Milleks meile Horisont?

INDREK ROHTMETS

Ajakiri Horisont asutati 1966. aastal, ja nagu see tol ajal ikka käis, keskvõimu poolt. Alles hiljuti, Hruštšovi ajal, oli siis kõrvale tõrjutud lõssenkism ja nõnda seisis ka 1967. aasta jaanuaris ilmunud vastse ajakirja esimese numbri kaanel kujutis DNA molekuli mudelist, mis oli sellel ajal siinkandis kindlasti midagi uuenduslikku. Ma ei tea, kas seda saab buumiks nimetada, aga varasel Brežnevi ajal rõhutati nii ajakirjandusväljaannetes kui ka koolitundides teadust, mis pidi olema veduriks uuele nõukogude ühiskonnale. Eks Horisontki sündinud selle riikliku poliitika laineharjal. Võin oma mälestuste põhjal öelda, et koolis räägiti siis teadlastest kui üliinimestest. Huvitav on siinkohal lisada, et üks maailma juhtivaid populaarteaduslikke ajakirju, brittide New Scientist oli asutatud vaid kümmekond aastat varem.

Võib-olla on keegi lugejaist kuulnud, et meil on nüüd käsil uus teadmistepõhine Eesti. Meil on oma tulevikku sihitud innovatsioonistrateegia, mille üheks osiseks on ka teaduse tutvustamine suurele auditooriumile. Seni on see riigi loiduse tõttu kulgenud üle kivide ja kändude, kuigi teaduse populariseerimiseks on mõõtmatult laiemad võimalused kui 1967. aastal. Kõige selle taustal torkab silma riigi tugev soov Horisondi toetamine lõpetada. Kuidas on see seotud uue innovatsioonistrateegiaga?

Tuleme nüüd tagasi pealkirja juurde. Horisondi säilitamise argumentide seas ei ole kaugeltki kõige tähtsam, et ajakiri on ilma vaheaegadeta ilmunud pool sajandit. Ometigi kõneleb see tõsiasi, et hoolimata mitut laadi mullistustest on säilinud nii ajakirja toimetus, autorkond kui ka lugejaskond, teisisõnu, Horisont on olnud osaline kodumaise teaduse populariseerimiskultuuri ülesehitamises ja hoidmises. Ilma selge kultuurilise missioonita oleks ajakirjal juba ammu pind jalge alt kadunud. Siinkohal jõuan valusa hetkeni, sest ikka ja jälle võib kohata bürokraatlikku lähenemist, mis väljendub näiteks sõnapaaris „teadus ja kultuur“. Tegemist oleks justkui eri valdkondadega. Kui kehakultuur oma lugematutes avaldumisvormides on ametnikele selge kultuuri osa, siis teadus paistab ikka ja jälle olevat midagi kahtlast. Niisugune lähenemine on mõistetamatu ja vastuvõetamatu.

Horisondi pikaealisuse taga on tõsiasi, et tegemist on kultuuriajakirjaga. Kultuuriajakirja võib kindlasti võrrelda elusorganismiga, sest ümbritsevat elu peegeldades tuleb ju sõna otseses mõttes kaasa elada ja areneda.

Horisont on kogu oma olemasolu jooksul olnud teadlastele tribüüniks, kus nad saavad oma tööst suurele auditooriumile rääkida. Läbi aegade on ajakiri innustanud noori avaralt mõtlema.

Koos Horisondiga on üles kasvanud ka mitu põlvkonda teaduse populariseerijaid. Füüsik Uno Veismann on kirjutanud: „Horisont on alati au sees pidanud Eesti teadlasi. [—] Ajal, mil globaliseerunud teadus eemaldub kohalikust kultuurist, on Horisont teinud jõupingutusi tekkinud lõhe katmiseks.“ Horisont on suutnud vältida ka odavat populaarsust ja hoidunud paranormaalsest metafüüsikast, millest kubiseb meid ümbritsev meedia. Teatav annus skeptitsismi on sellise ajakirja toimetamisel vältimatu.

Kui Marek Strandberg ilmutas viie aasta eest Sirbis intervjuu Horisondi toimetajatega, siis küsis ta muu hulgas, kas me pole kavatsenud tiraaži suurendamise nimel minna tekstide lihtsustamise teed. Samas tõdes ta, et Horisont ei ole läbi aegade teinud allahindlust teksti sisu osas. Põhimõtteliselt ta küsis ja vastas ise. Horisondi 50 aasta pikkuse eluea taga on toimetuse hinnangul tõsiasi, et seni on suudetud hoida piiri, ära hoida tekstide muutumine labaseks. Oma näo kaotamine võib käia väga lihtsalt, selle taastamine aga ei pruugi enam võimalik olla!

Horisondist rääkides tuleb ilmselt korrata ka üht lihtsat tõde, mis ikka ja jälle kipub tagaplaanile jääma. Tsiteerin teadusajakirjanik Tiit Kändlerit: „Teaduse tutvustamine on teaduse lahutamatu osa, nii nagu kirjanduse osa on kirjanduskriitika.“ Teaduse populariseerimist kui spetsiifilist kultuurivaldkonda on väga targalt edendanud näiteks meie põhjanaabrid soomlased. Mõnigi autor on nende saavutusi teaduse edendamisel seostanud läbimõeldud riigi teaduse populariseerimise poliitikaga. Kuigi Soomes on hulk välismaiseid teadust kas siis rohkem või vähem põhjalikult tutvustavaid väljaandeid, on kindlal kohal omamaine Tiede 2000. Kui veel naabrite poole kiigata, siis ka Rootsi riik toetab oma populaarteaduslikku ajakirja Forskning och Framsteg. Sel ajal kui nõukogudeaegne kirjastamissüsteem suures osas kokku varises, õnnestus Horisondil kriis üle elada. 1990. aastate alguses aga kadusid Lätist ja Leedust kiiresti meie omaaegsed sõsarajakirjad. Läti ja Leedu kogemus näitab selgelt, et ajakirja kaotada on väga lihtne, seda taastada ja kultuuripilti tagasi tuua võib osutuda ilmvõimatuks.

Oma kultuuritraditsiooni hoidmine ei tohi olla riigile luksus, vaid eluline vajadus. Sellele viitas hiljuti ka teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, öeldes, et kaotades Horisondi, kaotame lahinguvälja nendele, kes propageerivad MMSi või muud sellesarnast.


aa_sirp_15-41_0007__art_r2

Horisont enam toetust ei saa

Seni on ajakirja Horisont kirjastanud MTÜ Loodusajakiri (MTÜ), kes annab lisaks välja ajakirju Eesti Loodus, Eesti Mets ja Loodusesõber.

2001. aastast on MTÜ tegevust valdavas osas toetanud SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), mille nõukogu eesotsas on keskkonnaminister. Käesoleval aastal on MTÜ pöördunud kahel korral oma ajakirjade väljaandmisprojekti taotlusega KIKi poole ja saanud teada, et toetust vähendatakse kaks korda. Kokkuvõtlikult väljendas keskkonnaminister oma seisukohti riigikogu infotunnis, vastates kultuurikomisjoni liikme Krista Aru küsimusele, et MTÜ toetamine jätkub, kuid ajakirjad Horisont ja Loodusesõber enam toetust ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht