Rohelise linna kuvand ja tegelik sisu
Linn, mis näib linnulennult, autoaknast ja reklaambrošüürilt roheline, ei pruugi seda olla. Kuidas teha nii, et linnas oleks hea elada nii imikutel kui ka raukadel?
Kuidas muuta linnad niisuguseks, et kõik inimesed – noored ja vanad, keskealised ning imikud – saaksid osa looduse hüvedest? Kes toimetavad linna rohealadel praegu, ning – veelgi olulisem – kes seda ei tee ja mis põhjusel? Kuidas planeerida sellised rohealad, kus on arvestatud inimeste, aga ka nende neljajalgsete kaaslaste ja teiste linnas elavate liikide vajadustega? Kuidas luua puhkealad, kus on tagatud ökosüsteemi terviklik säilimine, tasakaalustatud ruumilahendus, kuigi ruumist on saanud poliitika, võimu ja ideoloogia võitlustanner? Selliste küsimuste ees ei seista linnastumise, linna tihendamise ja autostumise ajal1 mitte ainult Eesti linnades, vaid mujalgi Euroopas ja üle maailma.
Uue kroonviirushaiguse pandeemia sundis meile peale liikumispiirangud, mis tõid ilmekalt esile, kui vajalikud on avalikud rohealad. Eriti olulised on need ühiskonna kõige haavatavamatele, nagu eakad, väikesed lapsed, lapseootel emad ja teised liikumise osas erivajadustega inimesed.2 Rohealal on palju vorme: sellena võib käsitada Mustamäe majadevahelist hooviala,3 kesklinna parki,4 Lasnamäe tühermaad5 või populaarsust koguvat linnaaeda.6 Linnades ei seista üksnes väljakutse ees, kuidas rohealad säilitada ja neid säästa, vaid tuleb mõelda, kuidas tõsta rohealade kvaliteeti. ohustamata sealjuures ökosüsteemi tasakaalu.7
Linnaplaneerimise ning maastikuarhitektuuri projektid, nagu kavandatav Putukaväil Põhja-Tallinnas, palju kajastatud Roosi tänav Tartus ning praegu alustatud projekt „Go Green Routes“ Lasnamäe Vormsi pargis,8 juhivad roheliste linnade loomisel tähelepanu üldkasutatavuse küsimusele ning seda mitmest aspektist. Tähelepanu tuleb pöörata roheala ligipääsetavusele nii füüsiliselt kui ka kulutuste poolest, samuti rohealade kujundamisega seonduvate otsuste tegemisel kaasarääkimisele.
Roheline turundus
2019. aastal korraldati Trondheimis Põhjamaade geograafia konverentsi raames rohealade sessioon,9 kus esitleti roheliste linnade näiteid Londonist Uus-Meremaani. Kõik ettekandjad selgitasid, kuidas luua turvalisi, kaasavaid ja kõigile ligipääsetavaid rohealasid ehk ÜRO kestliku arengu eesmärkidele vastavat avalikku ruumi. Linnakeskkonda on käsitletud selle dokumendi XI peatükis. Peale rohealadele ja avaliku ruumi on seal juttu agulite moderniseerimisest ja linnastumise jätkusuutlikkuse tagamisest: rohkem tuleb tähelepanu pöörata linnade ja asulate ressursitõhususele, kasutada niisuguseid planeerimisvõtteid, et linnades tuldaks toime kliimamuutustega ja nendega kohanetaks.
Arvukates teadusuuringutes on mitme kümnendi jooksul välja toodud rohealade positiivne mõju inimese tervisele, linnaruumile ja kliimale.10 Jätkusuutlikud ja rohelised põhimõtted linnaplaneerimisel ja linnade kui elukeskkonna turundamisel on nüüdseks trendikad. Sellegipoolest on linna rohealad suurema löögi all kui kunagi varem, seda eriti neoliberaalse mõtteviisi puhul, kui rohealad peavad rahalises mõttes konkureerima palju tasuvamate ruumikasutusviisidega nagu näiteks kinnisvaraarendus. Rohealadestki on saanud kasumi teenimise keskpunkt. See on näiteks teravaks probleemiks tõusnud Londoni parkides11 või New Yorgi tõstetud endisele raudteealale loodud High Line’i pargis. Räägitakse rohekeskklassistamisest, mis tähendab, et rohealade või tühermaade kasutuskvaliteedi parandamine ja nende kasutuselevõtmine toob kaasa kinnisvarabuumi. Kuna piirkonna kinnisvara hind tõuseb, ei saa vaesemad ühiskonnagrupid endale seal elamist enam lubada ning on sunnitud kolima rohealast kaugemale, mistõttu ei saa nad enam nii hästi kasutada rohelise linna hüvesid.
Osaga Trondheimis esitletud uuringutest saab tutvuda äsja ilmunud kogumikus „Mu linn polegi ehk roheline?“12 Avaldatud artiklid tõestavad ilmekalt, et linna puhul ei piisa ainult rohelisest kuvandist ega ka sellest, et linnulennult paistab linn olevat rohealadega kaetud ning kaardil jääb mulje, et pargid, skväärid ja metsad paiknevad elamualade läheduses. Nagu ikka elus on olulised ja määravad pisiasjad. Näiteks see, kas lähimale rohealale saab takistusteta jalutada või tuleb sinna minekul ületada magistraaltänavad. Kas parki jõuab kiiresti ja mugavalt või lõikab otsetee ära raudtee? Kas kolmeaastasega saab lähima rohealani jalutada või on vaja sinna jõudmiseks kasutada ratast, bussi või hoopiski autot?
Tuleb süvitsi minna
Kaugelt vaadates tundub, et nii Tallinn kui ka eelmainitud kogumiku artiklites käsitletud Põhjamaade linnad Helsingi, Stockholm, Oslo ja Kopenhaagen, aga samuti Pariis, vastavad rohelise linna kriteeriumidele. Kõige tuntum neist on nõue, et lähima rohealani on 300 meetrit maad, et see paikneb just nii pika või lühikese jalutuskäigu kaugusel. Teine kriteerium, mis paistab olevat paljude linnade puhul täidetud, on rohelisuse osakaal linnaruumis. Sellele kriteeriumile vastamist kinnitavad tihti silmapaistvad rohelise mõtteviisi projektid, näiteks Stockholmi linnaaiad või Helsingi Kalasatama piirkond. Kogumikus avaldatud uuringud aga näitavad, et olukorda süvenemisel tulevad välja takistused ja vastuolud ka kõige rohelisemana paistvates linna(osa)des. Need kitsaskohad tuleks lahendada, kui tõesti soovitakse, et kõik saaksid rohelisest linnast ja puhkealadest linnast lahkumata võrdselt osa.
Carrie Ann Benjamin on kogumikus „Mu linn polegi ehk roheline?“ kirjutanud Pariisist,13 tuues välja, et sealne põhimure on juba teistest suurlinnadest teada käärid kinnisvaraarendajate huvide ja rohealade üldkasutatavuse vahel. Selle tulemusel elavad vaesemad inimesed piirkondades, kus rohelisi puhkealasid peaaegu pole. Elanike loodud väiksed linnaaianduse oaasid seisavad aga igal aastal silmitsi sellega, et tuleb teha ruumi uuele kinnisvaraarendusele, justkui ei mahuks mõlemad linna ära. Põhjamaa linnadest leiab juba rohkem vahelahendusi. Kuigi Stockholmis on linnaaedu Madleine Bonow’, jt14 sõnutsi rohkem kui seni, paiknevad need üle linna ebaühtlaselt. Pealegi sõltub nende tegelik püsiv kasutamine vägagi linnaosa toest. See tugi pole ammugi ainult materiaalne, vaid seostub pigem sellele pühendatud aja, kaasamisoskuste, suhtluse ning poliitilise huviga. Näiteks võiks küsida, millist sõnumit kannab nõue, et oma linnaaia maalapi leping tuleb sõlmida igal aastal uuesti. Pikemaajalised lepingud annaksid kindlasti tuleviku osas palju kindlama tunde. Omamoodi jõujooned paneb paika ka vastus küsimusele, kas linnaosa ametnikud aitavad kastmisvee lahendust välja töötada. Seega on selge, et ka säravate roheliste algatuste puhul tuleb vaadata köögipoolt, eriti kui soovitakse toetada linnade kestlikku arengut.
Oslos ja Kopenhaagenis lähenetakse rohelise linna võimalustele veel loomingulisemalt: aina tihedamaks planeeritavas linnaruumis muudetakse näiteks surnuaiad puhkeotstarbeliseks rohealaks.15 Tegemist ei ole selliste surnuaedadega nagu Tallinnas Kopli või Kalamaja kalmistupark, kuhu enam kedagi ei maeta, vaid jätkuvalt kasutusel kalmistutega. Surnuaedadesse luuakse puhkevõimalusi, ühendatakse kalmistud kergliiklusteedega ja avatakse need ebatraditsioonilise tegevuse tarbeks, näites kalmistukontsertide korraldamiseks. Kas ja millal oleksid sellised loomingulised lahendused mõeldavad Eestis? Kas tegemist on üldse nutika ruumilahendusega või on see pigem näide, kuidas koondada majanduslikult ebatulus ruumikasutus ühte kohta, et vabastada ülejäänud ruum neoliberaalseks kinnisvarapõhiseks linna arendamiseks?
Kõige ilmekamalt kerkivad kuvandi ja sisu vastuolud esile meie põhjanaabri pealinnas Helsingis, mida on Eestis käsitatud just rohelise linna inspiratsiooniallikana. Kuigi seal on vaieldamatult palju ära tehtud, eriti liikuvuse osas, on Eeva Berglund ja Guy Gulier16 seadnud Helsingi rohekuvandi kahtluse alla. Rohelise eluviisi eeskujuna turundatud uued elamupiirkonnad Kalasatama ja Vartiosaari illustreerivad hoopiski (majandushuvidest lähtuva) kasvuideoloogia ja keskkonnasäästlikkuse sisemisi vastuolusid. Vartiosaari saare linnaehituslikust tihendamisest Helsingi linn elanike vastuseisu tõttu ja vastava kohtuotsuse jõustumisel siiski loobus, kuid see on siiski ilmekas näide, et linnavõimude silmis n-ö tühjalt seisev vaba maa on rohe- ja puhkealana väärtus just neile, kes seal elavad.
Berglund ja Gulier kirjutavad linnade kasvuihaluse paratamatust vastuoksusest: ühe piikonna laienemise eesmärgiks seadmine tähendab väiksemate kohtade kahanemist ja hääbumist. Seetõttu jääb n-ö üle ka seni väiksemat linna teenindanud taristu ning muu hulgas tuleb ette võtta ka taristu säästlik kahandamine. Uute piirkondade arendamisel hävitatakse tihti aga suuresti paikkonna loodus- ja kultuurikeskkond. Suures rehkenduses ei kaalu aga n-ö rohelised elamuehitusvõtted (mugav ja kiire ühistranspordiühendus, jalgrattaliiklus, uued pargid jms) tehtud kahju üles. Parimagi tahtmise korral on raske, kui mitte võimatu paigutada sellist tegevust tasaarengu alla, mis on meie planeedi seisukohalt kasulikum.17
Mida nendest näidetest ja uuringutest õppida? Ilusa rohelise kuvandi, autoaknast ja linnulennult rohelisena näiva linnaruumi asemel tuleb keskenduda ennekõike detailidele, vaadata linna kasutamisvõimalusi inimsilma kõrguselt, et tervisele kasulikust rohelisest kodukandist saaksid osa kõik.
1 Helen Sooväli-Sepping, Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Eesti Koostöö Kogu, 2020.
2 Vt Bengt Samuelsson jt. – National Academies of Sciences Engineering and Medicine 2020.
3 Sellele teemale keskenduti rahvusvahelisel magistriseminaril „Sustainable cities / Jätkusuutlikud linnad“ Tallinna ülikoolis 2019. aastal. www.hanaholmen.fi/en/event/sustainable-cities-in-the-nordic-baltic-region/
4 Vt Heidi Tuhkanen, Piret Kuldna, Meelis Uustal, Linna ökosüsteemi-teenused Tallinna näitel. Nattours, 2018. https://citynature.eu/wp-content/uploads/Okosysteemiteenuste-uuring-Tallinnas.pdf
5 Vt Piret Vacht, Tiiu Koff, Bianka Plüschke-Altof, Biodiversity and recreational values of urban brownfields: The case of Tallinn, Estonia. Rmt: Urban wastelands: a form of urban nature? Rahvusvaheline sümpoosion Toursis Prantsusmaal 21. ja 22.V 2019.
6 Kuula nt Karl-Eduard Salumäe, Linnaaiandus kui kriisiaja roheline oaas. Intervjuu Piret Vachtiga. – Eetris on Tallinna Ülikool, Äripäeva raadio 26. V 2020. https://www.aripaev.ee/saated/2020/05/26/linnaaiandus-kui-kriisiaja-teraapia
7 Loe Tallinna kohta nt Piret Vacht, Tiiu Koff, Bianka Plüschke-Altof, Anni Müüripeal, Ecosystem services of Tallinn city: achievements and challenges. – Dynamiques Environnementales 2020, nr 42, lk 122−145.
8 Vormsi pargile keskenduvad Tallinna linn ja Tallinna ülikool programmi „Horizon 2020“ projektis „Go Green Routes“.
9 Sessioon „(Not) My Green City? The Role of Green Spaces in Times of Urbanization“, korraldajad Helen Sooväli-Sepping ja Bianka Plüschke-Altof, 16. – 19. VI 2019, Trondheim.
10 Vt Global Report on Urban Health: Equitable, Healthier Cities for Sustainable Development. WHO, 2016. https://apps.who.int/iris/handle/10665/204715
11 Vt Andrew Smith, Paying for Parks. Ticketed Events and the Commercialisation of Public Space. – Leisure Studies 2018, nr 37 (5), lk 533–546.
12 Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping, (Not) my green city? Green spaces in times of urbanization. – Sociální studia / Social Studies 2020, nr 17 (1), lk 5−86.
13 Carrie Ann Benjamin, A Place to Breathe in the Dense City: Community Gardening and Participatory Urbanism in Paris. – (Not) my green city? Green spaces in times of urbanization. Toim Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping. Sociální studia / Social Studies 2020, nr 17 (1), lk 5−86.
14 Madeleine Bonow, Maria Normark, Sabine Mossien, Offering Urban Spaces for Community Gardens: Implementation, Development, and Resilience in Stockholm, Sweden. Rmt: (Not) my green city? Green spaces in times of urbanization.
15 Pavel Grabalov, Helena Nordh, Helena, Philosophical Park: Cemeteries in the Scandinavian Urban Context. Rmt: (Not) my green city?
16 Eeva Berglund, Guy Julier, Growth in WEIRD Helsinki: Countering Dominant Urban Politics and its “Green” Pretentions. Rmt: Not) my green city?
17 Madis Vasser, Tasaareng ehk Miks majandus ei pea kasvama. – ERRi uudisteportaal 2020. https://www.err.ee/898962/madis-vasser-tasaareng-ehk-miks-majandus-ei-pea-kasvama