Arhitekt kui Faust

Pritzkeri auhinna laureaat David Chipperfield: „Muuseumid ei tohiks olla huvitavamad kui kunst seal sees.“

TRIIN OJARI

Üksmeelselt maailma kõige prestiižikamaks nimetatava Pritzkeri arhitektuuripreemia pälvis sel aastal Sir David Chipperfield, snoobi moega maju kavandav inglane, kes saab tänavu 70aastaseks. Pritzker antakse arhitektile (või partneritest arhitektidele) senise loomingu eest, tegu on klassikalise geeniusemüüti põlistava auhinnaga, mille on 44 aasta jooksul saanud valdavalt väga kuulsad mehed. Kes muu kui Zaha Hadid oli alles 2004 esimene Pritzkeri pälvinud naine …

Jõukate liiga

Maailma kõige prestiižikamaks nimetatava Pritzkeri arhitektuuripreemia pälvis tänavu Sir David Chipperfield.

Tom Welsh

Uue sajandi teisest kümnendist alates on pilt muutunud, staararhitektidest ei olnud pärast majanduskriisi ja keset pakilisi keskkonnaprobleeme enam sobilik kõva häälega rääkida ning laureaatideks said perifeersemad, sotsiaalsema profiiliga autorid, kes arhitektuurimaailmas tutvustamist siiski ei vajanud: Shigeru Ban, Alejandro Aravena, Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal, Francis Kéré jt. Auhind on alati sõnum ja näitab reaktsiooni olude vahetumisele. Selletõttu on Chipperfieldi valimist kohe ka kritiseeritud: elitaarne, igav, suurustlev, väljaspool konteksti naasmine turvaliste valikute juurde. Globaalse haardega büroo, 250 töötajat kontorites Euroopas ja Shanghais, umbes üheksa miljoni naelane aastatulu (mida Vene turu ärakukkumine kahandas), pälvinud juba ligi 100 auhinda (!). Žürii on oma põhjenduses kriitikat ennetades rõhunud Chipperfieldi renomeele osava restaureerimis- ja muuseumiarhitektina: ajalooliste hoonete taastamine kui tema leivanumber sobib praegusesse para­digmasse suurepäraselt, tema muuseumides nähakse aga eneseküllaste kindluste asemel uue aja kogukonnakeskusi, mis kujundavad linna avalikku ruumi. „Alati elegantsed, vaoshoitud, püsivust sisendavad, selge kompositsiooni ja peente detailidega – tema hoonetest kiirgab iga kord selgust, üllatuslikkust, keerulist kontekstuaalsust ja enesekindlat kohalolekut,“ ei ole Pritzkeri komisjon kiitusega kitsi.1 On ütlematagi selge, et selline arhitektuur on kallis: munitsipaalelamuid ja koole pole Chipperfield kavandanud, tema mängib jõukamas liigas. „Vaoshoitusest, selgusest ja püsivusest“ on saanud arhitekti signatuur, garantii ootamatuste vastu, mis tagab tellijale – olgu see kultuuriasutus või erafirma – investeeringu tasuvuse, sest arhitektuur on lõppude lõpuks alati osa rahamaailmast, kaubastatav praktika. Kõrvalepõikena tasub kasinust kiitva jutu taustal meenutada, et Pritzkerite, USA ühe rikkaima perekonna jõukus pärineb kommertsarhitektuurist, täpsemalt hotellindusest. Nende edukale Hyatti hotelliärile pani aluse 1960. aastate lõpus valminud Hyatt Regency Atlanta, autoriks unistuste hotelle kavandanud John Portman, kes tõi turule läbi korruste ulatuva hiilglasliku aatriumi – edaspidi normiks saanud elemendi, kus viibides võib unustada välismaailma olemasolu. Just Portmani kavandatud Bonaventure hotell Los Angeleses koos selle pöörase siseruumiga sai postmodernistliku kultuuriteooria ruumiliseks sümboliks.2 Chipperfieldi minimalism kuulub sellesse modernismijärgse arhitektuuri kui kultuurilise märgi konstrueerimise maailma nagu valatult, sest näiliselt sarnane käekiri võimaldab iga majaga korrata küll mustrit, sisendada tellijasse turvatunnet, ent edastada iga kord ka uus sõnum – ma olen unikaalne!

Täis vastuolusid

1977 Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikooli (Architectural Association, AA) lõpetanud Chipperfield asutas oma büroo seitse aastat hiljem. Ta on öelnud, et peaminister Thatcheri ja prints Charlesi taktikepi all oli see arhitektuuri jaoks talumatu aeg ning Suurbritannia arendajasõbralikku arhitektuuripoliitikat peab ta tänapäevani problemaatiliseks. Alustanud Londonis poekujundustega sai ta tööd Jaapanis ning veetis seal mitu aastat – näiteks Tadao Andot on tema hilisemates töödes päris palju. Arhitektilugude juurde kuulub alati vastandumine ja konflikt – nii oli Ando-pärane suurte akendega betoonkast ka Chipperfieldi esimene valminud maja, moefotograaf Nick Knighti elamu Londonis Richmondis (1990). Kodanikuaktiivsus ei vaibunud: kes tõmbas aastateks kardinad alla, kes kirjutas protestikirja prints Charlesile, kõigi moodsa arhitektuuri vihkajate kaitsjale. Järgmine maja, oh üllatust, printsile juba kuuldavasti sobis: jõe- ja sõudemuuseum Henleys. Chipperfield on kirjeldanud oma teisenenud filosoofiat, millele ta on truuks jäänud ka hiljem: „Läksin sinna noore arhitektina radikaalselt moodsate mõtetega ning leidsin ennast konservatiivses linnas, mille elanikud ei tahtnud mitte midagi muuta. Sain aru, et nende ootustele vastamiseks pean tegema viilkatuse. Asi, mida ükski arhitekt ei taha teha, kuna see oleks allaandmine. Mõtlesin, et miks arhitektuur peab olema vastanduv? Me vajame dialoogi.“ Muuseum on traditsioonilisest materjalist puidust ja ka harjumuspärase vormiga, ent taandatud äärmise lihtsuseni. „See esindab minu ettekujutust arhitektuurist kui läbirääkimisest, kokkuleppest.“3 1997 tuli läbimurre, mis tõi karjääri pöörde: toona vähetuntud Chipperfield seljatas Berliini Uue muuseumi (Neues Museum) võistlusel äsja Bilbao Guggenheimiga maha saanud Frank Gehry ning 12 aastat hiljem avati pool sajandit varemetes seisnud muuseumihoone, mida praegu peetakse üheks selle sajandi silmapaistvaimaks rekonstrueerimissaavutuseks. Ise on ta muide arvanud, et oleks siis võinud Pritzkeri saada!

Kui Bilbao kunstimuuseum kogus kuulsust linnauuenduse käivitajana, siis Uuest muuseumist sai rahvuslik identiteediprojekt, mis kutsus arutlema traumaatilistel teemadel. Muuseumihoonest sai ka füüsiliselt mäluasutus. Sõjahaavade lahtikiskumine ja taas ühinenud riigi eufooria põimusid küsimustega taastamisest kui kultuuriprotsessist. Kas kunagine maja ennistada? Millised kihid on väärtuslikud? Kas sõda tohib estetiseerida? Chipperfieldi ja restaureerimisarhitekt Julian Harrapi lahendus järgib muinsuskaitses klassikalise Veneetsia harta põhimõtet säilitada kõik olemasolevad kihid ning eristada iga uus element selgelt vanast, teha seda kord sulandaval, kord radikaalsemal viisil. Nii näiteks otsiti lagunenud müüride ülesehitamiseks üle Euroopa kokku vanad tellised, loodetiiva seinad ning peafuajee paraadtrepistik aga valati julgelt spetsiaalsest betoonisegust. Eksponeeritud on praod, tahm, kuuliaugud ja krohvitükid kui ajaloo jäljed, muuseumi füüsilise kehandi fragmentaarne ja kihiline olemus on võimas monument peatatud hävingule. Pole kahtlust, et selline kontseptsioon on teinud muuseumi olemuse palju huvitavamaks ja haavatavamaks. Mõneti ootamatult tõusis Chipperfield seejärel Saksamaal üheks mõjukamaks arhitektiks. Alustuseks sai ta samasse Berliini Museuminselile ka uue maja projekteerida: James Simoni galerii toimib mitme muuseumi sissepääsuna nagu püramiid Louvre’is. Moodsa kirjanduse muuseum Marbachis tekitas tormi veeklaasis natsiarhitektuuri meenutavate sammastike tõttu ja ilma liigsete siseheitlusteta tegi Chipperfield renoveerimisprojekti ka tõelisele natsiarhitektuurile – Hitleri kunstiideoloogia kantsile Müncheni Kunstimajale (Haus der Kunst), mis on oma algse ilme säilitanud. Et traumadele ei tihata endiselt näkku vaadata näitab seegi, et suurima kriitika pälvis Chipperfieldi plaan välja juurida maja sammasfassaadi pool sajandit varjanud puud, otsekui muudaks need hoone olemasoluga leppimise kergemaks. „Selleks pidi olema inglane, et Saksamaal julgetaks kasutada kolonnaadi või neoklassitsistlikke vorme, mida armastasid ka natsid,“ on pragmaatiline arhitekt ise naljatanud.

Võimuideoloogiast laetud ruumi problemaatika ei ole loomulikult võõras Eestiski. Näiteks pidi selleks olema samuti välismaalane, et uus rahvusmuuseum Nõukogude armee Raadi lennuvälja külge haakida. Punamonumentide mahavõtmise kampaania, üldse nõukogudeaegse arhitektuuri süüdi olevaks pidamine on seevastu lepitamise asemel vastandumise õhutamine. Chipperfieldi kaks uuemat projekti ajalooliste hoonete renoveerimises on 2021 valminud Berliini Uus Rahvusgalerii (Neue Nationalgalerie) ning Procuratie Vecchie Veneetsias.

Uue Rahvusgalerii hoone on ainus Mies van der Rohe sõjajärgne hoone Euroopas, mis vähemalt igale Chipperfieldi põlvkonna arhitektile on püha paik. Arhitekti töö on taandunud siin täiesti egovabaks arheoloogiaks: kõik 1968. aastal avatud muuseumi vanad detailid aknaraamideni välja võeti lahti, restaureeriti ja pandi tagasi, uued tehnoloogilised lahendused ei tohtinud kusagilt paista ja tehnilistes nõuetes nagu soojapidavus ja ventilatsioon tehti täiesti pretsedenditul kombel ajaloo ilu nimel mööndusi (loe: lepitakse suuremate küttearvetega). Pole kahtlust, et Chipperfieldi rütmistatud kaste armastavas loomingus on palju Miesi ning selline mateeriatruu lähenemine Uues Rahvusgaleriis räägib respektist oma eeskuju vastu.

Samavõrd püha paigana mõjuva Püha Markuse väljaku tervet põhjakülge ääristava Procuratie Vecchie puutumata jäetud pika fassaadi taga on moodsaid lisandusi üksjagu skulpturaalse trepikoja ja katuseterrassini välja – piltidelt nähtu siiski ei veena, seda enam et Veneetsias ja selle lähistel leidub palju Carlo Scarpa tundlikumaid uue sekkumisi vanasse. Kõik arhitektuuribiennaali külastajad saavad edaspidi publikule avatud Procuratie muidugi ise üle vaadata.

Muuseumid ja muuseumid

Kui üldiselt on ka maailmanimega arhitektuuribüroode seas ühele kindlale hoonetüübile spetsialiseerumist pigem harva, siis Chipperfieldi portfoolios on märkimisväärne hulk muuseume üle maailma: lisaks juba mainitud Berliini projektidele Hepworth Wakefieldi muuseum, Turner Contemporary Margates, St Louisi kunstimuuseumi juurdeehitis, Zürichi kunstihoone, Museum Folk­wang Essenis, West Bund Museum Shanghais, Museo Jumex Mexico Citys, Zhejiangi loodusmuuseum Hangzhous, Am Kupfergrabeni kunstigalerii Berliinis, Milano Mudec (Museo delle Culture) ehk kultuuride muuseum, kui nimetada kuulsamaid. Chipperfieldi pompoosne, aga ühtlasi reserveeritud laad sobib muuseumidele, kes peavad ühiskonnas kehastama usaldusväärsust ja prestiiži (ei mingit Disneylandi, eks!), samal ajal linnamüra keskel silma paistma ning pakkuma sisseastujale rahulikku hingetõmbamist. Viimased 20 aastat on muuseumide kui kultuuriliste meelelahutusasutuste ehitamises olnud ka hea aeg, aktiivsed on olnud nii turiste ligimeelitavad linnavõimud kui ka paljud erakogujad, kes on jõudnud oma majani. Jumexi ehitas näiteks Mehhiko mahlamagnaat. Samuti on ärganud Hiina, kes võtab läänest eeskuju ja on asunud muuseume ehitama. Chipperfield on mitmel korral rõhutanud, et muuseum tähendab eelkõige (kohalikke) inimesi ja sotsiaalset infrastruktuuri, mitte linnapea või muuseumidirektori õhutusel valminud turistilõksu, mis meelitab kuulsate nimedega. Pealegi ei tohi maja olla huvitavam kui kunst seal sees, muuseumiarhitektuur on tema tõlgenduses vaikne ja endasse imav, mitte visuaalne spektaakel. Ta teab ometi väga hästi, et suured kultuuriprojektid võistlevad omavahel globaalsel turul, kus kaubeldakse sümboolse väärtusega ning kus tema nimi müüb. Chipperfield võitis tänavu veebruaris Ateena arheoloogia­muuseumi juurdeehitise konkursi ja kreeklaste pahameeleks Kreeka arhitekte sinna osalema ei kutsutudki, valik tehti kümne välismaise osaleja vahel. Arhitektuurikolonialism ei ole kuhugi kadunud.

Praegusel kriisiajal on Chipperfieldi arhitektuur kui luksuskaup, see on ajakajalisuse asemel rõhutatult ajatu ja eemalolev. Arhitekt ja õppejõud Pier Vittorio Aureli on tabavalt kirjutanud praegu populaarse kasinuse esteetika poliitilisusest: ajal, kui majandus kokku tõmbub, sotsiaalprogrammid vähenevad ning majanduslik ebavõrdsus kasvab, on arhitektuur leidnud tröösti ja oma varju­paiga „vähem on rohkem“ kasinuses, estetiseeritud askeetlikkuses, mis kinnistab valitsevat ideoloogiat.4 Sellega on käest lastud võimalus olla uuenduslik, ressursinappus peaks tõukama arhitektuuri taustal olevate protsesside muutmiseni, et mitte jääda oma naba imetlema. On selge, et arhitektid üksi ei muuda midagi, pigem on nende mõjuvõim tänapäeval kiiresti vähenenud. Chip­perfield – nagu suurem osa tema ametivendi – jääb realistiks: „Kõik arhitektid on Fausti kombel sõlminud lepingu. Kui nad tahavad olla vabad kui kunstnikud, siis keegi ei takista neid, ainult nad ei saa midagi ehitada. Kui tahad ehitada, siis sõlmid lepingu. Me saame pakkuda teatud määral vastuhakku – vastuhakku stiilidele, intellektuaalsele laiskusele ja muidugi saame veenda tellijaid natuke rohkem mõtlema ja isegi – seda tõesti väga-väga harva – kulutama projektile rohkem raha.“5

Chipperfieldi portfoolios on märkimisväärne hulk muuseume üle maailma. Teiste seas erakollektsioonile ehitatud Jumexi muuseum Mexico Citys.

   Simon Menges

Mõneti ootamatult sai Chipperfieldist Saksamaal üks mõjukamaid arhitekte. Näiteks kavandas ta Berliini Museuminselile James Simoni galerii, mis toimib mitme muuseumi sissepääsuna.

Simon Menges

1 Žürii hinnangut saab lugeda Pritzkeri arhitektuuripreemia veebisaidilt: https://www.pritzkerprize.com/laureates/sir-david-alan-chipperfield-ch

2 Seda tänu Fredric Jamesonile, kes kirjutas kuulsaks Bonaventure hotelli uut tüüpi hüperruumi, kus keha tajutav suhe ruumiga kaob informatsiooni virvarriks. Fredric Jameson, Postmodernism, or The Cultural Logic of Late Capitalism. New Left Review, 1984, July–August.

3 Daniel García López, David Chipperfield: „It is dangerous for museums to become allies of cities that want to attract more tourism. A museum is social infrastructure“. – The Limited Times 31. V 2021.

4 Pier Vittorio Aureli, Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, 2017.

5 Jonathan Glancey, David Chipperfield: Abandoning the architectural soliloquy. – D’Architecture d’aujourd’hui 2013, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht