Merepõhjas on peidus ajalugu

Anna Arnberg: „Läänemerel on reisitud, jahti ja sõdu peetud. Seda ajalugu peegeldab see, mis on peidus pinna all.“

KATJA SEPP

Anna Arnberg on arheoloog ja Rootsi riiklike mere- ja transpordimuuseumide kultuuripärandi üksuse juhataja. Anna osales muuseumide ühenduse uusima liikme, vrakimuuseumi Vrak loomisel, kus pööras erilist tähelepanu välja­paneku sisule ja uurimistööle. Ta oli ka projektijuht Rootsi meremuuseumi projektis „Flyktens materialität“ (ingl „The Materiality of the Great Escape“), kus käsitletakse põgenemist Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Möödunud aasta novembris aitas Anna läbi viia Eesti meremuuseumi ja vrakimuuseumi Vrak koostöös toimunud rahvusvahelist konverentsi „Merepärandi populari­seerimine muuseumide kaudu“.

Mida Läänemeri, meie ühine meri, endas peidab?

Lühidalt öeldes – ajalugu! Läänemere ääres on elatud tuhandeid aastaid ja meri on alati ülimalt tähtis olnud. Meri on ühendanud rahvaid, mõjutanud kultuure ja võimaldanud kaubandust arendada. Läänemerel on reisitud, jahti ja sõdu peetud. Seda ajalugu peegeldab see, mis on peidus pinna all.

Tänu Läänemere riimveele on puunõud ja muud orgaanilised jäänused sageli säilinud peaaegu täiuslikus seisukorras. Läänemeri peidab seega kõike alates kiviaja maastikest ning lõpetades laevavrakkide, sadamate ja kaitsesüsteemidega, mis on sinna jõudnud sajandite pikkuse intensiivse kaubanduse ja konfliktide tagajärjel.

Läänemere põhjas olevatest jäänukitest selgub, et meri on alati olnud ühiskonnale tähtis arengumootor. Säilmed annavad ülevaate kõigest, alates tuntud ajaloosündmustest, näiteks Rootsi sõjalaeva Vasa uppumisest ja lõpetades argisemate vahejuhtumite ja üksikisikute elusaatustega.

Läänemere juures on põnev ka see, et tegemist on võrdlemisi madala merega, mistõttu on allveearheoloogil seda suhteliselt lihtne uurida. Teistes meredes see sageli nii lihtne ei ole. Näiteks Mustas meres, kus on samuti väga palju hästi säilinud laevavrakke, peab kaugjuhitavate allveerobotidega sukelduma mitusada meetrit, et nendeni pääseda.

Miks on need ajaloolised leiud nii tähtsad?

Kui peaksin ühe põhjuse välja tooma, siis ütleksin, et sellepärast, et Läänemeri on alati selle ümbruses asuvate rahvaste elus suurt sotsiaal-majanduslikku arengut edendanud. Läänemeri on pikka aega olnud üks maailma kõige tihedama liiklusega meresid ja eluliselt tähtis nii rahvastele kui ka üksikisikutele. Merepõhjas olevad säilmed on niigi huvitavad, kuid sisaldavad ka teavet ajaloosündmustest ja ühiskondadest, kus neid kasutati. Ajaloo uurimiseks ja mõistmiseks tuleb käsitleda ka veealust kultuuripärandit, kuna see annab meile teavet mineviku ühiskondade kohta.

Teine esiletõstmist vääriv aspekt on see, mida võib nimetada „talletunud hetkeks“. Läänemere põhjas olevad laevavrakid ja muud säilmed on sageli suhteliselt puutumatud võrreldes maismaal asuvatega. Teadlastele tähendab see võimalust uurida „ajakapslit“ või „talletunud hetke“, mis võimaldab esitada uurimisküsimusi, mis ei ole kohased maismaaleidude puhul.

Mida Läänemeri endas veel peidab?

Läänemeri pakub lõputult uurimisteemasid. Seda ilmestavad muu hulgas hiljuti Eestis avastatud Lootsi tänava laevavrakk ja Rootsis avastatud Vasa sõsarlaeva Äpplet vrakk. Keegi ei tea täpselt, kui palju vrakke ja muid jäänuseid vees ja ajaloolistel rannaaladel peidus on. Ilmselt sada tuhat või rohkemgi.

Tähtis on meeles pidada, et märkimisväärseid teadmisi merekultuuripärandist leiab ka mujalt, mitte ainult vee alt. Olen viimased paar aastat koos kolme kolleegiga Rootsi Meremuuseumist osalenud uurimisprojektis, kus keskendutakse põgenemisele Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Osa uurimistööst on pühendatud põgenemise materiaalsele osale, näiteks põgenike paatidele ja mitmesugustele esemetele, ning sellele, mida need põgenemise kohta räägivad. Lisaks oleme küsitlenud põgenikke, kellest paljud olid sel ajal väga väikesed, sest tahame mõista põgenemist lapse vaatenurgast. See annab meile samuti hädavajalikke teadmisi inimese suhetest merega – antud juhul mitte valitud, vaid tahtmatust suhtest.

Mida tänapäeval eelistatakse? Kas leidude toomist maale või nende uurimist kohapeal?

Sellisele muuseumile nagu Vrak, mille kogud asuvad sõna otseses mõttes merepõhjas, on nii in situ säilitamine kui ka säästlik kasutamine hädavajalikud. Peame leidma viise, kuidas seda kultuuripärandit säilitada, samal ajal tagades, et saaksime kasutada nii edaspidises uurimistöös kui ka sukeldumis- ja muuseumikogemuste hankimiseks. In situ säilitamise poole püüeldakse tänapäeval sageli ka kõige üldisemalt.

Alati ei ole see aga võimalik, näiteks ehitustööde ajal. Siis peame eelistama väljakaevamist, kus arheoloog hangib välja kaevatud säilmetest uusi teadmisi ja esitab tulemused kirjalikult. Kui seejuures on võimalik arheoloogilist muistist eksponeerida, nagu Peetri koge Paksu Margareeta muuseumis Tallinnas, tuleb seda muidugi teha.

Mida see kõik tähendab muuseumidele? Kas muuseumid jäävad üldse alles?

Olen kindel, et muuseumid jäävad alles nii traditsioonilisel kujul kui ka uuenduslikes vormides. Usun, et muuseumidel on tulevastes ühiskondades sama tähtis osa kui meile praegu. Loodan, et tulevased uuringud ja uute tehnoloogiate kasutamine teevad merepärandi veelgi kättesaadavamaks, andes täiendavaid võimalusi teadmiste edastamiseks.

Tänu digipöördele viiakse muuseumikogemus suuremal määral inimestele koju kätte. Sellegipoolest arvan, et ka edaspidi soovitakse muuseumides kohal käia. Digipööre lisab uusi muuseumielamusi, uusi võimalusi ega tee traditsioonilisi muuseume ebavajalikuks.

Kujutagem ette, et aasta on 2050. Milline on (mere)muuseum? Kas me peame selle külastamiseks kuhugi minema või saame muuseumi külastada oma elutoast? Kas näeme asju oma silmaga või peame leppima mudelitega?

Nagu eelmisele küsimusele antud vastusest nähtub, on minu vastuseks: mõlemad variandid. Muuseum tuleb koju, kuid ka meie läheme muuseumi. Usun, et digitehnoloogia jätkab muuseumikogemuste avardamist nii kohapeal kui ka väljaspool muuseume, kuid füüsilised esemed ja kohtumised ei kao kuhugi. Muuseum on koht, kus kohtutakse, vesteldakse, kogetakse uut ja võetakse tegevusest osa. Minu arust nii see jääbki.

Ilmselt pakutakse paremaid kogemusi ka väljaspool muuseumihoonet. Meremuuseumis võib see tähendada näiteks nuputamist, kuidas viia külastaja hämmastavatele rännakutele Läänemere põhja, ilma et jalad märjaks saaksid.

Kuidas Stockholmi uus uuenduslik muuseum vastu võeti? Kas uuendused on toonud tunnustust või on vaja pakkuda veelgi ajakohasemaid lahendusi?

Minu arust on Vrak väga hästi vastu võetud. Üks tegur on siin autentsete esemete ja digilahenduste ühendamine, mis pakub mitmekülgset muuseumikogemust. Digilahenduste valiku taga on aga mõjuv põhjus. Vrakis on digitaalselt eksponeeritud esemed endiselt osa autentsest vrakipaigast ja selle vahetust naabrusest. Näiteks Rootsi sõjalaev Resande Man, mis uppus Stockholmi saarestikus 1660. aastal teel Poola, moodustab muuseumis põhilise näituse osa. Siin on eksponeeritud ainult üks füüsiline objekt – münt. Ülejäänu säilitatakse in situ ja on muuseumis eksponeeritud hologrammidena.

Minu arvates toimib selline käsitlus hästi kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et näitus põhineb ajaloolistel ülestähendustel ja põhjalikul arheoloogilisel dokumentatsioonil. Teiseks seetõttu, et kasutatav tehnoloogia võimaldab külastajal vrakipaika kogeda parimal võimalikul viisil. Loodetavasti aitab tehnoloogia kasutamine ka näitusi pidevalt uuendada. Elame, näeme.

Mis juhib pärandialast innovatsiooni?

Sõltub sellest, millisest valdkonnast või uuendusest me räägime. Huvitav näide viimasest kümnendist on veealuses dokumentatsioonis fotogramm-meetria ja 3D-modelleerimise kasutamine, mis on nüüd väga levinud. Pikka aega olid peamised võimalused joonistamine, pildistamine ja filmimine, mis tähendas, et vrakipaiga dokumenteerimine – mis nüüd tehakse paari päevaga, pealegi palju detailsemalt ja täpsemini –, võttis mitu nädalat.

3D-mudelite juures on huvitav see, et neid saab kasutada ka muuseumielamuste pakkumiseks. Näiteks Resande Mani vraki esemete hologrammid põhinevad vrakipaiga fotodokumentatsioonil. Sama võtet on kasutatud näituse interaktiivses ülesandemängus (ingl „The assignment“), kus mängulise õpikogemuse omandamiseks on kasutatud teise vraki 3D-mudelit. Külastaja justkui sukeldub ja dokumenteerib merearheoloogina üht Läänemere põnevat vrakki.

3D-dokumentatsiooni saab seega kasutada mitte ainult konkreetse säilme dokumenteerimiseks, vaid ka põneva teabe kättesaadavaks tegemiseks neile, kes sukeldumisega ei tegele. Allveearheoloogil on lihtne väita, et Läänemere veealune kultuuripärand on ainulaadne, kuid raskem on panna teisi mõistma, mida see õieti tähendab. 3D-dokumentatsioon tuleb siin appi.

Eestis on rüüstamine väga tõsine probleem. Kuidas on Rootsis lood? Missugune muu tegevus ohustab veealust kultuuripärandit?

Rüüstamine on tõsine probleem ka Rootsi vetes. Meie muuseumiagentuur on juba aastaid teinud koostööd selliste ametiasutustega nagu rannavalve, merepolitsei, NOA (politseioperatsioonide osakond, kus uuritakse kultuuripärandialaseid kuritegusid) ja teised, et vältida rüüstamisi. Hiljuti esitati neljale inimesele süüdistus muinasmälestiste kahjustamises ning nad mõisteti süüdi mitme laevavraki ulatuslikus ja süstemaatilises rüüstamises. Rannavalve tabas süüdimõistetud teolt 2020. aastal Ölandi saare lähedal asuval vrakipaigal.

Rüüstamine on veealusele kultuuripärandile tõsine oht, kuid kahjuks pole see ainus probleem. Ettevaatamatu sukeldumine, traalimine ja eutrofeerumine ohustavad samuti veealust kultuuripärandit. Viimase näiteks võib tuua Taani kiviaegse asula Tybrind Vig. Setetesse on peidetud 7000 aastat säilinud, kuid nüüdseks ohustatud asula säilmed. Eutrofeerumise tõttu on meriheina leviala piirkonnas vähenenud, põhjustades erosiooni. See viib omakorda objektide paljastumiseni, mistõttu on laevaoherditel neid lihtsam hävitada.

Lisaks ohustavad veealust kultuuripärandit ehitustööd – kõik alates kaabli- ja süvendustöödest ning lõpetades avamere tuuleparkidega –, kui neid ei reguleeri muistiseid kaitsvad seadused; aga ka sõjategevusest tulenevad ohud nii minevikus kui ka olevikus. 2021. aastal leidis sukelduja Stockholmi saarestikus merepõhjast miini, mis asus piirkonnas, kus sõjalaev Resande Man 1660. aasta novembris uppus. Hiljem osutus Rootsi relvajõudude lõhatud miin Teisest maailmasõjast pärit olevaks. Vana miin kujutas endast ohtu nii ühiskonnale kui ka veealusele kultuuripärandile.

Kuidas siis kultuuripärandit kaitsta?

Loomulikult on õigusaktid kultuuripärandi kaitsmisel otsustava tähtsusega. Lisaks on vaja ametiasutuste vahelist ning ametiasutuste ja avalikkuse vahelist koostööd. Sellest vaatenurgast on mainitud võrgustikel rüüstamise ärahoidmisel suur osa. Muudel juhtudel, nagu eespool mainitud Tybrind Vigi asula puhul, on kliimamuutuse ennetamise meetmed sama tähtsad.

Üks meie sukeldumisparkide projektidest saadud õppetund on see, et ligipääsetavus ja säästev kasutamine on sageli hea viis veealuse kultuuripärandi kaitsmiseks. Teadmised, ligipääsetavus ja kaasatus panevad rahva kultuuripärandist hoolima ja motiveerivad seda kaitsma. Muinsuskaitse õigusaktide kõrval on veealuste mälestiste kaitsel seega tähtsad tegurid teadmised ja mõistmine ning seepärast on muuseumidel veealuse maailma tutvustamisel tähtis osa.

Mida on teie muuseumile pakkunud koostöö Eesti meremuuseumiga? Mis teil järgmisena plaanis on?

Koostöö Eesti meremuuseumiga on meie muuseumile väga palju kasu toonud. Alustasime koostööd ammu enne Vraki avamist 2021. aasta septembris. Nimelt käsitleb üks Vraki näitustest Estonia katastroofi. Eesti meremuuseum oli nõus oma kogudest laenama meile võtme, mis on nüüd eksponeeritud meie muuseumis.

Koostöö jätkub. Oleme teadmisi vahendanud ja korraldasime nüüd 2022. aasta novembris koos konverentsi „Merepärandi populariseerimine muuseumide kaudu“ et tõsta esile ja uurida merepärandi populariseerimise teemat näituste, suhtluse, ühisloome ja hariduse kaudu.

Koostöö Eesti meremuuseumiga on Vrakile väärtuslik ka seetõttu, et saame ülevaate ja teadmisi Eesti olukorrast. Enamasti töötame Rootsi vetes. Seepärast on koostöö teiste riikide kolleegidega Läänemerd uurivale muuseumile hädatarvilik. Koostöö pakub ka inspiratsiooni ja õppimisvõimalusi. Arutame praegu, kuidas koostööd tehes keskenduda merepärandile ja õpetamisele.

Millist nõu annate muuseumidele, kes tahavad olla populaarsed aastal 2050?

Peamine on edasi keskenduda suurepärasele sisule ja tingimuste loomisele. Tasub katsetada, kuid teha seda kõige paremini kooskõlas oma põhimissiooniga. Minu arvates peaksid muuseumid pakkuma suurepäraseid õpivõimalusi ning meie kui teadlaste, kuraatorite, tehnikute, haridustöötajate, kommunikatsioonipersonali jt ülesanne on mõelda koos publikuga, kuidas see eri olukordades peab välja nägema.