Majad, mida enam ei ehitata

Konstantin Budarin: „Terviseteenustest on saanud hiiglaslik majandusharu. Sanatooriumid on kahtlemata osa tulevikust ega kuulu ainult minevikku.“

TRIIN OJARI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Konstantin Budarin on sündinud Tartus, kuid kolis lapsena 1990. aastate alguses Venemaale. Ta on õppinud Moskvas Strelka instituudis ja annab ametialaselt arhitektuuri- ja planeerimisalast nõu. Tema huviala on aga hilisnõukogude arhitektuur, täpsemalt puhkearhitektuur ehk sanatooriumid. Koos sõpradega rühmitusest Kultura algatas ta sanatooriumiarhitektuuri projekti „Sanatorium premium“1, kus selle aerenguloo uurimise kõrval on eesmärk mõtestada puhke­arhitektuuri rolli ja võimalikku kasutust praegusel ajal. Kõigi toona ehitatud sanatooriumide ruumilise ülesehituse puhul lähtuti teaduslikult põhjendatud protseduuridest, mis pidid tervendama tööst kurnatud keha. Budarini meelest on kohane küsida, milliseid protseduure ja ruume vajatakse väsinud keha ja vaimu turgutamiseks praegu. Kas sovetlikust sanatooriumide süsteemist on midagi ka õppida? Mul avanes võimalus Tallinnas kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas esinenud Budarinilt seda küsida.2

Puhkus on põgenemine

Esmalt taustast. Puhkus kui tööeluga seotud nähtus on XX sajandi moodsa inimese elu lahutamatu osa, mis hakkas laiemalt levima maailmasõdade-vahelisel ajal ja millel oli aja edenedes ühiskonna töökorralduses täita aina olulisem roll. Tööjõudu kui ressurssi, mille heaolusse on vaja investeerida, hinnati ühtemoodi nii ida- kui läänebloki riikides, ent Nõukogude Liidus kuulutati tööliste puhkus ning tervishoid riiklikult oluliseks teemaks. Loomulikult oli siis ka vaja spetsiaalseid ruume ehk sanatooriume, puhkekodusid, suvilaid, kämpinguid, lastelaagreid jms ning riiklikku planeerimist.

Keda ja kuidas ravitakse? Kuidas inimesed oma vaba aega peaks organiseerima? Mis on tervisele kasulik ja kuidas seda propageerida? Hea näide on seltsimehed unetud eesti kultusfilmis „Mehed ei nuta“.3 Ajastutruult usuvad nad teaduse ja tehnika võidukäiku ning et tööstressi tuleb maandada spetsiaalsete protseduuridega ning selleks mõeldud ruumis – sanatooriumis! Ajapikku nihkus puhkuse tähenduse kese ka nõukogudemaal teaduslikult terviseturgutamiselt vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistamisele, meelelahutusele ja heaolule, mida toetas ideoloogia: partei lubas peagi kuuetunnise tööpäeva saabumist ning teadlased prognoosisid sajandi lõpuks neljapäevast töönädalat. Samasugused arutelud on teadupärast aktuaalsed praegugi.

Kõik see väljendus ka arhitektuuris. Nõukogude aja lõpul valminud sanatooriumid ja puhkekodud polnud enam kasinad moodsad kastid, vaid väänlevate betoonvormidega ja ulmeliste basseini- või ühisruumidega kallid objektid, mis kinnitasid inimesele: see siin on teistsugune reaalsus, puhkus on põgenemine. Tõsi, Eesti sanatooriumiarhitektuur jäi modernistlikumalt konservatiivsemaks, ehkki Pärnu Tervise sanatooriumi uus osa (arhitekt Vilen Künnapu, 1978–1988) ja ka tollane üleliidulise infoagentuuri APN puhkekodu (nüüd hotell Strand, arhitekt Meeli Truu, 1985, ümber ehitatud) sisaldavad tubli annuse meelelahutuslikkust ning eraldatud maailma tunnetust.

Arhitekti vabadus

Konstantin Budarin leiab, et on kohane küsida, milliseid protseduure ja ruume vajatakse praegu, et turgutada väsinud keha ja vaimu.

