Naised tungivad muuseumi

Naiste osa muuseumide tegevuses on suurenenud samm-sammult ja nüüd võib juba rääkida muuseumitöö feminiseerumisest.

JAANIKA ANDERSON

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

XIX sajandil avati muuseume paljudes Euroopa ja Ameerika suuremates linnades. Need olid välja kasvanud õukondade ja aristokraatide kogudest – kuriositeetide kabinettidest ja pildigaleriidest. XIX sajandil liikusid kollektsioonid kitsast kodusest keskkonnast välja – neid taheti näidata avalikkusele. Paljude muuseumide aluseks ongi erakollektsioonid. Mõneti said muuseumid koduse ruumi laienduseks, kus linna eliit veetis aega ja korraldas kokkusaamisi. Ka muuseumide arhitektuuris hakati jäljendama kohtumispaigaks olnud hooneid – templeid, katedraale, ülikoole ja kaubanduskeskusi.

Muuseumi olemust kirjeldatakse kui templit, haridusasutust, kogukonnakeskust või mausoleumi, aga neid on võrreldud ka kaupluse ja laadaga. Muuseumid on piiritlemata, need moodustavad eriilmelistest üksustest koosneva ülemaailmse võrgustiku. Muuseumid ei ole ainult hooned, mille sees on esemed, vaid muuseumi näo kujundavad inimesed – väljaõppinud töötajad, külastajad, annetajad, vabatahtlikud ja muuseumipidajad. Muuseumide arengule on kaasa aidanud nii mehed kui naised, kuid naiste osa on suurenenud samm-sammult, kuni võime juba rääkida teatud ametite feminiseerumisest.

Naine muuseumikülastajana

Euroopas oli XIX sajandi keskpaigas muuseumide külastamine uudne tegevus ja seetõttu tekitas naistele sissepääsu võimaldamine väitlusi.

Kuigi juba XVIII sajandil tundsid nii mehed kui naised huvi teadusajaloo ja kogumise vastu, põrkuti ometi küsimusele, kas muuseumid peaksid olema naistele avatud. Mitte kõik muuseumid ja galeriid ei avanud naistele ust, ja kui nad seda tegid, siis mitte samadel tingimustel. Kate Hill on uurinud naiste ja muuseumide suhteid aastatel 1850–1914.1 Naiste ligipääsu ja osalemist püüdis algul kontrollida meestest koosnev juhtkond. Mida „tõsisem“ muuseum, seda vähem tõenäoliselt koheldi naisi teretulnud külastajana. Naiskülastajad olid kui märguanne, et seal ei tutvustata džentelmenide teadmisi, ja naiste muuseumi lubamist võis pidada märgiks, et pakutakse kergemat meelelahutust. Välja oli kujunenud arusaam, et mehed on tõsiteadlased ja eestseisjad-muuseumipidajad, naised aga kergemeelsed ja moekad külastajad.

Naiskülastajad ei olnud siiski homogeenne grupp, neid liigitati ka varanduse ja seisuse järgi. Erinevalt eliidist olid töölisklassist pärit naiskülastajad muuseumipidajate mureallikas kogu XIX sajandi vältel. Neisse suhtuti eelarvamusega. Kardeti, et tegemist võib olla prostituutidega, kes kasutavad muuseumi oma äri ajamiseks. Muuseumis ei soovitud näha ka rinnalapsega emasid, kel võis pähe tulla oma last varjamatult imetada. Tööinimeste räpasust ning galeriis piknike pidamist peeti ohtlikuks kunstiteostele, selles nähti galerii saastumise ohtu. Iseäranis aktuaalsed olid need probleemid Londoni kesklinnas asuvas Rahvusgaleriis (avati 1824), kuna sinna oli lihtne tänavalt sisse astuda.

Suurt muret põhjustasid ka väikelastega naised. Arutleti, kas lapsed üldse peaksid muuseumis käima. Alla kaheksa-aastased ei olnud Briti Muuseumi (avati 1759) lubatud kuni 1879. aastani. Ka Rahvusgalerii ei lubanud väikesi lapsi muuseumi, kus võis juhtuda „väikesi õnnetusi“.

Aja jooksul seisukohad vahetusid. XIX sajandi lõpus võeti juba naisi, ja isegi lapsi, vastu ja nad moodustasid suure osa muuseumi külastajatest. Tööpäeviti olidki ülekaalus aega veetvad naiskülastajad oma väikeste lastega. Veelgi hiljem hakati väikesi lapsi käsitama klientuuri osana ning tekkis vastupidine olukord – muuseumi tuli meelitada emasid. Tänapäeval on lapsed muuseumide suuremaid sihtrühmi. Lapsevanematele ja õpetajatele edastatakse sõnum, et lapsed on oodatud.

Laste meelest ongi muuseum naiste maailm. Muuseumikülastusel saadavad neid naisõpetajad, lisaks emad, muuseumis võtab neid vastu naiskülastusjuht või -pedagoog, muuseumipoes on sageli müüjanna. See pole ainult Eestis nii, vaid ka teistes riikides. Küll aga on mehi rohkem muuseumide juhtkonnas ja kuraatorite hulgas.

Naiste haridustaseme tõus toetas professionaliseerumist

XIX sajandil hakati naiste haridusele üha rohkem tähelepanu pöörama. Nad said võimaluse omandada kõrgharidus ja järk-järgult kaasnes sellega uute ametikohtade hõivamine. Riigiti oli naiste pääs kõrghariduse juurde erinev, näiteks Tartu ülikooli hakati naisi lubama vabakuulajana alles 1905. aastal.

Koos haridustaseme tõusuga omandasid naised muuseumitöös üha silmapaistvama koha, kuid neid ei aktsepteeritud meestega võrdsetel tingimustel.

Briti Muuseumi lugemisruum. Puulõige Charles Gregory järgi, 1874.

Wellcome Collection

XIX sajandi keskpaigast kuni Esimese maailmasõjani olid muuseumi naistöötajad enamasti väljaõppeta, alakvalifitseeritud, kuid ikkagi arvestatav tööjõud. Väikse eelarve tõttu sõltusid muuseumid naiste odavast või lausa tasuta tööjõust. Naised olid töötegijana vastuvõetavaks tunnistatud igavas, argises töös, peenekoelisemas või rutiinses töös, siltide kirjutamisel, aga ka puhastustöödel ja lastega tegelemisel. Naisi ei nähtud kuraatorina, sest see ametikoht nõudis juhtimisoskust, uurimistööd ja pühendumist.

Koos Euroopa ühiskonna moderniseerumisega tekkis XIX sajandi jooksul uusi ameteid ja kuigi XX sajandi alguseks oli naistel juba rohkem võimalusi end ametialaselt teostada, olid ühiskonna hoiakud konservatiivsed ja naiste tunnustamine avalikes ametites läks aeglaselt.

Väärib märkimist, et naisi eristati ka bioloogiliste tunnuste järgi. Räägiti naiste väiksemast ja teistmoodi ehitusega ajust, vähesest vastupanuvõimest pingele, neile loodusest määratud rollidest ja ka võimetusest tegeleda teadusega.2 Rõhutati ka, et naise peaülesanne on kodu eest hoolitsemine.3 Mehed ei olnud valmis loovutama osa oma ülikooliharidusega kaasnevast positsioonist, tunnustusest, võimust ja ka sissetulekust. Esimene maailmasõda murendas seda suhtumist, kuid sugupoolte võrdsusest kahe maailmasõja vahel veel rääkida ei saa.

Esimese maailmasõja ajal hakkas Saksamaa ülikoolides levima uus mõtteviis. Kuigi suur osa mehi oli sõjaväljal, tuli säilitada ülikoolide õppe- ja teadustegevus. Akadeemilise haridusega naised võeti ametisse peamiselt assistendina, sageli lepinguta ja tühise tasu eest. Kirjutamata reegel oli, et naisspetsialist ei tohi hõivata mehe ametikohta, ta tohib olla vaid ajutine kohusetäitja. Nii töötasid tagasihoidlikel ametikohtadel naised tegelikult instituutide ja laborite juhtidena, täites akadeemiliste tippude ülesandeid.4

Ka Tartu ülikoolis võeti 1920ndatel tööle naisi, sest ilma nendeta ei oleks suurt teadust sündinud. Uued astrofüüsika küsimused nõudsid sageli töömahukat loendamist, arvutamist ja mõõtmist. Arvutajate ja mõõtjatena hakati kasutama naisi, kes püüdlesid iseseisvuse poole ja olid valmis töötama väikse tasu eest või suisa tasuta. Harva märgiti nende töö nimeliselt ära ja veel harvem said nad teadusartikli kaasautoriks. Seevastu sama tööd teinud noor­mehed tõusid kiiresti assistendiks ja neist said tunnustatud teadlased.5

XX sajandi alguseks olid muuseumid saanud naistele kättesaadavaks ja naiste osakaal nii külastajana kui ka töötajana üha suurenes. Vaikselt, kuid kindlat toimus naiste läbimurre. Nad võtsid ametid, mis nõudsid kõrgharidust, juhtimis­oskusi ja pühendumist – kõike seda, mida XIX sajandil ei peetud naistele võimalikuks. Paljud kutsealad on nüüdseks feminiseerunud, nii ka suur osa muuseumides peetavaid ameteid.

Jaanika Anderson on Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor.

1 Kate Hill, Women and Museums, 1850–1924: Modernity and the Gendering of Knowledge. Manchester University Press 2018.

2 Ken Kalling, Naiste emantsipatsioon on üks rassi surma peapõhjustest … Naisküsimuse biologiseeritud käsitlemise näiteid Eestis. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2006, 35, lk 7–22.

3 Sirje Kivimäe, Sirje Tamul, Euroopa ülikoolid ja naised. Kogumikus „Vita academica, vita feminea“, koostaja Sirje Tamul. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999, lk 43–71.

4 Sirje Tamul, Immatrikuleerimisest habiliteerumiseni: jooni akadeemilisest naisharidusest Saksamaal 1908–1918. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2006, 35, lk 54–65.

5 Lea Leppik, Ernst Öpiku kompuutertüdrukud Tartu tähetornis. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2018, 46, lk 102–118.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht