

Arengusuunaks võiks seada fossiilsetel maavaradel põhinevate pakkematerjalide, tekstiilmaterjalide ja mitmete erirakendusteks mõeldud materjalide asendamise biopõhiste plastidega.

Aron Stern

Saan autosse. Mõnus! Liitreid on korralikult varutud, pole mingi invakäru, kui vajutad, siis läheb! Aga jälle tungib masendus hinge ja kiirenduse g-jõust tekkiv nauding kaob. Kogu see asjandus minu ümber on valdavalt plast! Aastakümneid on seda järjest enam autodesse topitud. Pidi olema kergem, mugavam, nutikam, säästlikum jne. Aga see on plast: roolikate on plastist, käigukangi kate samuti, salong on plastist ja rääkimata paljudest vidinatest, mis autot käimas hoiavad.

Nii. Mulle aitab! See kabriolett läheb poodi tagasi. Võtan raha, mis liisingumaksetest üle jäi ja ostan lennupileti Uus-Guineasse. Seal pidavat džunglis elama veel paar selli, kes pole kunagi plasti näinud. Otsin nad üles ja löön kampa ega meenuta seda õudust enam kunagi!

Mida saaksime teha?

Mis on selle üle võlli jutu mõte? Plast on kõikjal meie ümber. Plast ei ole meie sõber ega vaenlane, vaid valdavalt XX sajandi tehnoloogilise progressi tulem. Plast on materjali liik, milleta oleks meie elujärg kõige paremal juhul sarnane XIX sajandi lõpuga. Me ei halvusta vett, kuigi see vahel uputab ja saadab inimesi hukka. Me ei halvusta üldjuhul ka autosid, kuigi nende läbi on vähemasti teadaolevate tõendite järgi otsa leidnud palju rohkem inimesi kui mikroplasti tõttu.

Aeg on lõpetada paanika, millest kantud emotsiooniga on kaasa läinud ka soliidsed ajakirjandusväljaanded, kust võib näiteks lugeda: „Kas sa tahad, et asi, mida iga päev esimesena puudutad, oleks plast?“ (vt viide 2) Oma praeguse elukvaliteedi säilitamiseks peame iga päev plasti puudutama kümneid või sadu kordi. Sellest pääseks ehk ainult kõige eraldatumate džunglirahvaste juures, keda on jäänud vähe ja kelle seas meieaegse tsivilisatsiooniga harjunu üldjuhul hakkama ei saaks. Paanika ei aita, stressis inimene ega ka ühiskond ei tee sageli õigeid otsuseid, mis on just praegu vajalikud plastiprobleemi9 lahendamiseks.

Plastiprobleem on osa meie planeeti ähvardavatest ohtudest ja lähtub paljuski tehnoloogia pakutud hüvedest, millest lühinägelik inimloomus niisama lihtsalt loobuda ei taha. Transport, toasoe ja elektrienergia tootmine kulutavad üle 80% fossiilsetest maavaradest (plasti tootmine 4–8%),10 aga niisama lihtsalt ei loobu me autosõidust ega puhkusereisile lendamisest.

Plastiprobleemi aluseks on peamiselt pakkematerjalid, mis moodustavad suure osa toodetavast plastist ja on lühikese kasuliku elueaga. Pakendite kasutamine on tihedalt seotud heaoluühiskondade mugavuse ja piiramatu tarbimisega, aga veel enam arengumaade olukorraga, kus prügimajandus puudub ning (plast)pudelivesi ja väikepakendid on ainus võimalus säilitada mingisugunegi hügieen.

Mida saaksime siis siin olukorra parandamiseks ära teha?

Esmalt plaanime oma kodust tegevust. Tarbime ainult nii palju kui vajalik ja taaskasutame, mida võimalik. Väldime emotsioonidest ajendatud oste. Pakendite seisukohalt eelistame tooteid, mille ümbris on taaskasutatav, süsinikuneutraalne või siis üldse pakendamata, kui toote kvaliteedi säilitamine seda võimaldab. Hea näide on Eesti veevärgivesi, mille kvaliteet üldjuhul välistab pudelivee koju kandmise vajaduse. Sorteerime pakendid liigiti ja tagastame ringlusse. Ei viska pakendeid loodusesse ega põleta! Muude plasttoodete puhul eelistame neid, millel on pikem kasulik eluiga, s.t võimalus väikeste parandustega kasutust jätkata. Viimasel ajal on palju juttu ühekordsete sööginõude asendamisest korduvkasutatavatega. Plasttoodete valik on väga lai, seega üldistatult kasutame neid nii vähe ja nii kaua kui võimalik ning tagastame kasutatud tooted ringlusse kogumispunktide või jäätmejaamade kaudu.

Laiemas plaanis vaatame üle oma võimaluse kas aktiivse osalemise või rahalise panuse kaudu toetada organisatsioone, kes korraldavad jäätmemajanduse arendamist arengumaades ning suurte prügikollete likvideerimist või selleks sobiva tehnoloogia arendamist.

Kodanikena mõtleme läbi, milliseid arengusuundi me Eestis toetame. Selleks et nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis tagada elukeskkonna jätkusuutlikkus, tuleb toetada tarkust ja mitte neid, kes püüavad lihtsate lahendustega tähelepanu võita. Miks? Nii nagu elukeskkond ja ühiskond on keerulised, ei ole ka ühte ja lihtsat vastust, mille kõige kõvema häälega oraator ette kannab. Lahendused on keerulised ja vajavad kompromisse, et meie praegune elustandard säilitada minimaalsete keskkonnakahjudega. Selliste lahenduste ja kompromisside leidmine vajab tarkust, valdkonnas haritud spetsialiste ja eksperte. Tarkus ei kasva aga iseenesest, vaid selleks on vaja edukalt toimivat ja Eesti oludele ning võimalustele kohandatud kõrgharidust, teadus- ja arendustöö keskkonda sünergias innovaatilise ning tulevikku vaatava tööstusega. Vähim, mida me kodanikena teha saame, on valimiskastide juures seisatada ja mõelda. Kas teaduse aastatepikkune alarahastus on õige tee? Kas on mõtet toetada õlitööstust, kui rohepööre nõuab süsinikuvaba energeetikat?11 Ja viimaks, kui energia tootmiseks on jätkuvalt plaanis ohtralt puitu kasutada,12 siis kas ei võiks toetada ka tehnoloogia arengut, mis vähemalt osa sellest väheväärtuslikust puidu biomassist muudaks siinsamas meile vajalikuks plastiks – süsinikuneutraalseks, biopõhiseks ja vajaduse korral ka kontrollitud bioloogilise lagunevusega materjaliks?

Eestis varutakse aastas ligikaudu 7,1 miljonit tonni puidupõhist biomassi. 33% sellest kulub energia tootmiseks, 33% eksporditakse, 29% kasutatakse puittoodete valmistamiseks ja ainult 5% töödeldakse mehaaniliselt kiumassiks, millest omakorda suur osa eksporditakse.13 Aga just kiumassist pärineva tselluloosi keemiline väärindamine on bioplastide lähteallikas. Võrdluseks, Soomes ja Rootsis väärindatakse mehaaniliselt ja keemiliselt vastavalt 40 ja 36% kiumassist. Põhjamaade tasemele jõudmiseks peab Eesti kiumassi tootmist ja keemilist väärindamist laiendama. Praxise analüüs on selgelt välja toonud ettevõtjate hinnangu, et puidust lähtuva biomassi keemiline väärindamine Eestis puudub, ometi võimaldaks see kasvatada puidu lisandväärtust. Ka on leitud, et vastava tööstusharu võiks käivitada kümne aasta jooksul, kui kohalik teadus- ja arendustegevus seda toetab.14

Eesti plastinõudlus aastas on alla 0,2 miljoni tonni.15 Võiks seada hüpoteesi, et 2,8% Eestis varutava puidupõhise biomassi plastiks muutmine kataks kogu aastase plastivajaduse, asendades valdavalt fossiilsetel maavaradel põhineva materjali biopõhise materjaliga. Praktikas ei ole see võimalik, kuna tselluloosipõhised plastiliigid ei suuda katta kõiki vajadusi. Siiski võiks arengusuunaks seada fossiilsetel maavaradel põhinevate pakkematerjalide (ligikaudu 40% plastinõudlusest15), tekstiilmaterjalide ja mitmete erirakendusteks mõeldud materjalide asendamise biopõhiste plastidega.

Väiksuse tõttu on Eesti panus globaalsesse plastiprobleemi nii positiivses kui negatiivses mõttes väike. Väikse ja paindliku majanduse poolest võiks Eesti olla uute võimaluste kasvulava. Oleme olnud edukad IT-valdkonnas, miks me ei või sama teha ka materjalitehnoloogia alal? Edumeelsetest materjali, sealhulgas bioplasti, tootmise ja kasutamise stsenaariumidest oleks palju kasu nii Eestis kui mujal ning plastimure saaks leevendust.

1 Plast: polümeeri sisaldav plastses olekus vormitav materjal. – P. Christjanson, Polümeeriteadus. TTÜ Kirjastus, 2008.

2 Parafraas: National Geographic, detsember 2019, lk 83.

3 Voodipesu koosneb sageli puuvilla (CO) ja polüestri e polüetüleentereftalaadi (PES või PET) kiudude segust. Polüetüleenterftalaat on polümeer, millest valmistatakse nii rõivamaterjale kui ka joogipudeleid.

4 Polümeer: suurest arvust lihtsamatest korduvatest ühikutest koosnevad molekulid. Pinnakattematerjalid, värvid ja lakid on oma olemuselt polümeerid.

5 https://en.wikipedia.org/wiki/Nylon

6 National Geographic, detsember 2019, lk 84.

7 Õhusaaste võib eluiga lühendada poole aasta võrra. – ERR 5. VI 2011. Tartu ülikoolis läbi viidud uuring näitab, et liiklusest ja kohtküttest pärinevate peen­osakeste tõttu võib eluiga Eesti suuremates linnades väheneda kuni poole aasta võrra.

8 Viimastel aastatel on koostatud põhjalikud ülevaateartiklid, kus on kokku võetud mikroplasti leidumine õhus (Science of the Total Environment 703 (2020) 135504), toidus (Trends in Food Science & Technology 84 (2019) 55–57), joogivees (Current Opinion in Environmental Science & Health 7 (2019) 69–75) või ümbritsevas keskkonnas üldiselt (Science of the Total Environment 702 (2020) 134455) ning hinnatakse kaasnevaid terviseriske. Üldistatud järeldus on selline, et mikroplast võib tekitada terviseprobleeme, aga kindla vastuse andmiseks tuleb täiustada metoodikaid ning teha täiendavaid uuringuid. Pea kõigi ühine soovitus on see, et võimalike riskide maandamiseks tuleb lahendada jäätmeprobleemid, kasutada plaste säästlikult ning arendada ringmajandust.

9 Andres Krumme, Plastid, probleem ja lahendus. – Sirp 1. III 2019.

10 The New Plastics Economy. Rethinking the Future of Plastics, Ellen Macarthur Foundation, 2016.

11 Valitsus andis Eesti Energiale rohelise tule uue õlitehase ehituseks. – ERR 27. III 2020.

12 Valitsus nõustus biomassi kasutamise toetamisega Narva elektrijaamades. – ERR 13. VI 2019.

13 https://datam.jrc.ec.europa.eu/datam/mashup/BIOMASS_FLOWS/index.html

14 https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2020/01/EY_Praxis_ETAG_l%C3%B5ppraport_12.06.2019.pdf

15  https://www.plasticseurope.org/application/files/9715/7129/9584/FINAL_web_version_Plastics_the_facts2019_14102019.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht