Energiapöördest ja „kliimakriisist“ füüsiku pilgu läbi

Kuidas toime tulla ressursside ammendumise ja keskkonna saastumisega? Ainus mõeldav lahendus on progressi jätkamine.

VALTER KIISK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Energiapööre näib muutuvat aina aktuaalsemaks ja lõhestavamaks teemaks, ükskõik kas motiveerituna kõrgetest energiahindadest või kliimamuutuste vastasest võitlusest. Kuigi alati on selles kahtlejaid olnud, paistab idee taastuvenergiale üleminekust (ja tuumaenergia vältimisest) olema seniajani „poliitiliselt korrektne“ seisukoht. Hüüatused stiilis „Rohepööre tuleb lihtsalt ära teha!“ või „Julgustame inimesi paigaldama päikesepaneele!“ või „Tuleb kiirendada tuuleparkide rajamist!“ on siiski uskumatult ignorantsed. Paras segadus näib valitsevat ka selles osas, milline koht on kliimamuutustel suures pildis, ja kas tegemist on kriisiga või mitte.

Globaalse rohepöörde võimalikkusest

Inimeste soovmõtlemises on tulevikuühiskonna energiaallikaks midagi sellist, mis on ühteaegu turvaline, puhas ja ammendamatu. Ehk jätkusuutlik. Esmapilgul tundub olema sobiv ja atraktiivne kandidaat „taastuvenergia“, milleks on valdavalt erinevad päikeseenergia ilmingud looduses (valgus, soojus, tuul, vesi, biomass). Tuleb tõdeda, et enamik nendest energiavoogudest on sedavõrd leebed, et elusorganismid suudavad nendes ellu jääda (sestap „puhas“ ja „turvaline“). Aga juba see fakt iseenesest tekitab kahtlusi taastuvenergia suutlikkuse osas tööstustsivilisatsiooni käigus hoida. Siiski, maakerale langeb peaaegu 10000 korda rohkem päikeseenergiat, kui inimkond hetkel tarbib. Selle 1/10000 kinnipüüdmine ei tundu eriline väljakutse, vähemalt seni kuni me ei püüa täpsemalt analüüsida energiakadu teel lõpptarbijani ja tekkivat ökoloogilist jalajälge. Näiteks Elon Musk (Tesla ja SpaceX asutaja ja juht) on oma sõnavõttudes korduvalt kirjeldanud, kui „lihtne“ on taastuvenergiale üleminek: tuleb lihtsalt kuhugi kõrbesse ritta laduda 200×200 km2 20% kasuteguriga päikesepaneele (pluss mõne ruutkilomeetri jagu liitiumakusid) ja USA kogu energiavarustus oleks tagatud. See väide ei ole päris vale selles mõttes, et sellise päikesepargi keskmine aastane energiatoodang oleks tõepoolest võrreldav Ühendriikide aastase energiavajadusega. Sama pealiskaudsusega saab väita, et ega see agregaat suurt midagi ei maksagi, sest maakoores sisaldub enam kui piisav kogus kõiki vajalikke (ja seejuures mitte eriti haruldasi) keemilisi elemente.

Rohepöörde võimalikkuse realistlik hindamine on intrigeeriv probleem. Näiteks juba üle kümne aasta tagasi püüdis seda paraja rangusega teha inglise füüsik David MacKay oma raamatus „Sustainable Energy — Without the Hot Air“.[1] Selle raamatu lähenemise juures on siiski oht uppuda arvuderägastikku, sest liigiti ja piirkonniti taastuvenergia potentsiaal varieerub üksjagu. Püüame siis seda analüüsi maksimaalselt lihtsustada. Niisiis, meil on algselt 4 suurusjärku energiavaru. Reserveerime 1% maakera pinnast otseselt päikese- ja tuuleparkide alla (sest 10% oleks juba paras ökoloogiline katastroof).[2] Seega kaotame koheselt 2 suurusjärku energiat. Edasi, naljalt üle 10% primaarenergiast ei õnnestu elektriks muundada (isegi mitte 20% kasuteguriga päikesepaneelide abiga), seega kaotame siit veel ühe suurusjärgu. Jäänud on veel üks tegur, mis peaks hõlmama kõiki seni arvesse võtmata tegevusi, kus energiat kaduma läheb (enne lõpptarbijat), ja neid on palju: energia salvestamise, konverteerimise (nt vedelkütuseks) ja transportimise (liinikaod jm) efektiivsused, kogu vajaliku infrastruktuuri ehitus, hooldamine ja utiliseerimine. Meil oli napilt 1 suurusjärk energiavaru, aga pole kindel, kas see viimane tegur tuleb üldse positiivne.

Olukorda ei tee lihtsamaks tõdemus, et energiavajadus maailmas on alles tugevas kasvutrendis. Sellega seoses torkab kohe silma, et taastuvenergial puudub mastaabiefekt: et toota näiteks kaks korda rohkem energiat, tuleb nominaalselt ehitada kaks korda rohkem päikesepaneele või tuulikuid ja seega hõivata kaks korda suurem maa-ala (tehnoloogia arengust tekib ajapikku mõningane efektiivsuse kasv, aga see on marginaalne).

Veebruaris murdus Saaremaal Salme tuulepargis 60 meetri kõrgune elektrituulik pooleks.

Margus Muld / ERR

Irrelevantsetele andmetele ja näidetele tuginedes võtavad tehnikateadlikud inimesed sageli optimistliku hoiaku rohepöörde võimalikkuse osas. Elon Muski mõtteeksperimenti sai juba mainitud. Teine tuntud tähelepanek on see, et päikesepaneelide ja tuulikute (ja mingil määral ka akude) hind on näidanud viimastel kümnenditel kohati eksponentsiaalset langustrendi. Ühikulise nominaalse (või isegi tegeliku keskmise) võimsuse maksumus võib tulla tõepoolest väiksem kui fossiilsel ja tuumaenergial.[3] Aga tuleb teadvustada, et päikesepaneelid ja tuulikud on kõigest primaarenergiat vastuvõtvad seadmed. Läheme siis mõttes piirile, kus need ei maksa mitte midagi. Sel juhul sisuline väljakutse on hoopis selles, kas nende paigaldamiseks on piisavalt ruumi (see tuleb võtta looduse käest, kust mujalt[4]) ja mida saadava juhitamatu energiavooga peale hakata.

Kolmas tuntud näide: maja katusele installeeritakse päikesepaneelid, müüakse energia ülejääk võrku, jõutakse (loodetavasti) kümnekonna aasta pärast kasumisse ja tehakse sellest järeldus, et rohepöörde probleem on põhimõtteliselt lahendatud. Selle näite eksitus peaks olema ilmne: kodumajapidamise elekter moodustab vaid väikese osa inimese energeetilisest jalajäljest. Tööstus, ehitus, transport, küte (ja muidugi ka needsamad paneelid katusel) tulevad kõik mingi muu energia arvelt.

Niisiis taastuvenergial on üldiselt kaks suurt puudust: hajutatus ja juhitamatus. Ainus erand, mis on (peaaegu) vaba mõlemast puudusest, on hüdroenergia, kus loodus teeb töö ära nii energia kontsentreerimisel kui ka stabiliseerimisel. Seejuures hüdroenergia on ka ainus mastaapne elektrienergia salvestusmeetod. Aga hüdroenergia on siiski vaid kontsentreeritud taastuvenergia, mis tähendab, et selle üldine ressurss on ikkagi piiratud (ja Eestis on seda väga vähe). Igatahes täielikku rohepööret pole suutnud seni teostada isegi suurima hüdroenergia ressursiga riigid (Island, Norra).

Mis puutub taastuvenergia juhitamatusse, siis pealiskaudsel vaatlusel tundub, et energiat tuleb lihtsalt päev või paar puhverdada, kuni päike tuleb jälle välja ja/või tuul hakkab uuesti puhuma (ilmselt sellest ka Elon Muski viide mõne ruutkilomeetrisele akupangale). On hellitatud ka ideed, et piisavalt mastaapses (ja suure läbilaskevõimega) elektrivõrgus toimub taastuvenergia tootmise stabiliseerumine iseenesest, sest kusagil ikka päike paistab või tuul puhub. Kui hakata rangemalt mõtlema, on selge, et ilmastiku (kui statistilise nähtuse) muutlikkusel mingit kindlat või mõistlikku piiri polegi. Pikaajalise muutlikkuse karakteerne periood on sesoonne periood ehk 1 aasta. Orgaaniline („vanaaegne“) päikeseenergeetika peamiselt sellel põhinebki: suvel fotosünteesi käigus päikeseenergia talletub biokeemilisel kujul (vili, puit, hein, jne), ja vastavalt vajadusele seda siis tarbitakse, et talv üle elada. Moodsa taastuvenergeetika eripära on lihtsalt see, et primaarenergia (päikese valgus/soojus või õhu/vee liikumine) muundatakse kohe elektriks, ja sedagi üldiselt suurte kadudega. Kui ka seeläbi õnnestub loodusest mõnevõrra rohkem toorest energiat ammutada, lisandub juhitamatuse probleem. Pikema põua järel ei pruugi isegi hüdrojaam enam energiat anda.

Kui vastavaid analüüse uskuda, siis päikesepaneeli või tuuliku poolt toodetav energia ületab kohati lausa kümneid kordi energiat, mis kogu elutsükli vältel kulub nende seadmete valmistamiseks, hooldamiseks ja utiliseerimiseks.[5] Pole paha. Paistab, et selle näitaja katastroofiline vähenemine tekib energia pikaajalisel puhverdamisel. Võtame lihtsa näite. Eestis on juhitamatu taastuvelektri (tuul + päike) aastatoodang umbes 1000 GWh. Oletagem, et me sooviks poole sellest energiast (500 GWh) säilitada pikaajalise varustuskindluse tagamiseks (talvekuude üleelamiseks jms). Seni ainsa arendusjärgus pump-hüdroakumulatsioonijaama salvestusmaht saab olema vaid 6 GWh.[6] Seega selliseid vesisalvesteid oleks tarvis umbes 80 tükki! Seegi jaam läheb käima alles 2029 a., pärast ligi 20 a. arendus- ja ehitustegevust.

Kardetavasti sama probleem tekib juhul kui hüdroenergia asemel võtta mõni „moodsam“ energiakandja. Näiteks vesiniku korral tuleks tuulikule või päikesepaneelile lisada elektrolüüsiseade, kütuseelement, spetsiaalne infrastruktuur vesiniku käitlemiseks jms kõrgtehnoloogilisi süsteeme. Kui nimetatud hüdropumpjaam omab praktilist mõtet vähemalt ööpäevaste energiakõikumiste silumisel ja on usutavasti >80% kasuteguriga, siis tsüklis elekter -> vesinik -> elekter on energiakadu 2–3 kordne.[7] Nii et isegi kui vesinikutehnoloogia oleks turvaline ja ei maksaks midagi (kumbki pole tõsi), jääks niigi nappi taastuvenergiat veel kordades vähemaks. Kaugemas tulevikus (kui fossiilenergeetika on juba ajalugu) on keemilise energiakandja (eelistatult vedelkütuse) süntees küll vajalik, aga mitte taastuvenergia puhverdamiseks, vaid hoopis seepärast, et pikamaatransporti (laevad, lennukid, rekad) pole kardetavasti võimalik elektrifitseerida.

Ülalöeldu tähendab praktiliselt, et isegi suure installeeritud taastuvenergia nimivõimsuse korral enamust fossiilenergial elektrijaamu ei saagi kinni panna, vaid nad peavad jääma „valvele“ mistahes lühi- või pikaajalise energiadefitsiidi katmiseks. Probleemi püütakse leevendada ka ülivolatiilsete elektrihindadega, et suruda tarbimist kooskõlla tootmisega.[8] Ehk ei ole imestada, et senini biomass ongi Eesti suurim taastuvenergia allikas. Biomass võimaldab vähemalt juhitavat energiatootmist, kuigi energiatiheduse mõttes (võimsus pindalaühiku kohta) on seda veelgi vähem kui tuult ja päikest.[9]

Taastuvenergia hajutatus ja juhitamatus ning moodsa taastuvenergeetika tehnoloogilised eripärad tingivad veel ridamisi probleeme, millesse siin ei ole võimalik süveneda: tohutu negatiivne mõju loodusele, hulganisti ohtlikke jäätmeid (mis on mitmeski mõttes ohtlikumad kui radioaktiivsed jäätmed), palju „rohelisi“ töökohti (mida kurioossel kombel tuuakse esile kui midagi positiivset), jne.

Tööstustsivilisatsiooni jätkusuutlikkus

Suurema pildi nägemiseks tuleks meelde tuletada, et tööstustsivilisatsiooni edasiviiv idee on justnimelt selles, et võetakse järk-järgult kasutusele aina uusi, mingis mõttes paremaid (mis sest et mittetaastuvaid) energiaallikaid, mis võimaldavad tehnoloogilist progressi ja seeläbi elukvaliteedi kasvu. „Parem“ võib tähendada näiteks suuremat energiamahtu või kasutusmugavust. Isegi aurumasinat oli tülikas ja ebatõhus käitada taastuvenergia (st biomassi) peal.

Aga kuidas sellise paradigma raames toime tulla ressursside ammendumise ja keskkonna saastumisega? Tuleb välja, et ainus mõeldav (kuigi mitte garanteeritud) lahendus mõlemale probleemile on progressi jätkamine, st tuleb siirduda järgmisele energiaallikale enne, kui need probleemid muutuvad piiravaks. Stagnatsioon (nagu viimased ca 30 aastat tuumaenergeetikas) on kahjulik. Järgmise põlvkonna energiaallikas on reeglina ka suurema energiatihedusega või -mahuga, nii et kasvav energiatarbimine ei tähenda tingimata suuremat jalajälge looduses. Näiteks fossiilse ressursi massiline kasutuselevõtt võimaldas mõnelgi pool (sh Eestis) piirata metsaraiet. Analoogiliselt võib argumenteerida, et mitmed sünteetilised materjalid (mis on saadud naftakeemia jääkidest) on lõppkokkuvõttes keskkonnasõbralikumad kui vastavad „loodustooted“. Viimaste suurem energeetiline jalajälg avaldub reeglina ka kõrgemas hinnas.

Igal juhul mittetaastuvate energiaallikate kasutamisega kaasnevad kõrvalefektid — emissioonid, kliimamuutus, jäätmed — millest mõned on ebasoovitavad või kahjulikud. Nende leevendamisega tegelevad tehnoloogia (ja inimeste) järgmised põlvkonnad. On oluline teadvustada, et need negatiivsed kõrvalefektid on üldiselt marginaalsed võrreldes paremast energiavarustusest tuleneva elatustaseme tõusuga. Õhk, vesi ja toit, mida me praegu tarbime, on üldiselt puhtamad (ja tehnoloogiliselt kontrollitud) kui nad olid enne tööstusrevolutsiooni algust (ligi 300 a. tagasi). Rääkimata sellest, et nälga enam peaaegu ei eksisteeri.[10] Jah, erinevate hinnangute järgi mitu miljonit inimest sureb aastas fossiilenergiast tuleneva õhureostuse tõttu, aga see tähendab peamiselt seda, et need inimesed surevad mõned aastad varem võrreldes oodatava elueaga ideaalmaailmas, kus õhureostus puudub. Kui poleks olnud massilist fossiilse ressursi kasutuselevõttu, oleks nälg ja haigused juba varakult pannud kasvule piiri ja neid inimesi poleks üldse sündinudki.

Vaadeldav kliimasoojenemise tempo on jämedates joontes kooskõlas isegi lihtsaimate (kohati üle sajandi vanuste) füüsikaliste mudelitega, mis kirjeldavad Maa ja seda ümbritseva atmosfääri soojustasakaalu päikesekiirguses.[11] Tegemist on sub-lineaarse nähtusega, st iga järgmine õhku paisatud CO2 molekul soojendab kliimat vähem kui eelmine. See tuleneb sellest, et kasvuhooneefekti tingivad CO2 neeldumisribad (infrapunases) on juba küllastuses. Ei ole ka mingit põhjust eeldada, et mainitud tasakaal (nii nagu ta juba pikalt enne laialdasemat inimtegevust välja kujunes) oleks kuidagi väga delikaatne ehk ebastabiilne, mille väikseimgi häirimine võiks vallandada katastroofilise sündmuste ahela. Atmosfäärifüüsika (sh kasvuhooneefekti) panus on mõneti üldse sekundaarne — baastemperatuuri määrab siiski päikesekiirguse intensiivsus (solaarkonstant) ja Maa albeedo (peegeldustegur).[12] Füüsikalises mõttes on kasvuhooneefekti ainus alarmeeriv aspekt see, et atmosfääri „jääb kinni“ rohkem soojusenergiat, mille arvel saab tekkida rohkem ohtlikke ilmastikunähtusi. Igatahes kliimamuutustele vaatamata on kliimaga seotud surmade arv olnud pikka aega langustrendis, ja seda hoolimata maakera rahvastiku kasvust.[13] See tähendab, et isegi kui kliima on keskmiselt muutunud ohtlikumaks, pakub tehnoloogia järjest paremat kaitset selle vastu. Kokkuvõttes mõnesugune hind kliimamuutustel siiski on (nii inimeste kui ka ülejäänud eluslooduse jaoks), ja see on nimelt kohastumise hind. Teisalt, need muutused on aeglased, ja igal juhul kõik kulub, nii et tsivilisatsioon peab ajapikku end korduvalt rekonstrueerima.

Probleemne on ka domineeriv ettekujutus loodusressurssidest. Rangelt võttes looduses mingeid ressursse ei eksisteeri, on vaid mitmesugusel kujul tooraine, mis muutub ressursiks niipea kui see leiab kasutust ehk omandab väärtuse. Seetõttu loodusressursside kogus ei ole üldiselt hästi defineeritud.  Näiteks, hoolimata aina suurenevast fossiilse energia tarbimisest jätkub seda ikka umbes järgmiseks 50 aastaks, nagu ka pool sajandit (või isegi sajand) tagasi. Samuti on korduvalt liiva jooksnud kartused „ressursinappusest“ tuleneva Maa ülerahvastatuse peatse saabumise osas. Tõsi, hetkel on fossiilenergia kallis, aga seda hoopis mitmetel poliitilistel põhjustel, olgu selleks CO2 kvoodid, globaalsete tarneahelate katkemine või loobumine mittekonventsionaalse nafta- ja gaasitootmise arendamisest.

Fossiilne energeetika kestab suurusjärgus 1000 aastat ja lõpeb varem või hiljem kas ressursi ammendumise või ülemäärase CO2 heitme tõttu (kliima muutub talumatuks või pole enam midagi hingata). Edasi tuleb ridamisi erinevaid tuuma- ja termotuumaenergeetika põlvkondi. Need võimaldavad üle saada atmosfääri saastamise probleemist, aga tõenäoliselt igaühega kaasneb mõni väike aga paratamatu kõrvalefekt, näiteks radioaktiivsed jäätmed või soojusreostus. Neid energiaressursse pole ka päris lõputult, aga loodetavasti siiski vähemalt 105–106 aastaks. Edasist on raske prognoosida, aga loogiline jätk oleks päikeseenergeetika. Päike on kosmiline termotuumareaktor: stabiilne, hooldusvaba ja kestab 109 aastat. Sellistes mastaapides tegutsemine pole muidugi enam „taastuvenergeetika“, vaid tähendab sisuliselt inimkonna jõudmist II tüüpi tsivilisatsiooni tasemele (Kardaševi skaala järgi). Igatahes sellises „progressiivses“ vaates on jätkusuutlikkus tagatud vähemalt Päikese eluea vältel, nagu ka taastuvenergeetika korral. Aga taastuvenergeetika puhul saame kindlad olla vaid selles, et see garanteeriks lõputu vegeteerimise tööstusrevolutsiooni eelsel tasemel, ja sedagi eeldusel, et õnnestub inimeste arvukust oluliselt vähendada.

Tuumaenergeetika?

Kiretult vaadates paistab, et laiaulatuslik üleminek CO2-vabale tuumaenergiale oleks juba ammu olnud lahendus nii energiapuudusele, õhusaastele kui ka kliimasoojenemisele. Tõepoolest:

  • Tuumaenergeetika läks edukalt käima üle 60 a. tagasi, hakates paari aastakümne möödudes andma ligi 20% maailma elektritoodangust.
  • Mõõdetuna surmade arvuga ühe ühiku toodetud energia kohta, on tuumaenergeetika tõenäoliselt kõige turvalisem energia tootmise viis (eespool tuuleenergeetikast ja mõnedel andmetel ka päikeseenergeetikast).[14]
  • Tuumaenergeetikas tekkivad jäätmed on kaugelt „parimad“ jäätmed: neid tekib vähe (tuumakütuse suur energiatihedus), need on hästi lokaliseeritud (ladustatud tuumajaama lähedal), nendega kaasnev terviseoht (radioaktiivsus) on olemuslikult kaduv nähtus ja kergesti detekteeritav.[15]

Seda hämmastavam on tõdemus, et kui tavaliselt uued tehnoloogiad on alguses kallid ja pärast laialdast kasutuselevõttu muutuvad märksa odavamaks, siis tuumaenergeetikaga on läinud täpselt vastupidi.  „Suurema turvalisuse“ egiidi all on suudetud tuumaenergia teha kalliks ja konkurentsivõimetuks. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti ühel või teisel põhjusel välja kujunenud irratsionaalsed kartused ja teaduslikud väärarusaamad,[16] aga paistab, et suuremas plaanis on seda tinginud teatavad väärtuspõhised, peaaegu religioossed hoiakud ühiskonnas. Mitte kõigi jaoks pole moraalselt aktsepteeritav, et inimkond opereerib selliste eksootiliste/ohtlike loodusjõududega („lõhestab aatomit“), omab seeläbi ligipääsu peaaegu piiramatule energiale ja „laiutab“ Maa peal. Jõukates riikides on olnud võimalik seda suhtumist evida kuni viimase ajani, sest fossiile jagus, kliimaga polnud ka suurt häda ja käegakatsutavas kauguses terendas taastuvenergeetika võimalikkus. Lisaks oli võimalik rohepööret simuleerida mitmesuguste „rohepesu“ skeemidega. Ainus esmapilgul mõtestatud idee on maagaasi laialdasem kasutamine, sest kiire reaktsiooniga gaasijaamad on kõige sobilikumad muutliku tuule- ja päikeseelektri tasakaalustamiseks ja ühtlasi on maagaas väikseima CO2 heitmega fossiilkütus. Aga isegi sellises süsteemis on nii palju varjatud  fossiilset energiakulu, et pole sugugi ilmne, kas taastuvenergeetika üldse sisuliselt panustab või on täiesti parasiitne tegevusharu. Võib-olla oleks sama efekt keskkonnahoius saavutanud vaid fossiilenergeetika arendamisega, ilma ühtki tuulikut ega päikeseparki ehitamata.

Valter Kiisk on Tartu ülikooli füüsika instituudi kaasprofessor.

[1] Eestikeelne tõlge: https://opik.fyysika.ee/index.php/book/view/64#/section/36299

[2] Tegelikult läheb vaja siiski märksa rohkem Maa pinda kui vaid 1%, sest igasugune toetav infrastruktuur (energia salvestussüsteemid, ülekandeliinid, jm) nõuavad oma osa. Ja 10000-kordne energiavaru on ka veidi ülehinnatud, aga teeb suurusjärkudega rehkendamise selgemaks.

[3] See ei pruugi olla üldse üllatav, kui arvestada, et fossiilne ja tuumaenergia on poliitiliselt tõrjutud, samas kui päikese- ja tuuleenergeetika komponendid toodetakse Hiinas kõige odavama kivisöe energiaga ja orjatööjõuga.

[4] Tuleb välja, et isegi kõrbes on olemas mõningane elutegevus ja seetõttu kõrbe katmine pooljuhtidega pole ka tingimata loodussõbralik tegevus.

[5] D. Weißbach et al., Energy intensities, EROIs (energy returned on invested), and energy payback times of electricity generating power plants, Energy 52 (2013), 210. Sellegipoolest, materjalikulu ühe energiaühiku tootmisel ületab suurusjärke fossiilse ja tuumaenergia vastavaid näitajaid, vt Quadrennial Technology Review, U.S. Department of Energy, 2015, https://www.energy.gov/sites/prod/files/2017/03/f34/quadrennial-technology-review-2015_1.pdf, tabel 10.4. Sama trööstitu on olukord jäätmete osas.

[6] https://energiasalv.ee/

[7] M. A. Pellow et al., Hydrogen or batteries for grid storage? A net energy analysis, Energy & Environmental Science 8 (2015), 1938.

[8] Sellist elektrihinna kiiret kõikumist ja energiatarbimise „tarka juhtimist“ nimetatakse sageli „uueks normaalsuseks“. Pigem on see siiski ebanormaalsus, sest arenenud tööstusühiskonna elementaarne „luksus“ on alati olnud see, et elekter „tuleb seina seest“, on seal alati olemas ja kella pole tarvis vaadata.

[9] Keskmised energiatihedused on umbes järgmised: päike 15, tuul 3 ja biomass 0,5 W/m2. Muud taastuvenergiat (hüdroenergia, maasoojus ja looded) on veel vähem. Ehk siis stabiilset/juhitavat taastuvenergiat on eriti vähe.

[10] Vt Share of the World Population living in Absolute Poverty (1820-2015), Our World in Data, https://ourworldindata.org/extreme-poverty.

[11] Lawrence M. Krauss, The Physics of Climate Change, Apollo, 2021.

[12] Näiteks, kui eeldaksime, et atmosfäär üldse puuduks, oleks Maa keskmise temperatuuri hindamine juba koolifüüsika tasemel rehkendus, mis annab tulemuseks −4 °C.

[13] G. Formetta, L. Feyen, Empirical Evidence of Declining Global Vulnerability to Climate-Related Hazards, Global

Environmental Change 57 (2019), 101920.

[14] Vt https://ourworldindata.org/safest-sources-of-energy ja https://www.visualcapitalist.com/worlds-safest-source-energy/. Tuule- ja päikeseenergeetika ohtlikkus ei ole väga üllatav, kui arvestada, et tuulikute arv maailmas läheneb miljonile ja päikesepaneelidega majapidamiste arv on ilmselt veel kümneid kordi suurem. Lisaks eksisteerib siin sama probleem nagu taastuvenergia „odavusega“: üks energiaühik juhitamatut taastuvenergiat ei ole võrreldav sama koguse stabiilse tuuma- või fossiilenergiaga.

[15] Lihtsapoolne Geigeri loendur on tänapäeval peaaegu mobiiltelefoni suurune ja maksab suurusjärgus 100 eurot.

[16] Veidraid pseudoteaduslikke ideid propageeris hiljutine populaarne seriaal Chernobyl (2019). Aga tuumaenergia vastasus tekkis ammu enne Tšornobõli intsidenti. Näiteks üks varasem tuumaenergiat demoniseeriv film, The China Syndrome, ilmus aastal 1979.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht