Andra Teede, Kateriin ja kurjad onud. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2024. 264 lk.
Andra Teede on üks vähestest, kelle kirjutamise saab kokku võtta järgmise lausega: no küll tal ikka sulg lippab! Ja siinkohal ei kommenteeri ma kõiki noid toimetusi, millega autor igal aastal hakkama saab: loendamatud näitemängud, „Õnne 13“ stsenaarium, dramaturgitöö jne. Sinna sekka veel luulekogud ja nüüd ka esimene romaan! Kuidas on see üldse võimalik? Ju on Teedel mingi eriline distsipliin, mille retsepti ta võiks kunagi ka laiema lugejaskonnaga jagada. Luulet võib ehk kirjutada ilma kindla päevakavata, aga proosa nõuab ikka märksa rohkem keskendumist. Teede pole kartnud ka sõna võtta ühiskonnateemadel, muu hulgas kulturnike niru palga ja ebaõiglase tasustamissüsteemi kohta. Tema esikromaan „Kateriin ja kurjad onud“ on just autori sotsiaalkriitilise närvi kõnekas näide. Teede on autor, kellele läheb korda, mis maailmas ja kitsamalt eesti ühiskonnas toimub, ja selle eest olen talle lõpmata tänulik. Vägev kirjanik!
Alguses mainitud sule lippamise all ei mõtle ma ainult kirjutatu rohkust, vaid lisaks autori keeletaju. Lihtsalt kadedaks teeb, kui hästi autor kasutab just nimelt keelt, ilma seda kuidagi eriliselt väänamata-käänamata, kui lobedalt see autori sõrmede alt just nimelt lippab! Ilmselt ei ole selle taga mitte ainult suur lugemus ja kaasasündinud (keele)anne, vaid ka püsiv kirjutamispraktika. Niisiis, võtkem kokku nüüd see panegüüriline algus: Teede võib ilma suure vaevata kirjutada palju, aga mis veelgi imelikum – sealjuures hästi!
Klassivõitluslik naistekas?
Kuigi siit-sealt on juba kuulda, et „Kateriin ja kurjad onud“ (k)annab pigem naistekaks tituleeritavate raamatute vaibi, ei anna minu arvates teksti n-ö ligipääsetavus seesugusteks üldistusteks siiski alust, kaane kujundus ehk välja arvatud. Romaanis ei keskenduta mingitele suhtepundardele (kuigi kohati seda ka), vaid tegu on eeskätt, nagu juba mainitud, ühiskonnakriitikat eviva teosega. Erinevalt Andres Herkelist ei arva ma, et Teede kujutab romaanis vaese poolharitlase klassiviha (Postimees AK 9. XI 2024). Küll aga on raha, eriti selle puudumine ning sellest johtuv prekaarsus tõesti üks raamatu keskseid „tegelasi“. Ning eriti see, mis juhtub inimesega, kes pidevalt vaid raha peale mõtleb, on sunnitud mõtlema. Milliseks muundub vireleva inimese psüühika ning mis kuritegusid on ta lõpuks võimeline sooritama, et rahanatukest saada. Sümpaatseks teeb teose just nimelt loomeinimese ebakindluse näitamine: Kateriin pole mingi ahne kriminaal, vaid töörügaja, kelle tegemiste eest kahjuks õiglast palka ei osata maksta. Seesuguse aktuaalsuse eest väärib teos lausa lisapunkte. Palju meil neid kirjanikke üldse on, kes võtavad nõuks kirjutada vaesusest? Ühel käel ehk loeb kokku. Ju on vaesus loomeinimeste seas ikka mingi tabuteema. Ehk tõesti on parem olla siiski nais- ja mitte vaeskirjanik? (Palun väga, kriitikud, on sündinud uus kategooria, kuhu saab mind ennastki paigutada – naisvaeskirjanik. Olge lahked kasutama!)
Üleüldse on huvitav täheldada kriitikas niisuguste terminite nagu „klassiviha“, „propaganda“ vms tihedamat (uustaas)kasutust. See ei näi sõltuvat väljaandest, teemast ega kirjutaja vanusest ja soost. Seltsimehed/-naised/mittebinaarsed – olgem ettevaatlikud, uus kriitika-konservatiiv-karenlus (loe: kohalik KKK) on võtnud nõuks meie nn homoteerullist lõplikult üle sõita! Teatavasti iseloomustavad Z-generatsiooni noored nimega Karen kõrgemasse keskklassi kuuluvaid snooblikke problemaatiliste arusaamadega valgeid naisi. Eesti keeles võiks Kareni vastena kasutusele minna nimi Karin, aga miks ka mitte – Signe. Misogüünia vähendamiseks võiksime küll leiutada sooliselt neutraalsema kohaliku mõiste. Eks seda aktuaalset teemat saa laiemalt arutada näiteks arvamusfestivalil vm.
Sarkasm sarkasmiks – imelik on Teede raamatule ette heita mingitki võitlust, olgu siis klassi- või mitte.
Kurjus ja lurjus
Teede romaani lugedes meenus Ruben Ostlündi meisterlik film „Kurbuse kolmnurk“ (2022). Filmi keskne sõnum on häiriv: kõik inimesed hakkavad saadud võimu kuritarvitama, olgu nad vaesed või rikkad. Kui filmis saab alamklassi kuuluvast lihttööd tegevast naisest pärast laevaõnnetust üksikul saarel tõeline gangster ja teisi valitsev agressor, kes ainsana oskab teha ellujäämiseks vajalikke töid, on see mõneti tõlgendatav kui inimloomuse taandamine esmalt teisi ekspluateerivale olemusele, mis õide puhkemiseks vajab vaid „õigeid“ tingimusi. Ja sellega ma ei nõustu. Teisalt annan endale aru, et kui filmis poleks pärast laevahukku võimudünaamika diametraalselt muutunud, dramaturgiliselt 180 kraadi ümber pööratud, poleks ka ju … lugu ennast!
Sarnaselt Ostlündiga paneb ka Teede oma raamatus näiliselt sümpaatse peategelase nn halbade tegelaste üle võimutsema. Huvitaval kombel on siin töös filmiga sarnane võte: kuna kuritarvitatakse justkui „halbu“ inimesi, võib paratamatul kombel tihti hakata kaasa tundma robinhoodilikule „agressorile“ endale. Kummagi autori väljapressija ei mõju siiski kuigi sümpaatselt, sest neid ei kujutata ei Robin Hoodi ega ohvrina. Mõlemas teoses on väljapressijaks naine: „Ma lähen Õhtulehte ja räägin neile välja kõik, mida sa Marianniga tegid. Mul on pildid, fotod sellest, milline ta oli. Ma tean, mida sa tegid, ja kui sa oleks kadunud Maa pealt ära, kükitanud kuskil Soome pärapõrgus ja töötanud elu lõpuni lammutajana, siis ma oleks lasknud sul olla. Aga kui sul vaja lehvida siin, mängida lasteaias tuusa, kaagutada ajalehtedes ja ronida, tule taevas appi, Toompeale, siis siit läheb mu jaoks piir. Seda ma ei luba“ (lk 78). Noh, seda lõiku lugedes tekib muidugi automaatne sümpaatia väljapressija suhtes, sest tõesti, neid püünele ronivaid silmakirjalikke moraalimajakaid on Eestis tõesti piisavalt, nii poliitikas kui ka kultuuriväljal.
Olen salamisi igatsenud teoseid, eriti vist raamatuid, sest filmides on neid omajagu juba kujutatud, mis portreteerivad naisi konfliktsena, mitte esmalt meeldivate, õrnade, hoidjate, emadena jms. Ei, hoopis niisugustena, kes valetavad, joovad, suitsetavad, ja miks mitte, pressivad ka raha välja – näiteks silmakirjalikelt meestelt, kes avalikkuse ees esitlevad end maailma päästjana, käituvad aga vastupidi. Naine ei ole mingi nunnu olend, kes peab tegelikkuses või ilukirjanduses vastama mingitele patriarhaalsetele mallidele. Rohkem kuritegelikke, kurja tegevaid ja vastuokslikke, konflikte otsivaid ja konfliktseid naisi! Noh, nagu Virginie Despentes’i omad „King Kongi teoorias“ ja nagu Beth kultussarjas „Yellowstone“. Sellepoolest on Teede teos otsapidi ka feministlik: peategelane Kateriin ei ole kindlasti seda tüüpi naine, kes mahuks nn ideoloogiliselt õige naisesuse alla. Loodan, et Teede loob edaspidi veel hullemaid, rajumaid ja kuritegelikumaid naisi nii oma näidendites, luules kui ka stsenaariumides.
Niisiis. „Kateriin ja kurjad onud“ on niisugune romaan, mis lugedes ei veni, autor jutt on sorav, keel lobe. Nagu ennist mainitud – teos on ligipääsetav. Lõpetaksin siiski tagasihoidliku sooviga: et autoril oleks aega nüüd kirjutada ka niisugune teos, mille kõrvalt ei peaks mitutkümmet muud projekti teostama, noh, eluspüsimise nimel ja nii. Teos, mille loomiseks autor saaks süveneda ning kus tema anne saaks väljenduda sügavamalt ja mitmekihilisemalt, sest annet Teedel kahtlemata on. „Kateriin ja kurjad onud“ ei ole üldse nii lihtne lugemine, kui esmapilgul võib paista. Ei ole see ka mingi klassivõitluslik teos ega naistekas, vaid väga korralik romaanidebüüt. Nii et head lugemist ja halbu naisi!
PS! Palun kõikidelt Signedelt kohalikuks Kareniks nimetamise eest tuhat korda vabandust. Signed, te olete ägedad!
