Arhitektuuri ainevahetus

Tallinna arhitektuuribiennaalil käsitletakse tarbimist, seedimist ja jäätmeid, seda nii elusorganismi kui ka ehitatud keskkonna seisukohalt.

GRETE TIIGISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuuendale Tallinna arhitektuuribiennaalile (TAB) anti avalöök 7. septembril, mil arhitektuurimuuseumi saalis avati biennaali peanäitus „Söödav“ ning muuseumiesisel rohealal sai valmis arhitektuuristuudio Iheartblobi loodud maailma esimene plokiahela abil rahastatud arhitektuuriinstallatsioon.

Tänavuse TABi ja näituse „Söödav“ kuraatorid Lydia Kallipoliti ning Areti Markopoulou on arhitektuurivaldkonnas tuntud nimed, kes tegelevad nii õpetamise kui ka teadustööga.

Kallipoliti ning Markopoulou on seadnud biennaali keskmesse ainevahetuse ning selle seosed arhitektuuriga. Näitusel käsitletakse toitu otseses, aga ka ülekantud tähenduses, vaatluse all on tarbimine, seedimine ja jäätmed, seda nii inimeste maailmas kui ka ehitatud keskkonnas. Kuraatorid manifesteerivad, et hoonete ainevahetus on elus­organismide omaga sarnane.

Milline on teie taust, kuidas kokku saite ja miks otsustasite osa võtta TABi kuraatorikonkursist?

Lydia Kalliopoliti: Oleme mõlemad pärit Kreekast, kuid ei ela enam seal. Mina olen Cooper Unioni, ühe New Yorgi erakõrgkooli professor.1 Areti on Kataloonia kõrgema arhitektuuriinstituudi (Institute for Advanced Architecture of Catalonia ehk IAAC) teadusprorektor.2 Kohtusime 2015. aastal Hiinas, kui seal peeti järjekordne Shenzheni arhitektuuribiennaal, kus me mõlemad osalesime. Meist said kiiresti sõbrad ja liitlased, sest meid huvitavad arhitektuuris ja tehnoloogias samad teemad. Oleme mõlemad olnud oma töös seotud ehitatud keskkonna ja ökoloogia eri tahkudega. Mõtlesime juba ammu, mida koos teha, ning kui kuulutati välja TABi kuraatori konkurss, siis otsustasime osaleda.

Oleme varemgi Tallinnas käinud ja esinenud Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarjas. See linn meeldib meile väga.

Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorid Areti Markopoulou ning Lydia Kallipoliti soovivad näitusega „Söödav“ tekitada soovi elada uutmoodi ja jätkusuutlikumalt.

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Areti, sina oled ka varem TABil osalenud.

Areti Markopoulou: Jah, osalesin 2017. aastal Claudia Pasquero kureeritud peanäitusel „Antropotseeni saar“. Biennaal kandis toona üldpealkirja „BioTallinn“. Sellest ajast olen käinud kõigil Tallinna biennaalidel. 2019. aastal kuulusin ka TABi installatsioonivõistluse žüriisse.

2019. aastal Sirbile antud intervjuus3 mainid, et soovid saada Eesti e-residendiks. Kas see on sul õnnestunud?

Markopoulou: Jah, tõepoolest andsin 2018. aastal sisse taotluse, et saada e-residendiks. Esitasin avalduse, aga mul oli üks dokument puudu – ja sinna see toppama jäi. Ma olen seotud organisatsiooniga Fab City Foundation, mis on registreeritud Tallinnas. Mind paelus, kuidas virtuaalse kodaniku idee tegelikkuseks saab. Mõte tuua inimesed riiki nii, et nad ei pea olema siin sündinud ega ka kohapeal elama, on väga innovaatiline.

Tallinn on ahvatlev linn, mitte ainult kultuuri, aga just digitaalse edasijõudmise poolest. See on väga põnev. Erialaselt uurin, kuidas siduda digitaalsus ökoloogia ja sotsiaalsusega. See on paras väljakutse, mis on seotud ressursside, produktiivsuse ja kohanemisega. Meie TABi näitus „Söödav“ avabki seda teemat ning on tore, et nende probleemipüstituste üle saab arutleda just Tallinnas ning kohati selle linna näitel.

Kuhu paigutub TAB rahvusvahelisel arhitektuuriväljal teiste arhitektuurisündmuste seas?

Kalliopoliti: Tallinna arhitektuuribiennaalil on suurepärane võimalus tegeleda ühe peateemaga, seda põhjalikult uurida ja tutvustada. Seda soodustab biennaali ning toimumispaiga väiksus. Näiteks Veneetsia arhitektuuribiennaal on väga suur üritus. Seetõttu peab kaardistama niivõrd paljusid suundi, et on võimatu keskenduda mõnele spetsiifilisele teemale. TAB on eksperimentaalne ning me kasutasime selle võimaluse ära. Ka näitusel osalejad tõid selle positiivse küljena välja.

Markopoulou: Inimesi, kes väisavad TABi, huvitab ennekõike biennaali teema ja sisu. Veneetsia arhitektuuribiennaalist on saanud vaatemäng, millel on arhitektuurimaailmas küll samuti oma koht. Leian, et kõik biennaalid ja triennaalid on omavahel võrgustikuna ühendatud.

Tuleme teie kureeritud biennaali peanäituse juurde. Võtsite toidu näituse keskpunktiks ning ehitasite selle ümber ulatusliku ja teavet tulvil süsteemi, mis on väga keerukas ning tugineb põhjalikule uurimistööle. Näituse keskmes on inimese kaks põhivajadust: toit ning katus pea kohal. Mis viis teid sellise teemapüstituseni?

Kalliopoliti: Tõsi, näituse kaks põhisuunda on toit ja arhitektuur, kuid lisandub ka see, mis kehast väljub. Seedimise lõpp-produkt on oluline osa ainevahetusest. Käsitleme näitusel väljaheiteid ja jäätmeid olulise ressursina. Väljaheidetel on looduslikes protsessides ja elutsüklis kanda sama tähtis roll nagu toidul.

Ma pole toitu varem oma teadustöös otseselt uurinud, küll aga kirjutasin raamatu „Suletud maailma arhitektuur“4, mis räägib ühiskonna suletud süsteemides toimuvast ringlusest ning ressursside taaskasutamisest XX sajandi näidete põhjal. Raamatus kirjeldan, kuidas väljaheidete ja jäätmetega on tegeletud näiteks kosmoselaevades ning teistes suletud elukeskkondades. Areti on uurinud tehnoloogia, nutikate süsteemide, kogukondade ning ehitatud keskkonna vahelist seost.

Meie uurimishuvid said siin kokku ning otsustasime keskenduda toidule ja söömisele. COVID-19 pandeemia algul sattus toit ja eriti tervislik toit rambivalgusesse. Inimesed taipasid, et tootmine toimub üldjuhul kuskil kaugel ning meil puudub ülevaade, kust meie söögikraam pärit on. Nähti sedagi, et poes haigutas riiulitel kohati tühjus. Hakkasime meiegi arutlema toiduainete ja söögi üle ning vormisime ideed TABi kuraatorikonkursi ettepanekuks. Toiduainete ning ainevahetuse teemal edasi töötades mõistsime, et ka arhitektuuri puhul kehtib sama loogika. Näiteks kerkis esile teema, mida tehakse selle materjaliga, mis majast pärast selle eluea lõppu alles jääb. ehitusprahiga.

Markopoulou: Praegu valmistavad globaalselt peavalu energiaga seotud küsimused, kuid peale energia on meil veel mitmeid kriitilisi ressursse, millega tuleb tegelda. Toiduained on üks neist, samuti vesi, ka jäätmed. Näituse manifestis arutame ringluse põhimõtete üle ning pakume, et toidujäätmeis tuleks näha ressurssi. See avab uusi võimalusi ka arhitektuuris, ehituses ning disainis.

Osa näitusel eksponeeritud teostest on juba päris tooted. Näiteks seentest ja mütseelist keskkonnasäästlikke materjale, mööblit ja sisustuselemente tootva ettevõtte Myceen eksponaat või siis tellis, mis on valmistatud CO2 heidet salvestavast materjalist. Teiselt poolt on väljas ka alles eksperimendi tasandil prototüübid. Kas ka neist võiksid kunagi saada tavalised tarbekaubad ja -materjalid?

Kalliopoliti: Osa projekte on tõesti eksperimentaalsed, kuid me ei pea ühtki näituse eksponaati fantaasiaks. Kõiki näituse eksponaate on võimalik edasi arendada nii, et need saaks peaaegu kohe kasutusele võtta. Selles mõttes on kõik väga realistlik. Ühiskonna muutmiseks ei pea arutama selle üle, kas see on võimalik. Küsimus on pigem majanduslik: küsima peab, kes saab tegelikult kasu? Samuti seisame muutuste esilekutsumisel kultuuriküsimuse ees ehk kas ja kui väga muutust üldse soovitakse. Kuivõrd ollakse valmis uutmoodi elama? Meie soov on tekitada näituse külastajates soov jätkusuutlikumalt elada.

Markopoulou: Teame, et muutused ei ole kellelegi kerged ning need ei toimu kohe. On oluline, et soovitaks teisiti toimida ja see tingib muutused poliitikas ja taristus. Paljud riigid püüavad leida võimalusi energia tootmiseks ja vahendamiseks, mitmed olulised otsused on tehtud pärast Ukraina sõja puhkemist veebruaris. Muutusteks on kahjuks tihti tarvis kriisi ja välist survet.

Mitmetes linnades katsetatakse, milline on tõhus ringmajandus. Jõuame tagasi taristuni, mida on vaja, et ümbertöötamine päriselt toimiks. On tarvis nõudlust ja tootlust. Lahendused, kuidas muuta, ei ole kättesaamatud, nagu ka Lydia ütles. Need on olemas, kuid vaja on plaani ja strateegiat, kuidas need kasutusele võtta.

Materjalide uurimine käib arhitektuuri ja disaini juurde. Uurimistöö ilmselt aeglustab projekteerimist, kuid on siiski kasulik.

Kalliopoliti: Toon näite oma ülikoolist. Meie meeskond sai ülesande kavandada ülikoolilinnaku päikesepaneelid. Nii nagu tänapäeva linnades ikka, tegime ka meie analüüsi ning arvutasime, millised on paigaldamiskulud, kuid ühtlasi kalkuleerisime, kuidas ülikool hiljem investeeringu tagasi teenib ning kasumisse jõuab. Pidime rektorit arvudega veenma ning tegema selgeks tõsiasja, et kuigi päikesepaneelid on kulukas väljaminek, on need pikas perspektiivis tulusad.

Raha ja maksumus on väga olulised ja veenvad tegurid. See kehtib ka projekteerimises laiemalt. Sel teemal räägitakse arhitektuuriringkonnas päris tuliselt ja aina sagedamini jõutakse arusaamiseni, et esialgu pisut hirmutavalt suur investeering toob lõpuks planeedile kasu.

Markopoulou: Näitusega ei taha me öelda, et kõik materjalid tuleb asendada uute ja näiteks biolagunevatega. Betoon on suurepärane leiutis, kuid oleme jõudnud punkti, kus betoon on pärast vett teine levinum materjal maailmas. Kui toota ja kasutada betooni mõistlikus koguses, siis see ei ole probleem. Sama kehtib ka näiteks plastiku ja klaasi puhul. Mure on selles, et need materjalid on kaasa toonud masstootmise. Tuleks leida rohkem alternatiive, mis oleksid ka taaskasutatavad. Valik peab mitmekesistuma. Igaks otstarbeks võiks leida rohkem materjale, näited ongi TABi peanäitusel „Söödav“ olemas.

Peanäitus keerleb idee ümber, et ka majal on oma ainevahetus, metabolism.5 Näitus koosneb justkui mitmest toast, mis sümboliseerivad eri organeid, kus toit liigub ja kus seda töödeldakse. Pole just tüüpiline vaadelda toitu, seedimist, väljaheiteid ja jäätmeid osana arhitektuurist. Esmapilgul on see pigem bioloogia pärusmaa. Kas ainevahetus on ehitatud keskkonna osa?

Markopoulou: Bioloogia kuulub lahutamatult ehitatud keskkonna juurde, see on ka üks näituse põhiline väide. Ehitatud keskkond on ühtlasi elukeskkond, kus toimuvad bioloogilised protsessid. Kõik need protsessid peavad toimuma ka hoone sees. Majast ei saa enam mõelda kui eraldatud varjupaigast, vaid see toimib sümbioosis kõigi teiste eluslooduse süsteemidega, sealhulgas ka ainevahetuse tasandil. Näiteks suudavad hooned juba praegu ise reguleerida temperatuuri nii, et seal oleks mugav olla.

Näitusel on projekt „Tallinn 1.5“6, kus pakutakse välja, et tulevikus peaksid linlaste toiduained olema toodetud Tallinnas. Mõte on paeluv ja tõstatab küsimuse, kas see, kui linnad muutuksid nii iseseisvaks ja saaksid ise hakkama, muudaks riigikorda?

Kalliopoliti: Loomulikult.

Markopoulou: See muudaks tootmis- ja tarbimissüsteemi ning nii see peakski minema. Praegused ahelad ei ole jätkusuutlikud, ei ökoloogiliselt ega majanduslikult. Tootmine ja turustamine toimub kuskil väga kaugel ning on suuresti lõpptarbijast võõrandatud. Leiame, et endale vajalik tuleks kasvatada ja toota võimalikult kodu lähedal. Vahetama ja levitama peame aga teadmisi, andmeid ning digivõrgustikke.

Näitusel on ka projekte, kus analüüsitakse, kellele kuulub mingis piirkonnas energia. Vaadatakse, kelle taskusse läheb raha, mis teenitakse jäätmete töötlemisel. Videoteoses „Rasvamajandus. Materjalist ja tööst“7 on loodud paralleelne majandussüsteem, kus valuutaks on rasv, mida toiduvalmistamisel kogutakse ning söögikohtadele edasi müüakse. See piltlikustab, et majandus ja ressursid on meie enda välja mõeldud ja kogu süsteemi ümbermõtestamiseks on vaja vaid tahet.

Näitus kõneleb muuseas ka kestvusest ning säästlikkusest. Näitused ise pole siiski just kõige keskkonnasõbralikumad ettevõtmised. Kuivõrd lähtusite kestlikkuse printsiipidest ning jätkusuutliku kureerimise põhimõtetest?

Kalliopoliti: Näitused on üldjuhul ajutised ja seetõttu on väljapanekud päris suure ökoloogilise jalajäljega. Me küll ei töötanud välja näituse jätkusuutlikkuse printsiipe, kuid väike jalajälg on eetikaküsimus. Me ei tahtnud teha suurt näitust, kus hiljem kõik raisku läheb. Seda poleks ka eelarve võimaldanud. Meie eesmärk on tarbida nii vähe kui võimalik. Käisime juunis arhitektuurimuuseumis uurimas, mida annab taaskasutada, ning seda siis tegimegi. Me ei soetanud näituse tarbeks peaaegu üldse mingeid vahendeid. Põhiliselt läks tarvis nööri. Mõtlesime, mida sellega peale hakata. Õnneks läheb seda vaja ühel Tallinna avaliku ruumi festivalil.

Püüdsime luua suure mõjuga ekspositsiooni, mis rõhub visuaalsele kogemusele, kuid ei eelda suurt materjalihulka. Enamik eksponaate on autorite enda valduses.

Markopoulou: Arutasime palju, mida materjalidega pärast näitust teha. Muuseumide üks suur mure on hoiuruumide puudumine, seetõttu visatakse palju materjali ära. Peale nööri kaalusime teistegi näituse materjale puhul, kuidas need millekski muuks muuta. Meile pole oluline ainult see, kust materjalid tulevad, vaid ka see, kuhu need pärast lähevad.

Kalliopoliti: Näituse avanud per­formance’it rikastasid kunstnik Maria Aderi kokatud toidud. Etendajad maitsesid roogasid etteaste ajal ning külalised järgisid nende eeskuju – kogu pakutav söödigi päris kiiresti ära. Näksiti ka riisi, mis on osa installatsioonist. Inimesed katsetasid, mis on söödav, mis mitte. Näitus hakkas elama: külastajad võtsid omaks kandva idee toidust ning aine­vahetusest. Peame juhtunut näituse üheks suurimaks saavutuseks.

1 Lydia Kallipoliti on arhitekt, insener ja akadeemik. Ta on saanud arhitektuuridiplomi Thessaloníki Aristotelese ülikoolis, teadusmagistri kraadi Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ning arhitektuuriteooria ja -ajaloo doktorikraadi Princetoni ülikoolis.

2 Areti Markopoulou on arhitekt ja õppejõud, kes uurib linnakeskkonda ja tehnoloogiat. Markopoulou kuulus 2019. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali installatsioonivõistluse žüriisse.

3 Gilles Retsin, Katsetav arhitektuur. – Sirp 8. III 2019.

4 „Architecture of Closed Worlds“. 2018. aastal asutatud Fab City Foundation toetab üleilmseid linnade ja nende elanike võimestamise algatusi. Sihtasutus on registreeritud Eestis, ent tegutseb globaalselt.

5 Pealkiri on laenatud teoselt „Metabolic House“ (1989), autor William Stumpf.

6 Eksponaadi autor on Damiano Cerrone, kaasa töötasid TTÜ teadlased Jonathon Taylor, Rowan Van Der Kaaden.

7 „Fatconomy“, teose autor on Suurbritannia disainer ja teadlane Charles Johnson.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht