Kus ma olen ja kuhu minema pean?

Salto ruumide kasutajaid tabab äratundmisrõõm: nende loodud hooneid ühendab esteetika ning võimalus ruumis ekselda.

KERLY RITVAL

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Salto arhitektide näitus „Maketid“ Viljandis Rüki galeriis. Kuraatorid Salto arhitektid ja Eik Hermann. Näitus on avatud kuni 30. XII.

Salto arhitektid pälvisid möödunud nädalal Tallinna Telliskivi loomelinnaku Fotografiska maja eest arhitektide liidu arhitekti aastapreemia. Seega on põhjust vaadata süvenenumalt Salto majade sisse ning kirjeldada arhitektide loodud ruumi. Selle arhitektuuribüroo töödest rääkimiseks on ka teine põhjus, nimelt avati novembri lõpus Viljandis Rüki galeriis Salto makettide näitus.

Näituse mõte sündis arhitektide soovist makettidele rohkem tähelepanu pöörata. Makett on väike miniatuurne maailm, päris ruum ja kontekst, millega saavad suhestuda nii arhitektuurile lähemal kui ka kaugemal seisjad. Näitusel on välja toodud, et kahjuks oodatakse arhitektuurivõistlustele aina vähem makette ning otsus tehakse arvutiprogrammi loodud visuaalile toetudes. Arhitektuur ei ole aga üksnes pilt meie ees, vaid keskkond meie ümber. Lõppude lõpuks annab ruumile hinnangu ikkagi hoone kasutaja. Näituse maketid viisid mu mõtterännakule Salto majades ning tänapäevases kooliarhitektuuris.

Rükis eksponeeritud maketid annavad ülevaate, mida Saltos projekteeritakse. Kohe torkab silma seotus maastikuga: hooned justkui kasvavad maa seest välja (Pärnu loodusmaja) või sulanduvad keskkonda (Tallinna linnateater). Esindatud on nii eskiisid, ehitatavad hooned, valminud hooned, aga ka juba lammutatud ehitised. Nii meenutatakse maketi olulisust kõigis ruumi kujundamise etappides.

Galeriid läbib diagonaalselt projekteerimislaud makettidega, mis moodustavad omamoodi fantaasiamaastiku, justkui oleks tegu linnaplaaniga. Ansamblit alustab jõuliselt Tallinna linnateatri hoone (valmib 2022), mis mõjub teatrimajale kohaselt dramaatiliselt. Tegu on üleni musta 3D-prinditud maketiga, mille ristlõige annab tulevase teatri sisemusest detailse ülevaate. Selle kõrval sirutab end pikalt mööda alust välja Tallinna ristluslaevade terminal (valmib 2021), mis mõjub linnateatriga vastupidi, kerge ja õhulisena. Viimast kaht maketti näeb esimest korda, kuna need on ehitatud just selle näituse tarbeks. Laua teises otsas kõrgub pompoosne Viljandi gümnaasiumi hoone ja annab viljandlastele hea suhestumisvõimaluse. Galerii nurgas paikneb veel interaktiivne makett „Floorshow“ 2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaalilt, kus oli kesksel kohal nõukogude ehituspärand. Tegu on lillepaviljoni ristlõikega ning selle näitusesaali liikuvad põrandad muudavad ruumi potentsiaali ja mahtu.1

On see tüüparhitektuur?

Rüki galeriis eksponeeritud maketid annavad ülevaate, mida Saltos projekteeritakse.

Kristjan Kivistik

Salto majad on mulle tuttavad: olen kaks aastat õppinud Viljandi gümnaasiumis ning töötanud poolteist aastat Fotografiskas. Õpingud on mind viinud ka Salto projekteeritud Balti filmi- ja meediakooli (BFM) ning praegu õpin kunstiakadeemias, mis on küll Kuu arhitektide loodud, kuid seal on järgitud Saltoga samu ruumipõhimõtteid. Nende hoonete ühine joon on avatus ja läbipaistvus. Avatus tähendab seda, et hoones näeb kõrgete lagede, treppide, rõdude ja klaasist seinte tõttu korraga liikumas palju inimesi. Läbipaistvus tähendab, et hoonetes toimuv on väljast näha, aga ka vastupidi: ruumide uksed on klaasist ning aknad suured. Avatus ja läbipaistvus on demokraatliku arhitektuuri põhimõtted, kuid mündi teisel küljel asub privaatsuse küsimus. Mööda saalivad ja sisse piiluvad inimesed põhjustavad nii mõneski ärevust ja riivavad privaatsust, teised tunnevad end aga mugavalt ning mööduvad näod aitavad tekitada ühtsustunnet.

Hoonetel on ka sarnane värvi- ja materjaligamma: hall betoon, must teras ja suured mustad torud. Viimased on kujundanud majade iseloomuliku joone: lõhnatus ja kerge ventilaatori sumin. Seni olen neis hoonetes toimetades olnud enam kui rahul, küll aga on tunne, nagu poleks ma viimased seitse aastat asukohta vahetanudki – niivõrd ühesugune on olnud ruum minu ümber. Kas tänapäeva esinduslik kooliarhitektuur on tüüparhitektuur?

Ruumid ja déjà-vu

Esimest korda tabas mind (rõõmus) äratundmine aastal 2016, mil ekslesin Tallinna ülikoolis ning sattusin juhuslikult BFMi Nova majja. Leidsin end korraga mustade piiretega sillalt, paremat kätt rippumas Merike Estna maal, vasakul allkorrusel oli näha fuajeed ning hoonesse sisenejaid. Viljandi gümnaasiumi ja BFMi ruum on seega äravahetamiseni sarnased. Mõlemasse hoonesse telliti vastavalt nn protsendiseadusele Merike Estna teos.

See déjà-vu hetk tõi meelde mälestuse lapsepõlvest. Sattusin esimest korda tantsupeol Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi, mis oli ehitatud 1960. aastatel sellesama Udo Ivaski ja Herbert Rüütlase tüüpprojekti järgi nagu Viljandi Paalalinna gümnaasium, kus õppisin. Kogemus oli kummaline: olin peaaegu esimest korda suures linnas, kuid koolimaja oli täpselt samasugune, kinnisilmi võis kõndida tualetti või sööklasse.

Salto hoonete sarnasus ei seisne küll ruumiplaneeringus. Planeeringus lähtutakse funktsioonist, kuid jäetakse võimalus ära eksida: kõigis mainitud hoonetes võivad ka kogenud kasutajad segadusse sattuda. Üks BFMi tudeng ütles kord tabavalt: „Nova majas ei saa ka neljanda aasta tudeng aru, mis korrusel on tema ja mis korrusel on tema siht.“ Kõiki Salto hooneid ühendav element on eelkõige esteetika ning ekslemise võimalus.

Viimaks, kuid mitte viimaseks on sarnased ka Viljandi gümnaasiumi ja Rapla ühisgümnaasiumi (valmis 2018) õppehoone: vana hoone on kokku ehitatud uuega ja viimane on must kast, mis sulandub maastikku. Salto arhitektid Maarja Kask ja Andro Mänd põhjendavad ajakirjas Diivan, et Viljandi gümnaasiumi hoone oli esimene riigigümnaasium ning RKAS on edaspidi korraldatud võistlustele õppematerjaliks kaasa pannud just Viljandi maja projekti faili. Selle hoone ruumilahendus on nüüdseks sissetöötatud rada, mida on lihtne kopeerida.2

Salto arhitektide panust Eesti arhitektuurilukku, eriti kooliarhitektuuri, ei saa alahinnata: Viljandi gümnaasium oli katseprojekt, mille eeskujul valmib järjest samalaadse kontseptsiooniga hooneid. Sellise nähtuse puhul tüüpprojektist rääkida on ilmselge liialdus. Kui aga kunagi 2000. aastate esimese ja teise kümnendi hoonetele tagasi vaadatakse, tuleb tõdeda, et need on ühte nägu, nii nagu on sarnased 1960. aastatel ehitatud koolimajad. Pikad koridorid ning silikaattellis on vaid asendatud hajevil ruumiplaneeringu ning betoonist, klaasist ja terasest ruumikate kastidega.

1 Kadri Klementi, Kaidi Õis, Karin Tõugu ja Aet Ader, TAB 2013: Taaskasutades nõukogude ruumipärandit. Eesti Arhitektuurikeskus, 2013, lk 139–141.

2 Karin Paulus, Salto – maastikumajade looja. – Diivan 11. IX 2018. https://diivan.ee/artikkel/salto-maastikumajade-loojad

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht