Feminism on tulnud rahva hulka, kuid valitsus ei jõua järele

RAILI MARLING, MARI-LIIS SEPPER

2015. aasta oli valimisteaasta, mil naised tagandati võimult. Kui Rõivase esimese valitsuse paraadpildil on naisi kuus, siis teise puhul on pildile mahtunud vaid kaks. Nagu piduliku sündmuse puhul tavaks, kaunistavad naisi lillekimbud, kuid kaotatud ministrikohti arvestades mõjuvad need irooniliselt. Uues valitsuses on minister eelkõige mees. Õhtulehes vastab peaminister küsimusele, miks ei ole valitsuses rohkem naisi: „Kahjuks küll, jah. Tahaks, et oleks rohkem, aga mis sa teed, eks igal erakonnal on õigus oma kandidaadid nimetada.“ Koalitsioonivalitsuse kokkupanekuviis ei näi soosivat naiste ministriks saamist.

Kui aga valitsusse tuuakse asjatundjaid, on need just naised: Maris Lauri, Marina Kaljurand, Anne Sulling, Liisa Oviir … Spetsialistide seas ongi naisi rohkem kui parteieliidis. Ladvikul on aga peaosa otsustustes, kes saab riigitüüri juurde.

Valitsus ei ole ainuke koht, kus naisi napib. Ka riigikogu alatiste komisjonide juhtideks on justkui sookvoodi alusel saanud üheksa meest kahe naise vastu. Soolise üheülbalisuse tagajärjel muutub naistele riigivõimu juurde pääsemine veelgi keerukamaks: naisi ei usaldata, sest nad ei ole ennast poliitikas näidanud, aga nad ei saa ennast näidata, sest neid ei usaldata. Teadlasedki kinnitavad seda kurba tõsiasja. Politoloog Mirjam Alliku sõnul avab tee riigikokku riigi, mitte kohaliku taseme poliitikakogemus.¹

Erakond Isamaa ja Res Publica Liit sai ka sel aastal ministrikandidaate pakkudes jätkata ilma naisteta juhtimise traditsiooni, mis on silmapaistvaks saavutuseks isegi Eestis. IRLil on aga tänavusest õnn olla seotud sugude võrdsuse struktuuridega: Margus Tsahkna on sotsiaalkaitseminister, kes vastutab valitsuse soolise võrdõiguslikkuse poliitika eest, ning Liisa-Ly Pakosta on võrdõigusvolinik.

Tsahkna on sel aastal võrdsuspoliitika kujundamisel pidanud kõige pakilisemaks burkade keelustamist, mitte aga oma erakonna valimislubadust lisada vanemahüvitise süsteemi meestekvoot, mis tooks rohkem mehi lastega tegelema. Burkade esikohale asetamine tekitab segadust, kui arvestada burkakandjate ja lastega isade suhtarvu. Ehk on tegu katsega pakkuda midagi feministlikule valijale? Burka ju väidetavalt kammitseb naist. Feministid ei ole selles küsimuses ühel meelel, sest näokate ei tähenda ainult patriarhaadi väge, vaid ka kultuuritraditsiooni ning, mis seal salata, ka pääsu seksualiseeritud avalikust ruumist. Sellest plaanist ei kuma läbi hoolimine naistest ja nende eneseväljendusvabadusest, vaid populism, katse põgenikekriisist kuumaks köetud poliitilises õhustikus poliitilist profiiti lõigata.

Demokraatia kokkutõmbamine

Eestis tõmmataksegi demokraatiat vargsi kokku: näiteks burkakeelu üle arutamisele kutsus valitsus vaid need kodanikuühendused, kellelt oli oodata toetust. Pagulasnaistega tihedalt kokku puutuvaid valitsusväliseid organisatsioone, nt Eesti Pagulasabi, Johannes Mihkelsoni keskus või Inimõiguste Keskus, kindluse mõttes ei kaasatud.

2015. aastal ei olnud Eesti avalikkuses kuigi palju sõbralikkust ja sallivust, pigem kõrvulukustavalt sallimatuid, populistlikke kõnesid, „meie” ja „nende” vastandamist, puudutagu see siis pagulasi või samasoolisi paare.

Lootsime, et see aasta annab kooseluseaduse rakendamise seaduse, kuid meie lootus ei täitunud. 1. jaanuarist jõustub küll kooseluseadus ning notarite uste taha moodustuvad järjekorrad kooselu registreerida soovijatega, kuid notaritel ja kohtutel ei ole riigikogu juhiseid, kuidas seadust rakendada. Rakendussätete õigeaegset vastuvõtmist on omal moel takistanud pea kõik erakonnad.

Feministlikud algatused

Kõigest hoolimata on 2015. aastast saanud pöördeaasta ja peavoolukultuuris on feministlikud püüdlused omaks võetud. Feminism ei ole enam väikese kildkonna huvi. Suhtlusmeedias on 3991 liikmega „Virginia Woolf sind ei karda!“ grupp, kus ka feministidest mehed sõna võtavad. Selle kõrval on koha leidnud nii akadeemiline kui ka vabaühendustekeskne feminism, esindades erinevaid poliitilisi vaatenurki.

F-sõna ei mõju enam sõimusõnana, vaid ka pilgupüüdjana. Aasta aega on Feministeerium selgitanud huvilisele feminismi põhisõnavara ja toonud kokku autorid, kes kirjutavad feministlikult ühiskonnas elevust tekitavatel teemadel.

Eestis saab teha feministlikke projekte ühisrahastusega, s.t enam ei saa öelda, et feminism on mingi importnähtus, mida peetakse ülal välismaise raha eest – seda toetab täiesti tavaline Eesti inimene. Juba aastaid toimub Tallinnas feministlik festival LadyFest, mida rahastavad huvilised. Sügisel tuli rahva raha abiga välja lavastus „Sugu: N“, mis mitte ainult ei toimunud – see müüdi välja. Feminismist on saanud peavool, selle sõnaga ei seostata enam vähemusaktiviste, vaid üha rohkem keskklassi väikelastevanemaid. Levima hakanud arusaam, et feminism on meie kõigi asi, on selle aasta vaieldamatult suurim edusamm.

Feminismihuvi ei levi üksnes kultuuriringkondades, vaid ka ametnike seas, kes soovivad sugude võrdsuse koolitusi ja abi arvestamaks võrdsuspõhimõttega oma töös. Feministlikke poliitikuid on aga endiselt mõni üksik. Marianne Mikko kõrvale pürivad feminismisõbralike rahvaesindajatena Andres Anvelt naistevastase vägivalla vastu astumise eest, valge lindi saadik Urmas Paet, kes on sõna võtnud ka soolise palgalõhe kui ühiskonna arengut pärssiva nähtuse vastu ning Liisa Oviir üleskutsega olla sallivam.

Kui kauaks jätkub sallivust?

Järgmine aasta tuleb teisiti, sest kiiduväärt kodanikualgatuste kõrval püsib mure tagasikäigu pärast. Läbiva võrdsuse sildi all tahab valitsus tasalülitada võrdse kohtlemise poliitikat. Heaolu arengukava alaeesmärk erinevustega arvestava ühiskonna ja võrdse kohtlemise kohta, mis esmakordselt riigi ajaloos tegeleks nende teemadega valitsuse strateegiadokumendi tasandil, on pärast avalikku konsultatsiooni kustutatud. Ometi nõudsid nii asjatundjad kui ka huvigrupid konsultatsioonil ja hilisemates pöördumistes, et valitsus peab vähemuste õigusi paremini kaitsma. Otsustajaid ei tundu morjendavat see, et sallivuse edendamisest loobumine teeb kurvaks inimõigusi ja sõbralikkust kaitsvad kodanikuühendused, kes erinevalt valitsusest peavad vajalikuks sallimatuse vastu võidelda.

Kuigi kodanikualgatusega ettevõtmised näitavad soovi feminismi oma rahakotist toetada, ei jaga seda arvamust need, kes maksuraha jaotuse üle otsustavad. On levinud arvamus, et sooline ebavõrdsus on kellegi teise probleem ja seda olukorda on püsida lasknud välisrahastuse olemasolu. See saab aga otsa. 2016. aasta esimesel poolel saavad otsa euroraha² ja Norra toetustest³ rahastatud programmid ning asemele suurt midagi ei tule. Riiklikud võrdõigusstruktuurid peavad hakkama saama vähemate vahenditega. See tähendab õigusabi andmise mahu kärpimist, nt voliniku strateegilist hagelemist vaid mõnes üksikus kaasuses. Hagelemine, mis teeb seaduste sisu ja inimeste õigused käegakatsutavaks ning mis tõi kaasa töövaidluskomisjonide praktika muutumise ja diskrimineeritutele hüvitiste väljamaksmise, on aga võrdsuspoliitikas vältimatu vahend.

Sel aastal on nähtavaks saanud avalikkuse huvi ja toetus feministlikele ideedele, aga selle kõrval on sama ilmne poliitilise eliidi soovimatus sugude ebavõrdsuse probleemiga süvitsi tegelda. Jääb soovida, et rohujuuretasandi sooteadlikkus järgmisel aastal ka võimu­koridoridesse jõuaks.

1 Vt http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2015/10/Valimistulemused2015_final.pdf

2 Vt http://esf2007.sm.ee/index.php?id=76

3 Vt http://www.sm.ee/et/sooline-vordoiguslikkus-ning-too-ja-pereelu-tasakaal