Veel kord f-sõnast

MAARJA KANGRO

Tuleb ette, et ajakirjanik saab mõnelt tähtsalt ja kaugeltki mitte tagurlikult naiselt kätte tõdemuse, et too ei pea end feministiks. See pistetakse siis kärmesti juhtlõiku: näete, edukas naine, aga feminist ei ole! Ilm pole hukas! Nii juhtus septembris president Kersti Kaljulaiuga ja mõni aeg varem olümpiavõitja Katrina Lehisega. Ometi esines Kaljulaid tolles intervjuus, mille kokkuvõtet ühismeedias üllatunult jagati, läbini naisõigusliku jutuga (šovinistlikud eelarvamused, vajadus toetada üksikemasid, kes lapse kõrvalt karjääri teevad). Kaljulaid arvas, et tema seisukohad kuuluvad pigem mainstream’i ja paistavad vaid Eestis feministlikuna. Aga kas peavool ja feminism ei võikski kokku käia?

Ühesõnaga, jätkuvalt kerkib küsimus: mis paneb inimesed sellest f-sõnast distantseeruma? Kas ehk liigne aukartus feminismiteooriate ja aktivistide vastu, feminismi mõistmine kitsa tegevus- või uurimisvaldkonnana? Kaljulaiu väide, et ta on sel teemal „täiesti ebakompetentne“, lubab nii arvata. Sagedamini pelgab inimene vist siiski, et rikub oma mainet, kui nimetabki end selleks kolliks, kes feminist suure rahvaosa tavateadvuses ikka veel on. Sellest on palju kirjutatud, Feministeerium teeb pidevalt valgustustööd, aga ikka ei piisa.

Riina Sikkut ütles teisipäevases intervjuus Kuku raadiole, et praeguse Eesti nägu on kõige rohkem kujundanud sotsiaaldemokraatia. Kui ajakirjanik tegi „oot-oot“, ütles Sikkut, et siin pole küsimustki. Adekvaatne jutt. Ilma sotsiaaldemokraatlike põhimõtete, sotsiaalset turvalisust tagavate institutsioonideta ei kujutaks oma elu ette ei neoliberaalid ega konservatiivid. Samamoodi võiksid konservatiivsemadki kodanikud tunnistada, kui suure osa meie maailmast on mõnusamaks kujundanud feminism.

Käisin kunagi Viinis konverentsil, mille teemaks olid Ida-Euroopa naised (olen sellest Sirbiski kirjutanud, 15. XI 2015). Tutvumisringis ütles üks noor leedu kunstnik: „Mu meelest on iga normaalne inimene feminist!“ Olin nõus: nagu ennegi viitasin, peaks baasfeminism olema peavoolu osa. Lääne asjatundjad reageerisid leedu tüdrukule matroneerivate muietega. Eh, naiivik! Meil on ju mitut sorti feminismi ja mõned on õigemad kui teised! Jagati puid ja maid, kes kui õiget feminismi esindab ja milline peaks ortodoksne feminism välja nägema, ning see pingestas veidi ürituse õhkkonda.

Aga ega ilma olemuslike küsimusteta ei saa, need kerkivad meiegi feministidel. Kas feminism tähendab aktiivset solidaarsust vähemustega ja kas progressiivse poliitikata saab olla feminismi? Ja kas neoliberaal saab olla feminist? Mu meelest küll. Mitte et ma säärast vaadet pooldaksin, aga vabaturg ja naise emantsipatsioon pole põhimõttelises vastuolus. Illiberaalide juures on feminismi siiski raske ette kujutada; kui nemad naisteemat väärtustavad, ei tahaks seda nii nimetada. Aga kuidas on lugu nn TERFidega (trans-exclusionary radical feminist ehk see, kes arvab, et feminism peaks seisma üksnes sünni­päraste naiste eest)? Kui eeldada, et feminism (see „õige“!) peaks igal juhul olema solidaarne inimestega, kes on sooprobleemidega kimpus, on TERFide feminism üpris kahtlane – ehkki paneb viimaks mõne konservatiivsema inimese „represseeritud feministidele“ kaasa tundma.

Philip Larkin kirjutab luuletuses „Kõrged aknad“ („High Windows“), kuidas ta kaht noort vaadates mõtleb, et tüdruk võtab tablette või kasutab pessaari, ja õhkab: „Tean, et see on paradiis, / millest kõik vanad on unistanud kogu elu – / kütked ja žestid lükatud eest / nagu kiviaegne kombain, / ja kõik noored lasevad pikka liugu / õnne poole, lõputult.“ Kui ma kuulen, kuidas mu 12aastase õetütre sõbranna on otsustanud olla trans, ja näen, kui loomulikult noored seda võtavad, tekib tahtmine kirjutada samalaadne luuletus. Kõrged aknad tulevad pähe, ja sinine õhk. Tõsi, paradiisist on asi kaugel. Aga kindel on see, et soolisuse tulevik on kirju, siin ei aita enam miski jaur ega tänitamine. Abi oleks laiematele hulkadele (mullegi!) sellest, kui mõni asjatundja tutvustaks meedias järjepidevalt termineid ja teemasid. Kas või mingis seda laadi formaadis nagu Janek Kraavi post-sõnastik.

Ah jah, pakkusin ühes Facebooki lõimes välja, et annan auhinna sellele, kes suudab panna värske presidendi (siiralt) ütlema lauset „Mina olen feminist!“. Jään ootama.