Terve põlvkond lapsi on suureks kasvanud, kogu maailm on jäädavalt muutunud ning projektimeeskonna pardale ja sealt maha on astunud hulk inimesi. Kui ma 2012. aastal otsustasin vastu võtta Rakvere linnaarhitekti ametiposti, oli muusikamaja eelprojekt juba kaante vahel. 2009. aastal toimunud rahvusvaheline arhitektuurikonkurss oli toonud mitmekümnest riigist arhitekte kätt proovima ja võistlema laekus 136 tööd. Hindamine jaotati viide ossa, nii et igas etapis lükati osa võistlustöid kõrvale. Lõpuks jäi sõelale seitse tööd. Imeline, aga teistpidi ka loogiline, et kontekstile said kõige paremini pihta eesti arhitektid.

Võidutöö autorid on arhitektid Kristiina Aasvee, Kristiina Hussar ja Anne Kose. Toonane žürii, kuhu kuulus ka auliikmena maestro Arvo Pärt, leidis, et „Hoone disain on paeluv oma lihtsuses, mida vürtsitab arhitektuuriline peensus. Arhitektuuri välimus on hästi tasakaalustatud ja harmooniline, toob esile vana kiriku. See on saavutatud juurdeehitise põhimahu paigutamisega tahapoole ning sobiva arhitektuurse vormi ja materjalide kasutamisega. Sissepääsu ette on projekteeritud nurk, mis suunab liikumist ja tõmbab pilku, luues seeläbi elava ala ning katab veidi külje all olevaid nõukogudeaegseid kortermaju. Selline kujundus muudab sissepääsuala kutsuvaks ja elavaks, aitab seeläbi kaasa ka avaliku väljaku atmosfääri loomisele. Avaliku hoone pakutav asukoht ja maht on mõistlik ja tajutav, loob seeläbi huvitava linnaruumi. Autoliikluse paigutamine Vabaduse kooli (A. Kotli projekt) ees maa alla on ebareaalne ning pole mõistlik. Kujunduses soovitatakse kirik krohvida, muutes selle uhkemaks, elegantsemaks ja ümbritsevaga harmoonilisemaks. Kuigi konkursitingimused kiriku krohvimist ette ei näinud, oli žürii kindlal seisukohal, et see on vajalik. Seetõttu on vaja taotleda krohvimist puudutavate muinsuskaitse eritingimuste muutmist. See on realistlik disain, mis võimaldab ehitusprotsessi etappideks jagada.“

Uus sõlmpunkt

Kõige keerulisem hoone valmimise ehk projekteerimise ja ehitamise juures ongi olnud tööde ajaline järjestamine. Kui haridus- ja teadusministeerium pöördus Rakvere linnavalitsuse poole, et pakutaks välja koht, kuhu saab rajada tulevase riigigümnaasiumi, siis leiti, et selleks sobib muusikamaja ette projekteeritud väljaku läänekülg. Kool peaks ju olema võimalikult linna südames ning väljak vajab enda ümber hoonestust, et saada defineeritud. Selleks hetkeks oli muusikamaja projekt juba põhiprojekti staadiumis, aga rahastus puudus. Seega oli linn 2015. aastal võtnud vastu otsuse, et selle projektiga peab edasi liikuma. Väga ilus liigutus, mis näitab, et projekti realiseerimisse oli usku.

Riigigümnaasiumi arhitektuurikonkursi väljakuulutamise ajaks oli linnal kaasa panna pakk täpseid jooniseid väljaku ja selle vertikaalplaneeringu kohta. Kusjuures kõrguste vahe väljaku idaküljel paikneva Alar Kotli projekteeritud koolimaja ning lääne pool kulgeva Laia tänava vahel on umbkaudu neli meetrit. Olukord pakub võimalusi, aga esitab ühtlasi väljakutse väljaku äärde projekteerijale. Rakvere riigigümnaasiumi arhitektuurikonkursi võitis arhitektuuri­büroo Salto, kes paigutas koolihoone küll väljaku äärde, kuid reservatsiooniga. Hoonel on n-ö kaks fassaadi: üks avaneb väljakule, teine väljakust eemale, väljaku ja muusika­maja vahel on aga väike haljaspuhver. Kooli peasissepääs jääb küll väljakust teisele poole avaneva külje peale, aga oleks olnud ka keeruline projekteerida see väljaku poole, mida veel olemas ei olnud (polnud ka teada, kas ja millal see tuleb), ning sel juhul oleks ära kadunud ka koolile vajalik vahepuhver ehk poolavalik ruum. Koos kooliga projekteeriti muusikamaja väljakule trepp, mida hakkasin kutsuma taevatrepiks, sest see ei viinud esialgu mitte kuhugi. Minu hirmuunenäod olid ikka sellised, et mis siis, kui seda muusikamaja kompleksi ei tulegi kunagi. Me oleme linnastruktuuri juba loonud nii, et kõik elemendid täiendavad üksteist, ning millegi puudumine tervikus toob kaasa hulga küsimusi ja arusaamatust.

Kunagine ebamastaapselt suur autodele mõeldud ringtee asendati jalakäijatele projekteeritud väljakuga ning prioriteedid said justkui paika: autod peitu maa-alusesse parklasse ning sõiduring väiksemaks. Justkui kasutusest väljas olnud murulapist liiklussõlme keskel sai muusikamaja väljak, mis ühendab jalakäigurajad ning eksponeerib kirikut. Linnaliselt tekkis uus sõlmpunkt, mille ümber paiknevad kultuuri- ja haridusasutused: muusikamaja, põhikool ja riigigümnaasium. Muuseas, väljaku äärde jääb ka 1931. aastal Rakvere saksa eragümnaasiumiks ehitatud koolihoone (arhitekt Ernst Gustav Kühnert), kus praegu tegutseb polikliinik.

Uue ja vana sümbioos

Praegune tähtobjekt – Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru asub Alar Kotli projekteeritud kirikuhoones, mille ehitamist alustati 1936. aastal, kuid mis jäi pooleli 1940. aastal Vene vägede sissetungimisega. Selleks hetkeks oli küll kiriku põhikehand valmis, aga torni­kiivreid veel ei olnud. Eri materjalide kasutamine (peale paekivi ja silikaadi) osutab, et hoone oli planeeritud lõpuks üle krohvida. Pärast sõda otsustati kirikuhoonet kasutada spordihallina: kiriku rõdutasapinda rajati vahelagi ning ülemine korrus oli pallimängude trenni päralt, alumisel sai maadelda ning muud sporti teha.

Hoone ruumiline reinkarnatsioon toimus pärast vahelae eemaldamist kirikuruumist, nii et mõjule pääsesid jälle läbi kahe korruse ulatuvad kontraforsid, mis annavad ruumile jõulise ja stoilise iseloomu. Samuti taastati valge puitlagi, mida kaunistavad Alar Kotli kujundatud dekoratiivsed tähekesed – need teevad tavalisest laest erilise. Kuna muusikamaja on mõeldud kontsertideks, siis projekteeriti külgrõdude optimaalsema ruumikasutamise huvides need sügavamad kui originaalis. Kirikusaali sisearhitektuuri-lahenduse timmis paika Kadri Pärtelpoeg. Esialgne altari asukoht on säilitatud, oreliruumile on ehitatud eraldi n-ö kast, mis on peidus. Kuigi originaalis pidi orel olema tornidepoolses otsas, siis praegu on sellele koht ette nähtud altari ehk siis lavataguse greenroom’i kohale. Töögrupp, kuhu kuuluvad organistid Ines Maidre ja Kristel Aer ning orelimeister Olev Kents, on oma esialgse töö ära teinud ning oreli tehnilise kirjelduse kokku pannud. Selle järgi on varutud ka vajalik ruum orelivilede tarvis ning edasine sõltub juba tahtest. Põhiprojekti tegemise ajal oli selles osas konsultant orelimeister Hardo Kriisa.

Kirikukehand dikteerib selle, mis võimalik. Kiriku tugipiilarid panid paika lava laiuse, aga lava sügavusega otsustati mängida, olenevalt esinejate arvust ja iseloomust. Neli kahe ja poole meetrist lavapaneeli saab üles tõsta lausa astmestikuks või langetada need põranda tasapinnale. Võimalik on ka kõik toolid lava alla ära panna ning teha ruumist tantsusaal. Et kogu see hüdraulika ja toolimajandus ära mahutada, oli tarvis kirik seest tühjaks kaevata. Tuli minna lausa allapoole kirikumüüride vundamenti. Selleks pandi müüride toestamiseks kümneid mikrovaiu, et säilitada hoone stabiilsus. Samuti saab parteri tagumise osa üles tõsta, et parandada viimastes ridades nähtavust. Modifikatsioonid lubavad ses ruumis teha mitme­suguseid üritusi, nii heli- või muusika- kui ka kõnekeskseid. Et saal toetaks eri pikkusega järelkõla, on akustik Linda Madaliku ja Kaupo Kõrveni näpunäidete järgi projekteeritud ruumi akustilised kardinad, mis vajadusel aitavad summutada heli levikut. Ruumi heliline deformatsioon ning vastamine erinevatele vajadustele on kõigi võimalustega sisse projekteeritud. Ideaalis võinuks saali kubatuur olla muusika kõlamiseks suurem, aga algmaterjalina oli ees Alar Kotli projekteeritud kirikukehand. Lõpptulemus sai väga hea.

Linnasiluetti tekkisid uued maamärgid – kahekesi koos ja ühtemoodi. Need on kirikutornid, mis projekteeriti Alar Kotli visandatud eskiiside järgi. Ühe torni lipu peal on aastaarv 1940 ning teisel 2025 – sümboolsed verstapostid tulevastele põlvedele.

Kiriku kõrvale projekteeritud uude hoonemahtu jääb kõik kontserdimajas vajalik, alustades garderoobist ja lõpetades kohvikuga, samuti 120 kohaga kammersaal ja harjutustundideks mõeldud tantsusaal. Uue osa sisearhitektid on Karl Erik Tarbe ja Liis Tarbe, kes aitasid Kadri Pärtelpojal suure mahuga hakkama saada. Punkti pani ja visuaalse identiteedi lõi Tuumik Stuudio.

Publiku silma eest jäävad peitu hoonekompleksi funktsioneerimiseks tarvilikud abiruumid, s.o riietusruumid ja näiteks klaveriladu. Ei tohi unustada, et hoone on mõeldud kasutamiseks ka Rakvere kultuurikollektiividele, kellel on nüüd võimalus nii tantsida kui ka laulda. Kooriproovideks on projekteeritud spetsiaalne suure kubatuuriga ruum ning tantsusaalis on peeglid ja stange klassikaliste harjutuste jaoks.

Selleks et kogu see ruumiprogramm ära mahutada ning et uus hoone ei lämmataks kirikut, on teise korruse saalimaht lükatud võimalikult krundi sügavusse ning väga palju kõrvalfunktsioone mahutatud maa-alusele korrusele. Samuti on distantsi hoidmiseks projekteeritud kiriku ja uue hoone vahele klaaslagi, mis lõikab valgusribaga erinevad ajastud lahti. Kirikusaali saab siseneda läbi uue hoonemahu ning fuajeest kirikusse pääseb akendest usteks projekteeritud avade kaudu. Trepiastmed on saali ette lisandunud jällegi põhjusel, et uus hoonemaht kiriku kõrval istuks võimalikult sügaval. Fuajeesse on paigutatud avatud kohvikuala ning sealt pääseb otse galeriiruumi, mis vastab kõigile tehnilistele nõuetele professionaalse kunsti eksponeerimiseks.

Nõnda, pieteeditundega, minimalistlikult ja rahulikult, seisavad nüüd kaks ajastut kõrvuti ühe eesmärgiga – ülistada muusikat ja kunsti.