Tiina Tammet

Budarini sõnul sai ka tema huvi selle teema vastu alguse koos sõpradega sanatooriumis käimisest. Mõtištši Berjozki sanatoorium Moskva lähistel ehitati 1963. aastal ja tegutseb siiani, tõsi, üsna viledaks kulunud kestas. Budarin sõnab: „Üllatusin, et omaaegne infrastruktuur on endiselt kasutusel. Ausalt öeldes pole ma sanatooriumidega kokku puutunudki, sest meie pere ei käinud nendes asutustes puhkamas. Teiseks üllatas mind nende hoonete mõõtkava, suurus, samuti väärtus. Selliseid suurejoonelisi, arhitektuuri poolest keerulisi hooned enam ei ehitata, see oleks liiga kallis. Puhkamine on nüüd eraäri, mitte enam riigi mure. Aga äkki võiks olla?“

Nõukogude Liidu ja endise idabloki sõjajärgse aja arhitektuur on olnud akadeemiates kuum uurimisteema juba aastakümneid. Kuidas on lood Venemaal? Budarin kinnitab sama: „Muinsuskaitse alla ei võeta nooremaid maju kui 50 aastat ning nüüd on see aeg kätte jõudnud. Mäletan oma kümne aasta tagust vaimustust selle üle, et seesugune pärand on olemas ja et seda ei ole eriti uuritud. Huvi nõukogude lõpuaja pärandi ja ühiskonna toimimise vastu on tegelikult laiem. Teenäitaja on siin Aleksei Jurtšak ja tema raamat „Kõik oli igavene, kuni enam ei olnud. Viimane nõukogude põlvkond“ („Everything was Forever, Until it was No More: The Last Soviet Generation“, 2006, vn 2014).“

Originaalsete arhitektuurivormidega seostub enamasti ka nostalgia mõiste: ihaletakse tagasi pöördumatult kadunut. Budarin ütleb, et tema puhul pole käivitavaks jõuks kindlasti mitte nostalgia, sest ta pole kunagi olnud selliste majade fänn. „Nõukogudeaegsete brutalistlike veiderhoonete populaarsusele pani aluse fotograaf Frédéric Chaubini raamat kosmilistest ehitistest.4 Juba selle pealkirjast aimub võõrandumist. Nüüdseks on mu arusaam muidugi palju laiem ja põhjalikum. Nõukogude lõpuaja arhitektuuri (ja üldse arhitektuuri) juures meeldib mulle see, et majades peegeldub minevik. Näiteks kõnelevad toonased majad sellest, et aeg oli keeruline, ambivalentne, tihti kummaline. Sanatooriumide puhul on vahel raske aru saada, millest see arhitektuur õigupoolest räägib. See pole otse­kohene avangard, mis ilmaasjata ei keeruta. Oli uut tüüpi projektide ja uut tüüpi ruumisuhete aeg,“ selgitab Budarin.

Nõukogude eliitsanatooriumide originaalsed vormid ja luksuslikud eelarved ärgitavad küsima arhitekti vabaduse järele nõukogude ajal ja võrdlema toonast olukorda praegusega, kus, nagu eespool öeldud, sellistest materjalidest pompoosseid maju enam ei ehitata. Budarin vastab: „Arhitekt Reinier de Graaf on kirjeldanud, kuidas vaid kolm aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu kasvasid läänes palgad kiiremini kui kapital. See oli ka arhitektuuris kõige viljakam aeg: valitses monumentaalne brutalistlik stiil, ehitati hiiglaslikke sotsiaalelamute komplekse, sh Inglismaal. See sõjajärgne aeg oli väga eriline, arhitekt tõepoolest lahendas sotsiaalseid probleeme, tal oli palju vabadust – ja seda isegi nt Londonis tegutsenud riiklikus arhitektuuribüroos. 1980. aastatel lõppes kõik thatcherismi ja neoliberaalse lähenemisega arhitektuurile. Seega loeb suurem pilt. Küsimus pole arhitektide vabaduses, vaid majandusoludes.“

Arhitektuur eliidile

Talvised päikesevõtmise kabiinid Sotši Jānis Fabriciussi nimelises sanatooriumis, 1982.

Ivan Grigorov

Sanatoorium kui hoonetüüp on modernismiaja leiutis, mis tuli luua nullist. „Kaks nädalat puhkust anti töölistele Nõukogude Liidus juba 1920. aastatel. See oli nagu suure paugu olukord: massidele mõeldud puhkearhitektuuri kui tüpoloogiat tollal ei olnud. Sanatooriumist sai omamoodi etalon, sest see oli moekas ja sealsed protseduurid põhinesid teaduslikel seisukohtadel, mis oli toona ideoloogias vajalik aspekt. Oluline oli nimelt veeta puhkus eesmärgipäraselt, mitte kodanlase kombel aega surnuks lüüa. Tõsine nõukogude inimene taastas raviasutuses oma tervist üksi, ilma abikaasa või perekonnata,“ on Budarin irooniline. „Loomulikult ei hakanud see idee päris nii tööle, inimesed ei tahtnud olla masinad. Ehkki töölistele jagati tuusikuid heldelt, said sanatooriumidest pigem valgekraede ja sõjaväelaste meeliskohad, seal käis meelsasti ka intelligents – ühesõnaga, nendest sai nõukogude keskklassi kultuuri osa.“ Budarini sõnul on näiteks Moskva ümber rida ametkondlikke sanatooriume, mis kuulusid suurtele ettevõtetele või asutustele. „Just seetõttu sai ehitada sellist erilist arhitektuuri. Sanatooriumi sildi all rajati tegelikult eksklusiivne kinnine klubi, mille arhitektuurist õhkub peenust. Loomulikult oli ka erandeid, massidele mõeldud sanatooriume, ent arhitektuur defineeris siiski eliidi.“

Budarin koos kolleegidega näeb, et sanatooriumide tulevik, kuigi need praegu vaikselt tiksudes hädavaevu ennast ära majandavad, on siiski helge, sest ühiskonna tervisekäitumine on muutunud. „Ma ei arva, et toonased sanatooriumid oleksid eriliselt edukad tervendamiskohad olnud, ent teaduslik lähenemine on oluline ka praeguste probleemide valguses. Tervis on ka nüüd vaba aja keskne teema.“

Budarin kirjeldab, et kui 1990. aastatel ja nullindatel tähendas keskmisele venelasele puhkus võimalust sõita Türki ja süüa-juua nii palju, kui ta jaksab, siis praegu see mõte enam nii populaarne ei ole. „Need, kes saavad endale lubada puhkust välismaal, vajavad midagi muud. Sünnivad uued trendid. Minu põlvkonnale on juba väga oluline tervislikkus ning teaduslik lähenemine tervisele. Kõik joovad smuutisid ja loevad artikleid tervisliku eluviisi kohta. Terviseteenustest on saanud hiiglaslik majandusharu. Teadus on avatud ja avalik, nii et igaüks saab internetist lugeda konkreetsete uuringute kohta. Kõik võivad vähese vaevaga saada spetsialistiks nii terviseteemadel kui ka näiteks urbanistika küsimustes.“

Budarini arvates on sanatooriumidest kasu ka praegu: kõik ei saa kaugele reisida, vaid tahavad oma tervisele pühenduda siinsamas. Lokaalsus on omaette väärtus, eriti nüüd, kui jätkuva pandeemia ja globaalse kuumenemise valguses tundub soojale maale puhkama minek eilne päev. „Sanatooriumid on kahtlemata osa tulevikust ega kuulu ainult minevikku,“ võtab Budarin sanatooriumide perspektiivi kokku.

1 Vt https://www.instagram.com/sanatorium_premium/

2 Konstantin Budarini 14. X 2021 peetud loeng oli üleeuroopalise programmi „Future Architecture“ osa, vt lähemalt https://futurearchitectureplatform.org/

3 „Mehed ei nuta“, Sulev Nõmmik, 1968.

4 Frédéric Chaubin, CCCP. Cosmic Communist Constructions Photographed („NSVL. Kosmilised kommunistlikud ehitised fotodel“), ilmus Tascheni väljaandena esmakordselt 2011. aastal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht