Michi no eki

Maantee ei pea olema vaid liiklemiseks. See võiks olla palju enamat: rääkida meie elust ja kultuurist, pakkuda hunnitute loodusvaadetega üksluise sõidu vahele puhkehetki.

INKE-BRETT EEK

Minu kokkupuude Jaapani maanteekultuuriga sai alguse tänu hiina arhitektile, kelle juures olin mõned kuud töötanud ja kellega tööasjus Jaapanisse sõitsime. Esimene sõit Jaapanis viis Tōkyōst Hakubasse. Edukas ettevõtja sente ei loe ja nii õnnestus mul käia söömas Michelini tärniga restoranis, reisida jõukamate kombel kiirrongi ehk shinkansen’i äriklassis ning sõita hea rendiautoga (see polnud küll sportmudel, mida mu tööandja oli rentida lootnud). Sõit oli kiire ja hiina arhitekti iseloomustavalt kärsitu ning alles järgmisel korral sain Jaapanis teelolemise võludest rohkem osa.

Teisel korral Tōkyōst Hakubasse sõites oli mu reisikaaslane eestlasest maastikuarhitekt ja iga kulutus pidi olema hästi kaalutletud. Mõistagi otsisime võimalikult taskukohast liikumisviisi. Selgus, et bussisõit on shinkansen’iga võrreldes kaks ja pool korda odavam, aga paari tunni asemel võtab reis aega kuus tundi ja 15 minutit. Riisipallid kotis ja paar venitust reisi ettevalmistuseks tehtud, astusime bussi, teadmata, mida ühelt Jaapani bussisõidult oodata.

On üldteada, et Jaapani loodus on imeilus, maanteed kulgevad läbi maaliliste mägimaastike ja aknast välja vaadates igav ei hakka. Umbes pooleteise tunni pärast tegi buss esimese peatuse maja ees, mida nimetatakse michi no eki’ks. Otsetõlkes tähendab see teeäärset jaama. See oli väga sümpaatne koht, kus sai käia sooja prill-laua ja linnulauluga tualetis ning osta kaasa kuuma joogi või söögi.

Sellistest jaamadest on saanud üks turistidele suunatud müügiargumente. Nii võib näiteks Jaapani reisijuhist1 leida neid tutvustava lehekülje. Olemas on ka ametlik koduleht,2 kust selgub, et Jaapanis on kokku 1180 sellist jaama. Riik algatas reisijaamade süsteemi paarkümmend aastat tagasi, et luua turvaline ja mugav reisikultuur. Michi no eki’del on reisimugavuse kõrval suur osa ka kohaliku kultuuri tutvustamisel ja elavdamisel. Erinevalt näiteks meie ketitanklatest on igal jaamahoonel oma tootevalik: leiab kohalikke kaupu ja käsitööd.

Kaunite loodusvaadetega jaamamajakesed mõjuvad kui väikesed pühamud. Seal on alati mõni istumiskoht, vahel ka lummava vaatega vaateplatvorm. Narusawa jaamast avaneb võrratu vaade üle ilma tuntud Fuji mäele.

Michi no eki ametlik veebileht

Michi no eki’d on väga reisijasõbralikud. Need on avatud 365 päeva aastas ja 24 tundi ööpäevas, parkimine on tasuta, saab puhata, süüa, ööbida, informatsiooni teede ja turismiatraktsioonide kohta. Mõnel pool ootab teelist ka jaapani kultuuri juurde kuuluv onsen ehk soe vann, kus lõõgastuda ja pikast sõidust taastuda.

Jaamad, mida meil õnnestus näha, olid jaapani nüüdisarhitektuurile omaselt loodusesse suunatud suurte klaaspindadega. Ükski neist ei mõjunud juhusliku teeäärse putkana ning nii mõnigi on oma vormilt lausa silmapaistev, näiteks michi no eki Obuse linna lähistel. Kohviku ja poe osa on seal tõstetud teisele tasandile, nii et avaneb vaade üle maanteede mägedele, hoone tagaosa on aga seotud suure pargiga. Seal on koerte jalutamise plats, istumiskohad ja mänguväljakud, mis teevad pikast sõidust väsinud lastele suurt rõõmu.

Maanteejaamad ei ole mõeldud üksnes teel liikuvatele turistidele (Jaapanis on siseturism väga levinud), vaid need on ka kohalike teenistuses. Üks jaapanlannast töökaaslane kutsus meid kord michi no eki’sse lõunat sööma. Meie üllatuseks oli söögisaal kohalikke inimesi pungil täis, nii et pidime vaba kohta ootama oma kümmekond minutit. Tundus, et siia tullakse ka suhtlema: jaamas saab sageli kokku ümberkaudsete külade rahvas.

Kõik need kaunite loodusvaadetega jaamamajakesed mõjuvad kui väikesed pühamud, kus alati on mõni istumiskoht, vahel ka lummava vaatega vaateplatvorm, mis tõstab esile sealsed loodusväärtused. Kord autoga ringi seigeldes sattusime jaama, kus oli vaateplatvorm, millelt avanes võrratu vaade üle ilma tuntud Fuji mäele. Sellest kohast naljalt peatumata mööda ei sõidetud.

Jaapanlastelt on, mida õppida: tuleb osata hinnata seda, mida loodus on meile kinkinud, ehitada taristu nii, et sellest võidavad nii teeäärsed asumid kui ka teelised, ehitada teid, millel liiklemine on puhas rõõm. Maantee ei pruugi tähendada vaid liikumisvõimalust punktist A punkti B. Ka Eestis võiks see olla midagi palju enamat: rääkida külalistele meie elust ja kultuurist, pakkuda üksluise sõidu vahele hunnitute loodusvaadetega mõnusaid puhkepaiku. Ka põllus ja metsas on ilu, mida paljudes riikides enam ei näe.

1 https://www.japan.travel/en/guide/michi-no-eki/

2 https://www.michi-no-eki.jp/about/english

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht