Hoia, mida armastad – 110 aastat Eesti looduskaitset

AVELIINA HELM

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Järgmisel nädalal tähistatakse Eestis 110 aasta möödumist esimese looduskaitseala loomisest: 14. augustil 1910 sõlmitud lepinguga tagati Vilsandi külje all paiknevatel Vaika saartel merelindudele turvalised tingimused. Sellest ajast saadik on kaitsealade arv ja pindala nii Eestis kui ka mujal maailmas aina suurenenud, Eestis on erisuguse kaitsestaatusega 19,4% maismaast ja 27,2% merealadest.* Oma looduskaitsealade pindalaga oleme Euroopa keskmiste hulgas.

Viimane sajand on Euroopas ja maailmas näidanud, et riiklik reguleeritud looduskaitse ja keskkonnaalased piirangud on pea ainsaks põhjuseks, miks meil taastuvaid loodusvarasid veel üldse kasutada on. Euroopas oleks väärtuslikumate püügikalade varud ilmselt otsas, sood kuivendatud, metsad tervikuna läbi raiutud ning niidud suure tõenäosusega hävinud. Selle kinnituseks tuleb heita pilk riikidele ja piirkondadesse, kus kaitsealasid või ressursikasutuse piiranguid ei ole või kus ei jõutud neid enne maa­kasutuse intensiivistumist rakendada. Satelliidi­piltidel maastikest üle kogu maailma (NB! sealhulgas nüüd ka Eestis) muust maastikust välja joonistuvad looduskaitsealade piirid näitavad, et kui seaduse jõud puudub, siis ei ole vaba turumajanduse tingimustes iseeneslikku tegurit elurikkuse hoidmiseks või loodusvarade säästlikuks kasutamiseks. Sisemist motivatsiooni looduskaitsega tegeleda kahtlemata inimestel on ja häid peremehi leidub alati, kuid sellest ei piisa. Majandusotsustes, kui kaalukausil vaetakse kiiret tulu ja pikaajalist kahju, jääb ilma hinnasildi, hääle ja kaitseta raunjalg, lend­orav või märgala alati kaotaja poolele.

110 aastat pärast esimese looduskaitseala rajamist oleme jõudnud murrangulisse aega. Elurikkuse vähenemisest tingitud ökosüsteemiteenuste kahjustumine ja ohtlikuks kujunev kliimamuutus ei ole enam vaid järgmistele põlvkondadele lükatav väljakutse, vaid probleem, mis on juba siin ja aina süveneb. Alarmeeriv sõnakasutus on ilmunud suurte rahvus­vaheliste organisatsioonide ja mõttekodade aruannetesse, sealhulgas mitte ainult kliimapaneeli IPCC või elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu IPBES raportitesse, vaid näiteks ka ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni, Maailmapanga ja Maailma Valuutafondi ülevaadetesse: me kas suudame lähema kümnendi jooksul oma suhtumise loodusesse ümber kujundada või põlistame end degradeerunud ökosüsteemide ja ohtliku kliimaga looduse ning konfliktialdiste ja kannatusrohkete ühiskondade teele.

Looduskaitsel on uus tähtis roll: võtta 110aastane kogemus looduse säilimist tagavatest tegevustest ja eluviisist ning aidata see tuua igasse maastikku, igasse linna ja igale põllule. Võtta looduskaitseline mõtteviis ja tuua see iga otsuse aluseks, iga ühiskonnaliikme südameasjaks. Looduskaitse, mis keskendub vaid kaitsealadele, on minevik. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise tuleviku nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on väärtus, hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane. Õigupoolest oskaksime juba panna küll, maailma majandus kaotas aastatel 1997–2011 maakatte muutumise tagajärjel ökosüsteemi teenuste vähenemise tõttu hinnanguliselt 3,5–18,5 triljonit eurot aastas ning mulla degradeerumise tõttu 5,5–10,5 triljonit eurot aastas. Arvestades Eesti SKT osakaalu maailmamajanduses, maksab globaalne ökosüsteemi teenuste vähenemine Eestile ligikaudu 1,1–5,5 miljardit eurot aastas ja mulla degradeerumine 1,7–3,2 miljardit.

Soovin Eesti looduskaitsele ja selle eest seisnud inimestele õnne. Ühegi kaitseala loomine, kus ühel pool on looduse mitmekesiseid väärtusi mõistvad arusaamad ja mitmekesiseid tulevikuvõimalusi hoidev vaade ning teisel pool lühiajaliselt mõõdetav majandusargument, ei ole läinud valutult ja vaidlusteta. Küsigem aga endalt: kas meie uhkuseks olevad rahvuspargid, vaiksed ja silmapiirini ulatuvad rabad, maailma liigirikkaimad puisniidud, ilveste ja huntide koduks olevad metsad, ligipääsetav ja kaunis rannajoon ning endiselt oma sängi mööda voolavad jõed on teinud meie kodumaa rikkamaks või vaesemaks? Hoia, mida armastad, Eesti!

* Vt keskkonnaagentuuri head ülevaadet https://arcg.is/SyzKW

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht