Suu naerab, süda muretseb

Augusti keskel avati kunstiakadeemia fuajees Poola arhitektide liidu rändnäitus „Arhitektuuri meistrid“ ja tutvustati Poola arhitektuuri.

MERLE KARRO-KALBERG

Rändnäitus põhineb 300 000 elanikuga Poola linnas Katowices korraldataval sama pealkirjaga loenguseerial ja koondab üle ilma esinema kutsutud ruumiloojaid ning näiteid nende loomingust. 2004. aastal alustatu on tugevalt mõjutanud Poola arhitektuuri nooremat põlvkonda, kes tõi postkommunistlikku, nõukogulikust vaimust räsitud riiki värskeid arhitektuurituuli ning ärgitas Katowice linnavõimu mõtlema ka omaenda linnaruumi ja arhitektuuri peale. Nagu Eestis, nii eelistati ka Poolas vaadata läände, ihaldati moodsust ja uudsust. Üleminekuaastatel tehti tulevikku vaatavaid valikuid ning nagu ütleb näituse üks kuraatoreid, arhitekt Wojciech Fudala, taheti riiki nüüdisajastada. Näituse avamine andis hea põhjuse rääkida loenguseeria kuraatorite, arhitektide Justyna Boduchi ja Wojciech Fudalaga Poola arhitektuuri seisust.

Poola arhitektuur ja disain näikse olevat kahestunud. Sõites autoga läbi Poola tekib üks mulje: silma jäävad detailirohked nikerdused, slaavilik värvikasutus, baroklik lopsakus. Kui aga süveneda, selgub, et Poola nüüdisarhitektuur ja -disain on väga minimalistlikud, Põhjamaade niigi kasinast disainikeelest on veel edasi mindud ja kõigest üleliigsest lahti öeldud. Üks mu lemmik-ehtekunstnik, arhitekt Agata Bieleń on samuti pärit Poolast. Tema looming toetub üdini modernistide tunnuslausele „Vähem on rohkem“. Millest selline vastuolu?

Justyna Boduch ja Wojciech Fudala avasid augusti lõpus kunstiakadeemias näituse ja rääkisid Poola arhitektuurist.

Merle Karro-Kalberg

Justyna Boduch: Poola asub Euroopa keskel, kultuuriliselt oleme mõjutatud nii idast, läänest, põhjast kui lõunast. Meie riik on suur ja selles on palju omanäolisi piirkondi.

Wojciech Fudala: Kuni 1989. aastani oli Poola Nõukogude võimu all. Kui oma riik ühtäkki välja kuulutati, olid arhitektid võimaluste ees, mida neil varem ei olnud, nad said ehitada ja kavandada objekte, millele varem tellimus puudus. Ei olnud ka seadusi, puudusid reeglid. See on põhjus, miks arhitektidele pärast režiimi kokkukukkumist liiga palju vabadust anti. Poola arhitektide liit koos arhitektide kojaga teevad seniajani tööd selle nimel, et seada piirid, kes võib arhitektina tegutseda ja missuguste reeglite järgi arhitektuuris tegutsetakse, selleks et riik oleks ruumiliselt paremini korrastatud.

Millisel positsioonil on arhitektide liit? Kui palju arhitekte kuulda võetakse? Kas arhitektide häält on kosta?

Fudala: Arhitektide hääl peaks valjemalt kõlama. Näiteks valitsuses ei ole ühtegi arhitektiharidusega liiget, parlamendi 500 liikme hulgas on neid üks-kaks, samal ajal on palju advokaate, arste jt spetsialiste. Kaks liiget viiesajast pole ilmselgelt piisav, et ruumiteemadega süvitsi ja strateegiliselt tegeleda. Väga raske on jõuda otsustajateni, et julgustada neid midagi teisiti tegema.

Boduch: Ka õppimis- ja teaduse tegemise võimalusi võiks rohkem olla, näiteks et tuntaks paremini elamuarenduse regulatsioone ja suundumusi. Kui ehitusreeglid on liiga lõdvad, ei ole ehitatud keskkonnas ka harmooniat. Tuleb teada, mis osa on arhitektuuril ja disainil keskkonna ja majanduse probleemide lahendamisel.

Fudala: Meil on palju noori arhitekte, kes soovivad liiduga liituda, kes on valmis erialaselt liidu töösse panustama. Noorte suurem osakaal tugevdab organisatsiooni, annab elujõudu.

Ise olete samuti arhitektid. Kui palju saate ennast loominguliselt väljendada, millal tuleb piir ette?

Boduch: Alustasin Katowices oma karjääri suures tuntud büroos. Sain hea kogemuse, projekteerisin suuri hotelle, kontserdisaale ja elamuid. Kuid peame siinkohal rääkima ka töö tasustamisest ja teadmisest, kuidas ettevõte toimib. Üldist tasustamise korda pole kokku lepitud ja noored ei tea, kuidas oma firmat üles ehitada, kui palju oleks paslik mingi töö eest küsida. Nii kõiguvad hinnad seinast seina ning alatihti valib tellija loomulikult odavaima pakkumise. See paistab välja ka arhitektuuri ja projektide üldisest kvaliteedist. Harva saab odavaima hinnaga parima tulemuse.

Mul on nüüd oma büroo, kuid pean tihti konkureerima pakkumistega, mis on alla turuhinna. Tellija valib tihti osavaimalt pakutu, mille taga võib olla keegi, kellel polegi arhitekti haridust või sellist kogemuspagasit nagu minul.

Fudala: Me oleme noored arhitektid, kuid me ei saa revolutsiooni teha. Esmalt peame liidus õppima, kuidas asjad käivad ja seejärel saame samm sammu haaval tutvustada uusi ideid, kuidas süsteem paremini toimiks. Pean väga väärtuslikuks seda, et liitu kuuluvad eri vanuses arhitektid – on väga kogenuid, kuid ka alles alustavaid. Noored õpivad vanadelt, vanad noortelt, koos tekib edasiviiv sünergia.

Kuhupoole Poola arhitektuur areneb?

Fudala: Üks kitsaskoht on mainitud puudujäägid hinnastamises ja reeglites. 20 aastat tagasi oli Poola maailmast eraldatud, me ei teadnud, mis toimub Taanis, Hollandis või mujal, kus sünnivad edasiviivad mõtted. Praegu toovad kõikvõimalikud internetiportaalid nüüdisarhitektuuri koju kätte. Meil on ka omajagu ambitsioonikaid arhitekte, kes ei taha nähtut kopeerida, vaid saada inspiratsiooni ning arendada midagi uut ja oma. Näiteks Robert Konieczny püüab iga projektiga luua midagi värsket, pakkuda oma loominguga inspiratsiooni hoopis teistele.

Boduch: Tulevikule mõtlemine teeb mind ärevaks. Arhitektuur on seotud riigi majandusega. Üleüldine kiire inflatsioon vähendab tellimuste hulka. Riigi arengu keskmes olid enne kestlikkus ja loodushoid, nüüd võib see kõik pöörduda. Ukraina sõda on meie riiki kõvasti mõjutanud ja me ei tea, mida see arhitektuuris endaga kaasa toob.

Eestis on arhitektuuri tellija, eriti suurte objektide tellija, eelkõige riik või omavalitsus. Teie jutust jääb mulje, et Poolas hindab head arhitektuuri paremini erasektor.

Fudala: Jah, me räägime suures osas ikkagi erakliendist. Kui omavalitsus soovib rajada uue hoone, siis tavaliselt ei korraldata arhitektuurivõistlust, vaid viiakse läbi tavaline riigihange, mille peamine hindamiskriteerium on madalaim hind. Teeme kõvasti tööd selle nimel, et tõestada, et arhitektuurivõistlusega on võimalik saada 20, 50 või isegi 100 head lahendust, mille hulgast saab valida parima.

Meie kodulinn Katowice on hea näide, kuidas arhitektuurivõistlusega parandatakse linnaruumi. Näiteks rajati Katowicesse Poola suurim kontserdimaja (Konior Studio, 2014) just võistluse tulemusel, samuti konverentsikeskus ja Sileesia muuseum (Riegler Riewe Architekten, 2013). Olud paranevad ja kindlasti aitavad head näited arengule kaasa.

Katowice kontserdimaja on hea näide, kuidas arhitektuurivõistlus kogu linnaruumi kvaliteeti tõstab (Konior Studio, 2014).

Radek Grzybowski / Usnplash / Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht