Lühike õpetus riigireformijatele ja kõrgtehnoloogiliste ärimudelite ellukutsujatele

Mart Saarma: „Peaksime mõtlema, miks me pole suutnud areneda sama rikkaks nagu Šveits või Soome.“

MARGUS MAIDLA

Akadeemik Mart Saarma teadlasteekond sai alguse kuulsas keemiahoone ruumis 414 Artur Linnu ja Richard Villemsi juhendamisel. 1984. aastal, mil Tallinnas valmis teaduste akadeemia KBFI uus laborihoone, suundus ta Tallinna ja organiseeris seal peagi molekulaarbioloogia ja geenitehnoloogia laboratooriumi.

Aastatel 1986–1990 oli Mart Saarma kohakaaslasena ka Tartu ülikooli geneetika ja tsütoloogia osakonna molekulaarbioloogia professor, 1990–2005 KBFI juhtivteadur, 1990– 1996 TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi molekulaarbioloogia professor ning alates 1997. aastast kuni 2015. aastani ka veerandkoormusega Tallinna tehnikaülikooli geenitehno­loogia instituudi professor.

Kuigi kõik eelnimetatud ametid on seotud Eestiga, algas 1990. aastast ka tema Soome periood ja võib julgelt väita, et Saarma olulisimad teaduslikud saavutused on seotud põhjanaabrite teadusinstitutsioonidega. Ta sai juba 1990. aastal Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktoriks ja juhtis instituuti kuni 2008. aastani. Tal vedas selles mõttes, et Soomes oli just 90ndate alguses teaduse rahastamine paranenud ja paljud varem välismaale läinud tippteadlased tulid tagasi. „Mul õnnestus tagasi kutsuda väga palju häid inimesi ja luua selline instituut, kus oli tõsine töötegemise meeleolu,“ on ta öelnud.1

Veel on Mart Saarma tähelepanuväärne selle poolest, et ta on rahvus­vahelises teaduse administreerimise hierarhias üks kõrgemale juhtivale kohale tõusnud eestlasest teadlasi. Nimelt oli ta perioodil 2011–2016 Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) juhtiv liige, sellest kaks aastat üks kolmest ERC asepresidendist. Tema vastutusalasse kuulusid bioteadused.2 Tegu on Euroopa Liidu kõige prestiižsema teaduse rahajagamise institutsiooniga, mille aastaeelarved ulatuvad miljarditesse, näiteks 2019. aastal umbes 2 miljardit eurot.

Samuti on Saarma esimene taasiseseisvunud Eesti teadlane, kes saab oma nime siduda vähemalt ühe maailmaturule mõeldud ravimikandidaadiga, mille eesmärgiks on pakkuda leevendust ja abi Parkinsoni tõve käes vaevlejatele.3 Tõsi, sellega on ta teotsenud meie naabermaa soodsates tingimustes ja loodetavasti läbib ravimikandidaat edukalt kliinilised katsetused.

Tegu on süsteemselt mõtleva ja teraselt, kohati teravalt ütleva, globaalselt mõtleva inimesega. Järgnevat intervjuud võib käsitleda ka Eesti riigireformijate, kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja innovatsioonisüsteemi ülesehitajate kokkuvõtliku abivahendina.

Mis faasis on CDNF-närvikasvu­faktori arendus ja selle baasilt ravimi turule toomine?

Meeldetuletuseks nii palju, et kui me 2005. aastal Päivi Lindholmiga dopamiini närvikasvufaktori, valgu nimetusega CDNF avastasime, siis seejärel leidsime koos farmakoloogidega, et see töötab tõesti väga hästi näriliste Parkinsoni tõve mudelis. CDNF mitte ainult ei kaitse dopamiini tootvaid närvirakke, vaid on võimeline pidurdama dopamiini neuronite kängumist ka siis, kui kahjustus oli juba tekkinud. Seda ei ole seni ükski ravim suutnud teha.

Homme 70. sünnipäeva tähistava akadeemik Mart Saarma arvates on Eesti suurim probleem selles, et rakendusele suunatud teadus ei ole nii hinnatud, kui publikatsioonid ja see väljendub rahastuses: „Patendid ja litsentsid ei ole samal pulgal Nature artiklitega. Meie ülikoolides ei õpetada teistele valdkondadele, kuidas panna püsti firmat, kuidas kirjutada äriplaani, kuidas tooteid teha, kuidas finantse saada, kuidas raamatupidamist korraldada. Kui üldistavalt öelda, siis meie üliõpilastele peab selgitama alusfilosoofiat, et ühiskonna rikkus tuleb tööstusest ehk tööstuses teaduse tipptasemel rakendamisest, mitte ei tule laborist. See on teema, mille osas peaks suhtumiskultuuri muutma.“

Erakogu

Seejärel tegime koos ameeriklastega ahvikatseid ja millalgi 2010. aastal tekkis mõte, et siseneme ravimikandidaadi kliiniliste katsetuste esimesse faasi. Toona olin asutanud juba ühe biotehnoloogia firma nimetusega Mobidiag,4 mis nüüdseks juba pea 20 aastat edukalt on tegutsenud. Seega oli mul firma asutamise kogemus olemas ja olin selles vallas esimesed tuleristsed saanud. Seega, kui sai otsustatud, et hakkame CDNFiga läbima kliinilisi faase, oli mulle kohe selge, et ilma firmat tegemata mingit ravimit turule ei vii. Ei saa öelda, et seda oleks olnud ülikooli tingimustes võimatu teha, aga seda on väga-väga raske teha. Oma kolleegidele Eestis, kellel on selline eluetapp ehk ees, tahaksin soovitada, et on peaaegu võimatu olla samal ajal ülikoolis professor ja juhatada firmat. Kui firma on loodud, siis tuleb sinna leida meeskond, kes tööd teeb ja ise jääda ikka oma liistude juurde. Üleöö teadlasest ärimeest ei saa, see on mõneti nagu arenemine teaduse teel, sest ka ravimite arendamine ja efektiivne äriajamine vajab teadmisi ja oskusi.

Seega otsustasime kolmekesi luua firma, kus peale minu olid kaasasutajateks kaks teist Helsingi ülikooli neuroteaduste professorit. Mõte oli selles, et meil kõigil oli nn oma pesamuna, mida arendada. Ühel kolleegil oli uut tüüpi ravim seljaaju vigastuse korral, mida arendada ja teisel kolleegil oli uut tüüpi ravim depressiooni raviks ja siis mina oma CDNFiga. Nüüdseks olen järele jäänud ainult mina, ühe kolleegi ravim ei ole veel läbinud prekliinilist faasi ja teisel selgus kliinilise uurimise teises faasis, et nende ravimikandidaatide tõhusus ei ole piisav. Otsustasime luua sellise firma, kus on oma teaduslik potentsiaal ja oma äriarendus, aga meil endil ei ole ühtegi laboratooriumi, teenus ostetakse sisse. Tagantjärele vaadates on see otsus osutunud ainuõigeks.

Kui firma loodud, oli kohe selge, et arenguks on vaja investoreid. Esimene rahaline toetus õnnestus meil saada Helsingi ülikooli investeerimisfondilt ja seejärel ühinesid investeeringutega mitmed institutsionaalsed investorid. Meil on nüüd kaks ravimit kliiniliste katsete teises faasis ja meil, kolmel asutajal on esmasest sajaprotsendilisest osalusest alles umbes 15 protsenti. Sellegipoolest oleme ikkagi suutnud üles ehitada struktuuri, kus meie hääl maksab küllalt palju ja seepärast on tööl tõesti äärmiselt võimekas meeskond. Firma nimi on Herantis Pharma.5

Kui naasta nüüd CDNFi juurde, siis kliinilised katsetused jagunevad kolme etappi: esimeses uuritakse turvalisust, teises etapis seda, kas preparaat on piisavalt tõhusa ravitoimega ja kolmandas faasis jälgitakse peale ohutuse ja ravitoime ka kõrvaltoimeid. Meil on praegu käimas esimese ja teise faasi kombinatsioon, kus kokku on 18 patsienti – kuus Helsingis, kuus Karolinska instituudis Stockholmis ja kuus Lundi ülikooli neuroloogia osakonnas. Töötab asi nii, et kuus patsienti saab kuue kuu jooksul platseebot ja pärast kuue kuu jooksul meie preparaati CDNFi. Ülejäänud 12 patsienti saavad aasta jooksul meie preparaati CDNFi ning siis võrreldakse toimeaine tõhusust ja eelkõige ohutust. Preparaati manustatakse spetsiaalse Inglismaal väljatöötatud aparaadiga otse ajju, kummassegi ajupoolkerra dopamiini neuronite juurde. Seda tehakse nelja üli-ülipeenikese, umbes juuksekarvapaksuse kateetriga korra kuus. Seega on protsess käimas ja lõplikke tulemusi ootame umbes aasta pärast. Kõik on muidugi läinud oodatust palju aeglasemalt, aga meeldiv on see, et saime selleks kliiniliseks katsetuseks Euroopa Liidu kuuemiljonilise grandi. See on olnud tõesti tõhus abi arenguks, tõstan mütsi Euroopa Liidu ees, kuid patsientide leidmine ja selekteerimine on läinud oodatust aeglasemalt.

Ja kui tulemused käes, mis siis edasi saab?

Siis siseneme puhtasse teise faasi, kus peame seda kõike tegema juba vähemalt 50 patsiendi peal ja sel puhul kontrollime kõigil esmajoones ravimi tõhusust. Teine faas võtab aega umbes kaks aastat ja ka kolmas faas omakorda umbes kaks aastat. Praegu on säilinud veel võimalus, et arengudünaamika skaala võib langeda kivina alla või tõusta tähena üles. Kui realiseerub viimane, optimistlik stsenaarium, siis võiks ravim olla turule toomiseks valmis umbes viie-kuue aasta pärast. Kuid kui võtta partneriks suur farmaaatsiafirma, siis kõik etapid kiirenevad, sest meil läheb päris palju auru raha hankimise peale.

Räägimegi siis rahast. Kui suured on eelarved ja missugused on rahastusallikad?

Esimese ja teise faasi kombineeritud etapp läheb meile kokku maksma 10 miljonit eurot ja teine faas arvatavalt 15–20 miljonit. Üldiselt suudavad edukamad iseseisvad start-up-projektid ennast rahastada ka teise faasi läbimiseks, eriti kui suudetakse leida tugev institutsionaalne partner, kellel on raha ja ravimite turule toomise kogemus. Olgem ausad, 20 miljonit eurot ei ole tänapäeva maailmas enam teab kui suur summa. Meie firma on Helsingi börsil, ja kuigi meil pole veel ühtegi toodet, kõigub selle väärtus 25 ja 45 miljoni euro vahel. Kui me noteeriksime praegu oma firma New Yorgi börsil, siis tuleks nendele arvudele samal päeval kohe null taha.

Praegu tegeleme teise faasi läbimiseks finantspartneri otsingutega. Tegelikult on meil teise faasi katsetustes üks preparaat veel ja ka selle tulemused selguvad umbes aasta pärast. Usun, et kui tulemused on edukad, siis hakkavad meie ümber tiirlema suured farmaatsiafirmad. Üldiselt on ikkagi nii, et väikesed ja keskmise suurusega firmad enam kolmandat faasi ei tee, seal on kindlasti projekti sisenenud juba globaalne tegija. Kui turustamisest rääkida, siis selles vallas domineerivad ainult suured farmakompaniid oma müügivõrgustikega.

Kuidas on kulgenud laboratoorsed uuringud, selleks et asendada CDNFi kateetriga otse haiguskoldesse manustamine ravimi muul moel manustamisega? Viimati kui paar aastat tagasi vestlesime, tunnistasite, et hakkate sellele keskenduma.

Siin oleme tegelikult olnud superedukad. Me oleme tõesti leidnud pika CDNFi valgumolekuli asemel fragmendi, mis võib üllatuslikult töötada isegi paremini kui terve molekul ning mis läbib ka hemato-entsefaalbarjääri ehk vere-aju barjääri, seega, erinevalt täispikast CDNFist saab teda anda naha alla süstides.

Praeguseks on loomkatsed näidanud silmapaistvalt häid tulemusi. Oleme seda CDNFi molekuli fragmenti positiivsete tulemustega testinud mitte ainult Parkinsoni, vaid ka ajurabanduse ehk insuldi loommudelite ravis. Samuti raske haiguse, amüotroofse lateraalskleroosi loommudelite ravis. Amüotroofse lateraalskleroosi kuulsaim põdeja oli Stephen Hawking. Temal vedas, et ta nii kaua elas, tegelikult viib see haigus surmani keskmiselt kolme-nelja aastaga. CDNFi fragmendiga on meil praegu edukad tulemused kolme haiguse loommudelitel ja võiks küsida, mida me võidame. Esiteks ei pea me preparaadi manustamiseks tegema ohtlikku ajukirurgiat. Teiseks ei luba ravimiametid meil teha Parkinsoni tõbe põdejatele täispika CDNFi manustamiseks vajalikku ajukirurgiat väga varajases faasis – seda peetakse liialt riskantseks.

Aga kui me saame preparaati süstida otse naha alla või lihasesse, siis võime alustada sellega kohe, kui on ilmnenud esmased Parkinsoni tõve sümptomid. Tuletan meelde, et kui inimene hakkab ise aru saama, et tema organismis toimub midagi imelikku ja selguvad nähtavad Parkinsoni tõve ilmingud, siis tegelikult on ajus haiguskoldes Parkinsoni tõbi arenenud juba üsna kaugesse faasi. Kolmandaks, mida ma pean isegi kõige olulisemaks, on see, et Parkinsonil ja ka teisetel neurodegeneratiivsetel haigustel on päris palju muid mittemotoorseid sümptomeid ja kaasnevaid nähte, näiteks kõhukinnisus, kurvameelsus, masendus, apaatsus, unehäired jne. Me oleme juba loomkatsetel näidanud, et täispikk CDNF aitab väga tõhusalt depressiooni vastu ja suurendada motivatsiooni.

Mida veel huvitavat ja rakenduslikku on laboris avastatud?

Tegelikult on väga huvitav areng toimunud CDNFiga samasse valguperekonda kuuluva närvikasvufaktoriga MANF. Avastasime, et need hiired, kellel puudus MANF, haigestusid täiesti ootamatult suhkurtõppe ehk diabeeti. See oli täielik üllatus. Mul ei olnud mingeid kogemusi suhkurtõve valdkonnas, aga kuna nende hiirte fenotüüp oli niivõrd üllatav, siis panin kokku kolmest inimesest koosneva suhkurtõve uurimise rühma ja hakkasin koostööd tegema ka ühe väga hea Helsingi ülikooli suhkurtõve uurijaga. Selle tulemusena oleme avaldanud terve rea tõsiseid diabeedialaseid artikleid. Võin öelda, et see uus faktor MANF on eriti hea ja tõhus tulevase diabeediravimi kandidaat. Insuliin, kui seda manustada suhkrutõbe põdevale patsiendile, küll vähendab veres suhkru­sisaldust, kuid ei takista kehaomast insuliini tootvate kõhunäärme beeta­rakkude kängumist ja surma. Meie faktor aga pidurdab beetarakkude kängumist ja surma. Seega täiesti üllataval kombel oleme nüüd kõvad tegijad suhkur­tõve uurimisel.

Tekib küsimus, kas selline viljakas tegevus biotehnoloogia alal on tõesti võimalik vaid mõnevõrra suuremas riigis nagu Soome ja mõnevõrra suuremas ülikoolis nagu Helsingi ülikool, aga mitte Eestis, Tartu ülikoolis näiteks.

Ei ole nii. Sellise tegevuse ellukutsujad ja edasiviijad ning ka rahastajad on kõik globaalsel turul ja alustaja füüsiline asukoht pole üldse tähtis. Väärib märkimist, et nii USAs kui ka Euroopa Liidus on biotehnoloogia tööstussektor juba aastakümneid rentaabel, toodab kasumit. Paremas otsas asuvad biotehnoloogia tööstused toodavad hiigelkasumeid. Võin tuua küllaldaselt näiteid, kus 20 inimesega firmadel on tooteid, mis annavad aastas miljardeid eurosid müügikäivet ja ka tulu. Ollakse äärmiselt efektiivsed. Eesti on seni olnud edukas IT-valdkonnas, kuid siin tasub ka enesekriitiline olla. Teised tormavad kiiremini edasi kui Eesti.

Biotehnoloogias on teekond laborist turule pikem ja kapitalimahukam, aga toodete eluiga turul on pikem kui IT-sektori toodetel keskmiselt. Ravimiturul või diagnostikumide puhul võib turule toomise vältus olla 15–20 aastat, aga näiteks aspiriini on müüdud juba üle saja aasta.

Minu arvates on Eestis suurim probleem ikkagi selles, et rakendusele suunatud teadus ei ole nii hinnatud kui publikatsioonid ja see väljendub ka rahastuses. Patendid ja litsentsid ei ole samal pulgal Nature artiklitega. See on teema, mille osas peaks suhtumiskultuuri muutma. Teistmoodi lähenemine peaks olema kogu kõrgharidussüsteemi kandvamaid osi. Ma vaatan ning mu süda jookseb verd, et meil on kümneid ja kümneid töötuid doktoreid. Kuidas on see võimalik, see on ju absurd. Nad on oma valdkonna tippspetsialistid. Kas nad ei suuda siis oma äri alustada? Kui mina jääksin töötuks, paneksin ühe nädala jooksul püsti firma, mis hakkaks pakkuma DNA-põhiseid teenuseid, valgu puhastamise teenuseid, immuunanalüüsi teenuseid, Parkinsoni loommudelite teenuseid jne. Kui pakud kvaliteetseid teenuseid, on ostjaid alati.

Kas meie noorem PhD-generatsioon on liialt mugavustsoonis?

Võimalik, kuid päris täielikult ei saa ma sellega nõustuda. Natuke on süüdi ka haridussüsteem. Meie ülikoolides ei õpetada teistele valdkondadele, kuidas panna püsti firmat, kuidas kirjutada äriplaani, kuidas tooteid teha, kuidas finantse saada, kuidas raamatupidamist korraldada. Kui üldistavalt öelda, siis meie üliõpilastele peab selgitama alusfilosoofiat, et ühiskonna rikkus tuleb tööstusest ehk tööstuses teaduse tipptasemel rakendamisest, mitte ei tule laborist.

Me peaksime endale ikkagi tõsiselt otsa vaatama ja mõtlema, et Eesti on varsti pea 30 aastat iseseisev, miks me ei ole selle ajaga suutnud areneda sama rikkaks kui Šveits või Soome. Me ju teame vastust: me ei ole suutnud selle ajaga välja arendada omamaist tipptasemel innovatiivset kõrgtehnoloogilist high-tech-tööstust. Meil ei ole oma farmaatsiatööstust, ja kui keegi räägib, et nii väikesesse riiki nagu Eesti neid ei mahu, siis see on täiesti vale jutt, näiteks alla 200 000 elanikuga Baselis on tervelt kaks globaalset tegijat. Novartise ja Roche’i aastakulutused teadusele ja arendusele on kokku umbes kaheksa miljardit, pea sama, mis Eesti riigi kogu aasta eelarve ja see kõik mahub Baseli linna. Meil pole tekkinud oma tipptasemel elektroonikatööstust jne, jne. Analüüsigem siis, miks meil need asjad siin niimoodi on läinud! Näiteks suur Saksamaa firma Bayer on ennast Turu linnas ainult laiendanud ja laiendanud, olles Soomes üks suuremaid maksumaksjaid. Aga miks teda Eestis ei ole?

Mida siis tuleks teha?

Kui te teaduses avastate midagi, siis on mitu teed, mida edasi teha. Üks võimalus on, et teete oma firma, millest me ennist rääkisime. Me vajame haridust, et seda firmat teha ja majandada, et hankida raha ja investeeringuid. Samuti on vaja, et riigil oleks usaldusväärne kuvand, et see raha ja investeering tahaks siia tulla. Teine variant on teha kokkulepe mõne farmaatsiafirmaga ja teha asju koos.

Kui ennist rääkisime, kui nõrk on meie teaduspõhine kõrgtehnoloogilise ettevõtluse tase, siis tegelikult selle teise tee tase on meil veel eriti nõrk. Kuidas see elus välja näeb? Kord kvartalis või kord poole aasta jooksul hakkavad Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli juures käima mõne kuulsa farmaatsiafirma eksperdid, kes tulevad ja vaatavad üle töös olevad teadusprojektid, eriti need, millel on juba tulemusi, ja kas miski pakub neile huvi. Eestis nad regulaarselt ei käi, Helsingi ülikoolis käivad kaunis regulaarselt, ent vanasti samuti ei käinud. Et nad käima hakkaksid, on vaja teha tööd ja initsiatiivi üles näidata. Kolmandaks on patentide müük ja neljandaks patentide litsentsimine. Meil on neli strateegiat, kuidas neid asju maailmas tehakse, kuid kõigi nende jaoks vajame hästi kõrge tasemega advokaate, äri arendajaid, kes oskavad müüa nii, et pükse jalast ära ei müüda. Paraku see klaster on Eestis peaaegu olematu või äärmiselt nõrga tasemega. Kõige aluseks on arusaam, et nii nagu ei sünni lapsi ilma spermatosoidideta, nii ei sünni uusi kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid ilma patentideta. Ma väidan, et biotehnoloogias ja suuresti ka materjaliteaduses on tipptasemel avaldatud artiklid kõik ka patenteeritavad ja rakendatavad. Tegelikult on mõnel artiklil kohe turul hinnalipik küljes, ole ainult mees ja oska rahaks pöörata.

Laiendame ehk seda ühiskondliku taseme lahkamist ja räägime peaministri büroo juures olevast teadus- ja arendusnõukogust ehk TANist, mille tegevuse kohta midagi head rääkida ei ole. On selline poliitiliste otsuste ripats ning Eesti teadusele ja innovatsioonile seni pigem kahjulike otsuste poliitiline formaliseerija, endal tal mingit mõju ühiskonnas ei ole. Olete selle nõukogu liige olnud omajagu aega.

Läheme alustuseks ajas tagasi. Sisuliselt on Eesti TANi puhul tegu Soome teadus- ja innovatsiooninõukogu (TIN) üks ühele kopeeritud mudeliga. Peab tunnistama, et kopeerimisel oli kopeerpaber natuke vana ja koopia ei ole päris õnnestunud. Ma ei ole küll olnud Soome TINi liige, aga käinud korduvalt selle istungitel ja minu initsiatiivil on mõned korrad korraldatud ka TANi ja TINi ühisistung.

Soome TIN on suurem. Sinna kuulub peale kesksete ülikoolide rektorite ja kesksete ministrite ning kesksete uurimisinstituutide ka prominentseid teadlasi. Soomes on nii, et kui TIN võtab vastu mõne otsuse ja peaminister kiidab selle heaks, siis see otsus viiakse ka ellu. Probleeme toovad aruteludele TINi enda liikmed ja selle nõukogul on väga võimekas ja tegus büroo. Nõukogu sekretäril on ühiskonnas püsivalt suur mõju. Eestis on paraku nii, et paljud otsused, millel on riigi arengule fundamentaalne tähtsus, ei jõua kunagi TANi või siis tõesti tuuakse juba poliitiliselt ära tehtud otsused TANi arutusele.

Olen jäänud mitmel juhul nõukogus ka eriarvamusele, näiteks kui otsustati Biokeskuse liitmine Tartu ülikooliga, siis ei suutnud mulle keegi selgeks teha, miks selline otsus on hea Eesti teadusele või kuidas see parandab Biokeskuse teadustöö kvaliteeti. Ja probleem ei olnud minus, sest neid argumente ei eksisteerinudki. Muide, ka Biokeskuse nõukogu, kuhu kuulusid väga paljud silmapaistvad Tartu ülikooli teadlased, arvas üksmeelselt, et liitmist pole vaja. Keegi kusagil oli mingi otsuse ära teinud. Samuti jäin eriarvamusele KBFI küsimuses, kui taheti minna iseseisva teadusasutuse staatuse kallale.

Nii Soomes kui ka Eesti TANis on põhikirjas sätestatud, et tegu on peaministrile nõu andva organiga, kuid otsuste vastuvõtmise ning jõustamise kultuur on suuresti erinevad. Soomes leppisid omal ajal erakonnad konsensuslikult kokku, et kulutusi teadus- ja arendustegevusele suurendatakse seotuna SKT kasvuga. Eestis aga? Mida me oleme näinud viimase kümne aasta vältel?

Saab öelda, et TAN on poliitiliselt läbi kukkunud projekt juba ainuüksi seetõttu, et me pole suutnud seista teadus- ja arendusinvesteeringute riikliku kasvu eest. Eestis tegeletakse väga palju struktuurse tegevusega sisulise asemel. Olen seda oma pika karjääri jooksul Helsingi ülikoolis küllalt näinud. Kõik tugevad rektorid ei ole tegelenud klotside sinna-tänna tõstmise, optimeerimise ja struktureerimisega, nad on lahendanud arenguks vajalikke sisulisi küsimusi, aga nõrkadele rektoritele on klotsidega mässamine lemmiktegevus. Tahan siiski lõpetada optimistlikult ja öelda seda, et TAN olemas on, on tegelikult väga tähtis ja oluline asi ning loodame, et ta muutub ajapikku ka paremaks ja tegusamaks.

1 Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju, INCORP Projektijuhtimise OÜ, 2014 Tallinn.

2 Margus Maidla, Mart Saarma, Võimalus esitada julgeid küsimusi. – Sirp 10. II 2017.

3 Margus Maidla, Mart Saarma, Närviraku kasvufaktoriga Parkinsoni tõve vastu. – Sirp 8. IX 2017.

4 https://mobidiag.com/

5 http://herantis.com/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht