Oma koha otsimise lugu

Tallinna tehnikaülikool on olnud Mustamäe linnaosa alguspunkt, elamurajooni kavandamist alustati sellest lähtuvalt. Kuidas aga jõudis Mustamäe luidetele TTÜ kampus?

EPI TOHVRI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sel aastal tähistatakse nii Mustamäe linnaosa kui ka Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe kampuse 60. aastapäeva. Kuna Mustamäe esimeseks kortermajaks peetakse 1961. aasta lõpus valminud tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi ühiselamut, siis on tegemist ühise tähtpäevaga, kuid Tallinna tehnikaülikoolil on seljataga pikk ja põnev oma koha otsimise lugu. Nõnda, nagu on aja jooksul muutunud tehnikaülikooli nimetus, on muutunud ka kohad, kuhu tehnikaülikool on tahtnud oma kampust rajada.

Suve hakul avati aastapäevast ajendatult tehnikaülikooli peamaja fuajees näitus, kus on näha ülikooli otsingud ja jõudmine Mustamäe luidetele. Näitusel tutvustatakse Tallinna tehnikaülikooli ruumiidentiteedi loomise ja muutumise lugu XX sajandi algusest kuni Eesti iseseisvuse taastamise ajani. See on kaasahaarav jalutuskäik läbi Eesti XX sajandi arhitektuuriloo, sest teostatud ja teostamata jäänud kavu ning projekte on peaaegu ühepalju.

Näituse rõhuasetus on 1960. ja 1970. aastatel, mil valmis põhjamaise modernismi eeskujul vabaplaneeringuga õppekompleks. Peahoone fuajees eksponeeritakse esimest korda 1960. aastatel tehtud õppekompleksi kavandeid ja vaataja saab võrrelda algupäraseid variante tegeliku tulemusega. Näitus on avatud 2022. aasta lõpuni.

Praegune Tallinna tehnikaülikooli kampus linnulennult.

Tallinna Tehnikaülikooli pressifoto

Ameerika Ühendriikide traditsioon Euroopas

Esimene kindlam koht, kuhu Tallinna Tehnikaülikool on jäänud pikemaks ajaks pidama, on kunagine Vene-Balti laevaehitustehase peahoone Kopli poolsaarel. Tallinna Tehnikum kolis endisesse laevaehitustehase peahoonesse sisse 1931. aastal. 1936. aastal andis riigivanem Konstantin Päts välja dekreedi tuua Tartu ülikoolist üle tehnikateaduskond ning avada ülikooli staatuses Tallinna tehnikainstituut. Päewaleht hõiskas rõõmuga, et nüüd saab ka pealinn ülikoolilinnaks! Tehnikaülikooli kolimine Koplisse andis Eesti valitsusele ka tõuke unarusse jäänud Kopli linnaosa ümberkujundamiseks. Bekkeri piirkond kavandati aedlinnana ning pandi palju rõhku haljastusele. Linnaosa planeerimiskava koostanud arhitekt Aleksander Loman ärgitas kaaslinlasi kaasa mõtlema, kuidas tehnikaülikool Koplis välja ehitada. Lomani ettepanek oli rajada läbi Kopli metsa suurejooneline kilomeetripikkune ja 25 meetri laiune bulvar, nn Ülikooli siht, mis kulgeks tehnikaülikooli monumentaalse peahoone suunas.

Üliõpilasmaja ja professorite elamugrupp olid Lomani plaanil paigutatud peahoone lähedusse vaatega merele, et hoida silmsidet Lääne-Euroopaga. Kindel oli ka Lomani soov tõsta ülikoolikompleks esile kui hariduse ja kultuuri tempel, mis paikneks looduslikus oaasis ja kõrguks üle Kopli asunduse, et õppejõud ja üliõpilased saaksid igapäevasehkenduste asemel rahulikult teadust teha ja sealsamas elada. Ülikoolide asukoha ja tegevuse looduskeskkonda kavandamises peegeldub mitme sajandi pikkune Ameerika Ühendriikide ülikoolilinnakute traditsioon, mis oli XX sajandi kolmekümnendatel aastatel jõudnud ka Euroopasse.

Nõukogude okupatsioon Eestis 1940. ja 1941. aastal ei jätnud puutumata ka tehnikaülikooli: ülikooli nimetati ENSV Tallinna Polütehniliseks Instituudiks ning Kopli piirkonna peale hakkas hammast ihuma NSVL Laevastikuehituse Rahvakomissariaat. Seega tuli õppeasutusele leida uus asupaik. Tollane instituudi direktor Jüri Nuut kaalus mitmeid kohti kesklinna piirkonnas, kuid lõpuks leiti sobiv maa-ala hoopis Nõmmel, hoonestamata 28,4 hektari suurune krunt Hiiu ja Pargi tänava ristumiskohal. Puuduseks arvati küll kaugus kesklinnast, kuid direktor Nuut märkis, et kuna Lääne-Euroopas viiakse tehnikaülikoole südalinnast välja, on ka meie suund õige, sest Tallinn areneb just Nõmme suunas. Nuut pidas üheks sellelaadseks paremaks näiteks Oslo ülikooli Blinderni kampust, mille rajamist alustati 1930. aastatel. Seda toodi eeskujuks ka Nõmmele planeeritava uue kampuse puhul.

1941. aastal arutati Hariduse Rahvakomissariaadi komisjonis ENSV Tallinna Polütehnilise Instituudi uue peahoone kavandite üle. Hindamiseks olid esitatud arhitektide Elmar Lohu ja Harald Armani kavandid. Näitusel on väljas Armani tehtud suure õppekompleksi projektid, kuid Lohu kavanditest on säilinud vaid tudengite ühiselamu joonised.

Teise maailmasõja tõttu pandi TPI Hiiu-plaanid pausile ja jätkati õppetööd Koplis. Pärast sõda võeti instituudi ehitamine jälle jutuks, kuna 1945. aasta lõpus tuli taas korraldus, et Kopli hooneid tahab endale Balti punalaevastiku juhtkond. Kuna Tallinna kesklinnas oli 1944. aasta märtsipommitamise tõttu vabanenud küllaltki suuri ehituskrunte, kaalus ka TPI juhtkond mõtet ehitada õppehooned hoopis kesklinna.. Arhitekt Harald Arman, kes oli Tallinna Tehnikumi kasvandik, soosis seda mõtet ning eraldas oma 1948. aastal valminud kultuurikeskuse planeeringus TPI-le ligi kümne hektari suuruse maa-ala tollase Võidu allee, Lembitu, Maakri ja Liivalaia tänava vahelisele alale.

Kuid … 1947. aastal asutati Moskvas Giprovuz ehk Riiklik Kõrgemate Õppeasutuste Projekteerimise Instituut, mis hakkas tsentraalselt ette kirjutama ja koostama Nõukogude Liidus rajatavate uute õppeasutuste projektdokumentatsiooni, sealhulgas ka polütehnilistele instituutidele. Kuna raha pidi tulema samuti Moskvast, siis tehti ettekirjutus, et TPI uued õppehooned tuleb lasta projekteerida Giprovuzi arhitektidel. Siinses Arhitektuuri Valitsuse ekspertiisi büroos eesotsas Harald Armaniga oldi Moskva arhitektide kavandite suhtes ülimalt kriitiline. Nende sõnutsi olid Moskva arhitektid suhtunud oma ülesandesse pealiskaudselt ja ilma loomingulise pingeta, jättes paraku mulje, et juhindutud pole soovist anda Tallinnale ajakohane ja vääriline instituudi hoone, kuigi selleks on Nõukogude arhitektuuri paremiku hulgas küllaldaselt eeskujusid, näiteks arhitekt Lev Rudnevi projekteeritud Moskva ülikooli peahoone.

Vabariiklikus Projekteerimise Instituudis Estonprojekt toimus 1952. aastal arutelu Tallinna Polütehnilisele Instituudile uue asukoha leidmiseks. Välja pakuti kuus asukohta üle Tallinna, näiteks Pelguranna, Lasnamäe ja Maarjamäe ning Merivälja piirkonda, kuid sõelale jäi Nõmme rajooni kuuluv maa-ala Nõmme-Mustamäe nõlva all Mustamäe ja Haabersti tee ning Raja tänava piirkonnas. See tundus otsustajatele kõige meelepärasem lahendus olevat. Samuti käis Arhitektuuri Valitsuse juht Harald Arman välja mõtte, et Tallinna uus linnaosa võiks olla välja ehitatud Nõmme-Mustamäe kandis.

Tollal veel Nõmme haldusalasse jääva Haabersti tee ääres paiknevale 39 hektari suurusele maa-alale planeeriti Tallinna Polütehnilise Instituudi jaoks ühtekokku 22 eraldiseisvat ehitist. Instituudi kompleksile oli ette nähtud stalinistliku ajastu vaimus sümmeetriline, tugevalt kesktelge rõhutav planeering. TPI peahoone ette pidi tulema suur bassein koos purskkaevu ja mustriliselt kujundatud lillepeenardega. Ka peahoone taha oli planeeritud purskkaev ja arvukalt rohealasid.

Võib öelda, et Mustamäe linnaosa planeerimisel liiguti üksikult üldisele ja tagantpoolt ettepoole. See tähendab, et Tallinna Polütehniline Instituut on olnud Mustamäe linnaosa alguspunkt ja elamurajooni kavandamist alustati sellest lähtuvalt. Kui 1953. aastal oli valminud TPI ja sellega külgnevate elurajoonide tarbeks veel stalinistlikult range geomeetrilise ja suletud kvartalitega planeering, siis pärast Nikita Hruštšovi võimuletulekut 1950. aastate teisel poolel toimus murrang. Moodi läks vabaplaneering, mis tähendas seda, et senini tänavajoonel paiknenud elamud paigutati rivitult ja püüti arvestada sellega, et igasse elumajja paistaks võimalikult palju päikesevalgust. Mustamäe linnaosa planeerimisülesanne võeti ENSV Ministrite Nõukogu määrusega vastu 1957. aastal ja 1958. aastal kuulutati välja planeerimiskonkurss, millest võttis osa 13 autorite kollektiivi. Lagedal liivaväljal algas 1962. aastal kiire ehitustegevus mõlemal pool Akadeemia teed: ühte külge kerkisid Mustamäe esimese mikrorajooni suurpaneelidest korterelamud, teise külge TPI õppekorpused. Tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi esimesele õppehoonele pandi nurgakivi 23. mail 1962. aastal ning kümne aastaga ehitati välja angloameerika tüüpi akadeemiline kampus, mis on tänapäevani üks paremaid ja terviklikumaid õppekeskkondi Eestis.

Kampus või ülikoolilinnak?

Siinkohal tasub täpsustada kahte sõna: tänapäeval kasutatakse Eesti suuremate ülikoolide, nagu Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli puhul kord sõna „ülikoolilinnak“, kord „kampus“, andmata aru, et tegemist on kahe erineva paradigmaga ülikoolide ruumilisel planeerimisel. Ülikoolilinnaku puhul on tegemist klassikalise Euroopa ülikoolistruktuuriga, kus ülikoolidel on maavaldused kesklinnas või selle lähipiirkonnas. Ülikoolilinnakut iseloomustab tervet kvartalit hõlmav ülikoolikompleks, üks suur hoonemass, mille puhul peab arvestama linna parameetritega ja kus loomulik looduselement enamasti puudub või on see sinna kunstlikult tekitatud. Teiseks, ülikoolilinnakus puuduvad tavaliselt ühiselamud ning muud tudengite vaba aega sisustavad rajatised. Selle asemel on ülikoolilinnaku plussiks linna infrastruktuurist osasaamine.

Kampus kuulub seevastu arhitektuuriajaloolase Paul Venable Turneri sõnutsi Põhja-Ameerika planeerimistraditsiooni juurde ning lähtutud on ladinakeelse sõna „campus“ ehk „aasa“ või „välja“ metafoorsest tähendusest akadeemiliste hoonete kavandamisel.1 Kampus on linna serva või väljapoole linna piiri looduskaunisse kohta planeeritud terviklik ülikooliansambel. Kampuses on akadeemilised hooned rühmitatud nõnda, et nende vahele tekib avar siseõu, mis on jäetud autovabaks, varutud on ka vaba ruumi kampuse laienemiseks. Samuti on kampusse planeeritud tudengite ühiselamud, spordirajatised ja muud vaba aja veetmiseks mõeldud kohad ning kõik eluks vajalikud teenused. Kampuse ruumiidentiteedi eesmärk on saavutada akadeemiline kokkukuuluvus ning tugev interaktsioon õpiatmosfääri ja looduskeskkonna vahel.

Kui Le Corbusier 1930. aastatel USAs käis, vaimustus ta sealsete ülikoolide sportlikust vaimust ning kirjutas oma muljetest Ameerika kampuste kohta nõnda: „Kõik on siin kujundatud mugavuse huvides, kõik vaikuse ja rahulikkuse nimel, iga kolledž või ülikool on siin omaette linnalik üksus; kas väike või suurem, aga roheline linnak muruplatside, parkide ja staadionidega, tervete mugavate ühiselamukvartalite kompleksidega. Ameerika ülikool on omaette maailm, maine paradiis.“2

Pärast Teist maailmasõda hakkasid paljud linnaülikoolid otsima võimalusi naabruskonda laieneda. Seda tendentsi toetas omalt poolt 1950. aastate lõpus häälekalt lääneriikide ühiskonnas vastu kajav antiurbaanne liikumine.3 Euroopas võib tuua terve rea näiteid ülikoolide südalinnast väljaviimise kohta, näiteks Aalborgi, Brüsseli ja Stockholmi ülikool. Dortmundi tehnikaülikool viidi kesklinnast 3,2 kilomeetrit välja n-ö rohelisele väljale.4 Eriti aktiivselt tehti seda Suur­britannias, näiteks East Anglia, Essexi, Sussexi, Lancasteri, Man­chesteri ülikooli puhul, kus kampuselaadne atmosfäär loodi linnalähedasel lagedal väljal.

Estonprojektis 1953. aastal koostatud TPI maa-ala planeering. Autorid Paula Koido, Peeter Tarvas ja Uno Tölpus. Rahvusarhiiv. Detailplaneeringu kohaselt oleks TPI hoonete kompleks tulnud pea Mustamäe nõlva alla, umbes praeguse Üliõpilaste tee ja Rauakooli tee vahelisse metsatukka. Kahe elurajooni peateljed on koondatud kiirtena instituudi suure peahoone suunas. Paraadlikumana on kujundatud laia keskallee ning stalinistlike korrapäraste ja suletud elamukvartalitega idasuund praeguse Sütiste parkmetsa alal. Selle allee teine ots suubub poolringikujulisse parki ja sealt edasi on pikendatud Tondi (tollal Matrossovi) tänavat, mille kaudu oleks hakanud kulgema peamine liiklustelg kesklinna poole.

Rahvusarhiiv

Riiklikus Projekteerimise Instituudis Eesti Projekt 1960. aastal valminud TPI generaalplaan. Autorid Uno Tölpus, Henno Sepmann, Olga Kontšajeva ja peainsener Friedrich Herbert Vendach. Rahvusarhiiv. Uued õppehooned asuvad Mustamäe elurajooni edelaosas. Kogu kompleks jaguneb neljaks: peahoone, spordikompleks, ühiselamud, tehnoloogiahoone ja abihooned.

Rahvusarhiiv

Briti linnaplaneerija Gordon Stephen­son pakkus 1950. aastatel välja uue ülikoolide planeerimiskontseptsiooni, mille kohaselt peab ülikool – sõltumata sellest, kas see on vana või uus – arvestama pideva muutumise ja kasvuga, mistõttu sobib selle puhul kõige paremini paindlik vabaplaneeringuga hoonekompleks. Ülikooli hooned tuleb paigutada vaiksemasse looduskeskkonda ning hoonete vahele peab tekkima hubane õueala, mis pakuks erilist akadeemilise ühtekuuluvuse tunnet, annaks võimaluse eristuda kärarikkast ja autostunud linnaruumist. Eelkõige juhtis Stephenson tähelepanu sellele, et õppehoonete ümber tuleb hoida rohevööndit ja kampuses ei tohiks sõita autod, sest jalakäija peab olema kampuses kuningas.5 Samuti tuli ülikoolide planeerimisel silmas pidada ehitiste arhitektuurilist vaheldusrikkust ja inimmõõdet, et need sobituksid looduskeskkonda. Ülikoolikompleksi dominandiks pidi olema erilise arhitektuuriga (ajalooline) peahoone, maamärk ja kultuurisümbol, mis kannab tugevat visuaalset identiteeti. Stephenson väitis, et ülikoolide planeerimine kui poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ja haridusfilosoofiliste ideede ühtesulatamine nõuab arukat lähenemist ja perspektiiviga visiooni.

Näitusel on välja toodud ka kolm Eesti lähipiirkonnas 1960. aastatel planeeritud kampust, mis esindavad hästi Stephensoni väljendatud looduskeskkonda paigutatud ülikooli­hoonete ideed. Sellesse ritta kuulub aga ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA, praegu Eesti maaülikool) esimene projektülesanne, mis jäi paraku n-ö paber­arhitektuuriks. EPA õppekompleksi esimene variant mõeldi ehitada Tartus Viljandi maantee, Ravila, Nooruse ja Sanatooriumi tänavaga piirnevale maa-alale, kus praegu seisavad Tartu ülikooli Chemicum ja Physicum, rahvusarhiivi Noora maja ning Tartu tervishoiukõrgkool. Enamik Viljandi maantee poolset maa-ala on aga ikka veel tühi ja ootab head hoonestusideed.

Balti naabritest pakub Tallinna tehnikaülikoolile väga hea võrdlusmaterjali Kaunase tehnikaülikool mille õppehooned on projekteerinud Leedu modernismi teise laine üks viljakamaid arhitekte Vytautas Jurgis Dičius. Näitusel saab vaadata ka tema sisukat intervjuud nende õppehoonete kavandamise teemal.

Varsti pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi hoonekompleksi valmimist Mustamäel märkasid siia külla saabunud välisdelegatsioonid, et TPI õppehoonete puhul on äratuntav Põhjamaade modernistlik arhitektuur. Seepärast on näitusel välja toodud ka Espoos asuv Helsingi tehnikaülikooli (TKK – Teknillinen korkeakoulu) Otaniemi peahoone, mis valmis vaid mõni aasta enne TPI hoonekompleksi ja selle arhitektiks on Alvar Aalto.

Aalto puhul on rõhutatud, et ta järgis Soomes Põhja-Ameerika ülikoolide kampuste rajamise traditsiooni. Peale planeeringu nähti maalähedases ja tervislikus õppekeskkonnas noortele head kasvatuslikku mõju ning harmooniliseks isiksuseks kasvamise eeliseid. Selliste kampustega tutvus Aalto ajal, kui ta oli Yale’i ülikooli ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) külalis­õppejõud.6

Näitusel leiab Otaniemi ja Mustamäe õppekompleksi vahel terve rea arhitektuurilisi sarnasusi, nagu asümmeetriline põhiplaan (peahoone piirab osaliselt ülikooli kampuse päikesepoolset rohelist südamikku) või madalavõitu ja pigem tagasihoidlik peasissepääs. Üks ühisjooni on ka terviklik disain, kus kõik on põhjalikult projekteeritud ja teostatud, alates üldplaanist kuni trepikäsipuu profiilini välja, samuti on kujunduses kasutatud rohkelt punast tellist, mis on Põhjamaade modernismi iseloomulikke tunnuseid.

Artikkel põhineb TTÜs avatud näitusel. Näituse peakuraator on Epi Tohvri, kuraatorid Tõnis Liibek ja Kadri Kallaste. Näituse valmimisse on panustanud Milvi Vahtra, Marita Paas ja Signe Jantson. Näituse on kujundanud disainibüroo Laika, Belka & Strelka.

1 Paul Venable Turner, Campus. An American Planning Tradition. The Architectural History Foundation New York. The MIT Press, 1984, lk 87.

2 Le Corbusier, When the Cathedrals Were White. McGraw-Hill Book Company, 1964, lk 134–144.

3 Vt Lewis Mumford, The City in History, Harcourt, Brace & World, 1961; Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities, Random House, 1961.

4 Stefan Muthesius, The Postwar University. Utopianist Campus and College. Yale University Press, 2000, lk 22–226.

5 Christine Garnaut, Gordon Stephenson and university planning: a pleasurable professional pursuit. – Town Planning Review 2012, nr 83, (3), lk 377–396.

6 Alvar Aalto, Architect: University of Technology, Otaniemi 1949–74. Alvar Aalto Foundation, 2003, lk 14.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht