Miks on vaja igaühe maastikukogemust?
Ruumiotsuste tegemisel tuleb arvestada ka iga inimese maastikukogemusega. Kuidas loob ruumi paigakogemus ja kuidas seda uurida?
Mikrogeograafilise ehk igale inimesele olulise maastiku kaudu saab kõige vahetumalt mõista, mida inimesed oma keskkonnas tähtsaks peavad. Ka seda, milline tähendus on maastikus loodusel ning materiaalsusel. Tihtilugu seda ei teadvustatagi.
Igaühe paigakogemust elukeskkonna kujundajana uuritakse näiteks inimgeograafias, maastikulises lähenemisviisis, mida on planeerimiskäsitlustes esile tõstetud terviklikkuse ja kooskõla tõttu. Maastiku mõiste alus on inimese ja looduse koostoimes moodustunud sotsiaal-kultuuriline ning pidevas muutumises keskkond. Nii sõnastas maastiku mõiste juba 1980. aastatel John Brinkerhoff Jackson,1 et vabastada maastik ideaalkuvandist, millega tõmmati eraldusjoon inimese ja looduse vahele. Mikrotasandil uuritakse, kuidas inimesed kogevad ning tõlgendavad oma argipäeva toimetustega seotud paiga tähendusi. Ruumi igapäevakasutajad on seega maastiku kohandajad, kes mõjutavad selle ilmet.2
Seega on üks maastike mitmekesisuse eeldus sotsioloogilis-fenomenoloogiline, esmalt omaenda ruumikogemuse teadvustamine, mis ütleb midagi meie enda kohta, kuid aitab ka distantsilt analüüsida suuremaid süsteeme ning suhestuda ühiskonna väljaga. Maastikukogemuse teadvustamine või selle väljendamine on oluline maastiku-uuringute lähtekoht ning viimase tulemusi võiks linnaruumi kavandamisel kasutada teadlikumalt.
Miljöö ja atmosfäär
Linnalise argise paigapõhise tähendusloome analüüsis läheb tarvis mõisteid „miljöö“ ja „atmosfäär“. Nendele toetudes saab uurida nii kollektiivset ruumikvaliteeti kui ka subjektiivset ning loovamat paigatõlgendust. Kuigi sõnu „miljöö“ ja „atmosfäär“ on kasutatud üsna sarnases kontekstis, saab neid mõisteid siiski eristada. Kui „miljöö“ väljendab ruumi sotsiaalset mõõdet, siis „atmosfäär“ hõlmab inimese reaktsiooni, üürikeseks ajaks ruumis tekitatud tundeid. Üheselt mõistetava linnalise miljöö näide on ajalooline puitasum või tugeva identiteediga piirkond. Subjektiivse miljöö puhul on esiplaanil domineerivas kultuuris tähelepanuta jäänud perifeersed paigad, näiteks mitte-kohad. „Non-place“ ehk „mitte-koht“ on prantsuse antropoloogi Marc Augé termin ja tähistab kohta, mida inimesed oluliseks ei pea. Sealt liigutakse lihtsalt läbi, et kusagile jõuda. Sellised on näiteks lennu- või bussijaamad. Mitte-koht on ka selline paik, mida kasutatakse esialgsest otstarbest muul eesmärgil.
Augé on küll kriitikaga nõustudes möönnud, et mõned nn mitte-kohad võivad kellelegi siiski palju tähendada ja neil võib kõigele vaatamata olla sümboolne tähendus. Varemetega tühermaad või linna ning maa vahele jäävate teede võrgustikega kaetud nn mitte-kohti võib näha probleemse ning lahendust vajava keskkonnana. Kui küsida, kuidas neid paiku tegelikult kasutatakse, mismoodi kasutajad neid tõlgendavad ja väärtustavad, saame olulist infot nende linnaliste kihistuste mõistmiseks ning kohapõhiseks kujundamiseks. Kui miljöö on subjektiivne, siis selle tähenduste mõistmise ning selgekstegemisega muutub laialdasest teadmisest olulisemaks argistest igapäevatoimingutest lähtuv pragmaatiline arusaam paigast. Maastiku-uuringute varal analüüsitaksegi võimalusi, kuidas kasutada paigapõhiseid teadmisi piirkonna kujundamisel.
Eestist võib uurimisnäitena tuua endised suvilakooperatiivid suuremate linnade lähedal. Need sarnanevad väliselt üha enam valglinnastumise tagajärjel tekkinud linnaliste asumitega. Uurides seda, kuidas endised ja praegused suvilakooperatiivide kasutajad paika tajuvad, saan üheülbastuvast maastikust eksperdina esile tõsta selle biograafilised kihistused, mille olulisuse peale paikkonna elanik tihtipeale ise ei pruugigi tulla. Nende kadumine võib aga kaotada maastikust ühe olulise kultuurikihi.
Põhja-Tallinna linnaosa näide. 2010. aastal palusin Kopli noortekeskuse õpilastel juhendaja vahendusel pildistada Kopli piirkonna meeldivaid ning vähem meeldivaid kohti.3 Ilmnes, et Kopli lastele meeldisid kohad, millega neil oli isiklik seos, näiteks paigad, kus mängimas käidi, kus töötas mõni lähedane, oma koolimaja ümbrus jms. Ebameeldivad kohad seondusid eelkõige rämpsu ja prahiga, kuritegevusega.
Tähelepanuväärsena selgus ka, et noored olid meeldivate ning ebameeldivate keskkondade kõrval jäädvustanud ka seesuguseid paiku, mille valikut nad ei osanud põhjendada. Need keskkonnad olid siiski ilmselt neile noortele piisavalt tähenduslikud, et need üles pildistada. Selline, alles sõnastamata ruumikogemus liigub veelgi sügavamale enesesse pööratud tähendusväljale, mis võib avada uusi tõlgendusi. Saksa uus-fenomenoloogi Hermann Schmitzi4 järgi on atmosfäär situatsioonide või muljete põhjustatud isiklik tunderuum.
Pierre Bourdieu on kasutanud habitus’e mõistet kirjeldamaks inimeste argielu, väärtusloome ning ühiskonna tõekspidamiste vahelist suhet. Inimesed kujundavad selle vastavalt soovile ühiskonnas toime tulla ja kohanduda. Näiteks, kui inimese tõekspidamised erinevad suurel määral ühiskonna normidest, on inimesel keerulisem ka sotsiaalse kontrolli all keskkonnas end teostada.
Omaenda tunderuumis loobutakse kollektiivse identiteedi või habitus’e loodust ning keskendutakse oma emotsionaalsele siseilmale, kandku seda hirm, armastus, ehmumine, värskustunne, rõõm, mure või haaratus. Enesekirjelduse kaudu jõutakse nende kogemuste toel teatud eneseteadlikkuseni, mis hakkab mõjutama isiklikku ning selle kaudu ka kollektiivset tasandit, näiteks valmisolekut vastutada keskkonna elukvaliteedi eest.
Atmosfääri saab vahendada5 maali, foto, videokunsti, kirjanduse või mõnel muul looval viisil, mis võib anda infot ka linnauuringute seisukohalt. Noorte sõnastamata mõjuga paikadega seoses võib tõmmata paralleeli näiteks Arne Maasiku Põhja-Tallinna atmosfääri edastavate fotodega, mida on käsitletud nihestava, kuid orgaanilise keskkonna vahendusena. Arne Maasik on sageli jäädvustanud linnakeskkonnas tihti märkamatuid argiseid elemente. Tema fookus on materiaalsusel, mis murendab arusaama, et linn väärib pildistamist ja kuvamist ainult turisti vaatepunktist. Maasiku linn võib fotode vaatajas esmapilgul isegi võõristust tekitada. Pärandi atmosfääri visuaal-tekstilise eneseväljenduse näitena soovitan lugeda arhitekt Ott Kadariku6 reisikirja, kus ta kirjeldab mahajäetud ning varemetes lagunevat Hashima saart, endist tihelinliku olemusega kivisöekaevanduste piirkonda Jaapanis. Tekstis ning piltidel kajastub autori vahetu saarel kogetu ning jäädvustatu, paiga ajalugu ning professionaalne huvi arhitektina. See tekst ei taastooda pärandi kujutamise ametlikku kuvandit, vaid seob selle pigem tänapäeva keskkonnateemadega, nagu ökoloogilised katastroofid või nn tiheda linna planeerimise võimalused.
Linnakeskkonna tähendusloomes on kasutatud ka eksperimenteerivamat ning kunstilisemat lähenemist. Nii saab linnakeskkonnast küll avatud näituseruum, kuid ühtaegu annab see sotsiaalsema või poliitilisema iseloomuga vihjeid. Näiteks on tegevuskunsti käsitletud sotsiaal- ja kultuurigeograafia uurimismeetodina, kus keskendutakse igapäevase elamisruumi visuaalsete, füüsiliste ja kogemuslike ruumiomaduste kollektiivsesse teadvusesse toomisele. Infot kogutakse mängude, jalutamisaktsioonide, eksperimenteerimise või subjektiivsete visuaalsete jäädvustuste abil. Sellega muudetakse arusaama linnakuvandist. See uurimissuund ei ole Eesti geograafias kuigi levinud, kuid enesekohaste linna- ja maastikutõlgendustega seoses võib näiteks viidata kunstnik Erki Kasemetsa enese leiutatud polügoonteatrile,7 mis on lähedal keskkonnateatrile ja tegevuskunstile. Selle vormi vahendusel keskendutakse tähelepanuta jäänud maastike leidmisele ning kujutluslike keskkondade loomisele. Tekkinud etenduskeskkonnas saab kultuurikogemuse, mis vormub igaühe atmosfääritaju ja ümbritseva miljöö pingeväljas, nn potentsiaalses ruumis, mille algaine on maastik. Kuigi nende etenduste otsene eesmärk ei ole olnud edastada poliitiliselt kriitilist sõnumit, osutavad valitud tegevuspaigad ise kitsaskohtadele: olgu selleks siis kesklinnas lammutamisele läinud hoone, looduskaitse all puu, mahajäetud garaažiala või muud avaliku ruumi liikuvuse ning sümboolsusega seotud kohad. Need tegevuspaigad sobivad hästi, et viidata avaliku ruumi võimuküsimusele ning küsida vabaduse ja võimaluste järele.
Heaolugeograafia ja teraapiline maastik
Paigapõhise argielukäitumise uurimine on saanud oluliseks ka tervise- ja heaolugeograafias, mis on vahetult seotud avaliku ruumi planeerimisega. Selles uurimisvaldkonnas on indiviidile orienteeritud maastikutõlgendusi käsitletud avaliku sotsiaalse kategooriana, milles teatud tervisekäitumise soodustamine aitab inimestel oma igapäevaharjumused ümber korraldada. Näiteks on uuritud teraapilise maastiku tervendavat rolli mentaalse tasandi korrastamisel või sõltuvusest vabanemisel. Teraapilist maastikku võib mõista argiellu ruumikatkestusi tekitava keskkonnana. Maastike teraapiline toime põhineb looduse ning arhitektuuri kultuurilis-sümboolse esteetilise koosmõju kõrval ka paigapõhistel väärtustel, nagu kuuluvustunne, paigaseos, nostalgia, kohatunne või -identiteet. Visuaalse maastikunäitena võib siinkohal osutada arhitekt Paco Ulmani mõne aasta tagusele näitusele „Heitmaa“ (2018), kus pakuti saateteksti kohaselt visuaalne ja kogemuslik vastus küsimusele, mis tõmbab inimesi perifeersete maastike poole. Näituse fotoseeriates ilmnes selgelt teraapiliste maastike tähendus nii pildistatud keskkonda kasutavatele inimestele kui ka arhitektile enesele.
David Conradson8 on analüüsinud teraapilise maastiku mõistet ja laiendanud seda sotsiaal-ruumilisele heaolule. Linnaplaneerimises on sellise teraapilise maastiku mõju inimeste igapäevaelule avanud Michael Buser9, kes on avalikku ruumi uurides keskendunud ebatraditsioonilistele ning ootamatutele paikadele. Autor uuris Inglismaa Bristoli St Jamesi ringtee Bearpiti piirkonda, mis rajati 1960. aastatel seoses autostumisele orienteeritud planeerimisideedega. Ühe liikuvust toetava meetmena asendati näiteks ristteed ringteedega ning jalakäijad viidi tunneliga maa alla. 1990. aastateks oli ringteest saanud piirkond, mida seostati peamiselt kriminogeense tegevusega. Kuritegevuse vältimiseks otsustas linnavalitsus teha selle piirkonna inimestele veelgi ebamugavamaks: Bearpiti paigutati turvakaamerad ning viidi ära linnamööbel.
Kümmekonna aasta pärast alustasid piirkonna linnaaktivistid aga selle paiga ruumitaju muutmist: paigaldati taas tänavamööbel, maastik haljastati ning avalike ning kultuuriliste ürituste tõttu sai sellest kohtumispaik. Mitmeti tõlgendatavuse ja avatuse tõttu hakkas sealne maastik inimeste erinevatele ootustele ning emotsionaalsetele vajadustele vastama – oli mitut laadi atmosfääri ja võimalusi. Buseri uurimus näitab, et sotsiaalsed ja materiaalsed muutused tekitavad ruumiatmosfääri ning poliitiliste otsustega mõjutatakse suuresti keskkonna kasutusvõimalusi. Ka uudne subjektiivne vaade võib piisava kollektiivse mõõtme saavutamise korral siiski linnalisust muuta.
Kokkuvõte
Milline tähendus on siis igaühe ruumitõlgendustel avalikule ruumiloomele laiemalt? Kipuvad ju sellised suhtelised väljendused, mida ei anna üheselt raamistada, olema liialt subjektiivsed. Leian, et atmosfääritõlgenduste kogemine või konstrueerimine võib iga inimese teadvusse tuua tema ja keskkonna suhtega seonduvad küsimused, see aga mõjutab kõigi heaolu. Igasugune tähendus- ja ruumiloome mõjutab ruumi kasutavate inimeste igapäevaelu. Kui tehakse sotsiaal-ruumilisi otsuseid, tuleb arvesse võtta ka inimese isiklik tasand. Seda peaksid eelkõige teadvustama ruumieksperdid, sest nende pakutu hakkab vahetult mõjutama inimeste argiruumi – keskkonda.
1 John Brinkerhoff Jackson, Discovering the Vernacular Landscape. Yale University Press 1984.
2 Marc Antrop, Veerle van Eetvelde, Landscape perspectives: The holistic nature of landscape. Springer, 2018.
3 Kadri Kasemets, Visual meaning-making in an underprivileged neighbourhood landscape: milieus and atmospheres. – Visual Communication 2014, vol 13, nr. 4, lk 459–470.
4 Hermann Schmitz, Jenseits des Naturalismus. Freiburg in Breisgau: Alber, 2010.
5 Gernod Böhme, Atmosphäre. Essays zur neuen Ästhetik. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1995.
6 Ott Kadarik, Gunkanjima. – Maja 2010, nr 67, lk 18–19.
7 Erki Kasemets Erki, Keskkond kui polügoon. Polügoonteater (PT). – Teater. Muusika. Kino 2010, vol 2, lk 42–49.
8 David Conradson, Landscape, vare and the relational self: Therapeutic encounters in rural England. – Health & Place 2005, vol. 11, lk 337–348.
9 Michael Buser, Atmospheres of stillness in Bristol’s Bearpit. – Environment and Planning D: Society and Space 2017, vol. 35, nr 1, lk 126–145.