Viimasel ajal on raamatukogudest kirjutatud ja räägitud tavapärasest rohkem. Teema on saanud lehe- ja eetriruumi seoses uue rahvaraamatukogu seaduse eelnõuga, mille koostamise viis ja sisu on raamatukogurahva seas põhjustanud laialdast pahameelt.¹ Kuna raamatukogud katavad võrguna kogu Eestit ja teevad mitmesugust koostööd, siis puutumata ei jäta need võnked ka teadusraamatukogusid.

Raamatukogudel on ühiskonnas üha kasvav roll hoolimata sellest, et meie lugemisvara on osalt kolinud nutiseadmetesse ja infovajaduse rahuldavad mitmesugused e-ressursid. Ilmselt julgevad vähesed vastu vaielda väitele, et raamatukogu on vaja samavõrd kui toidupoodi. Ühtki haridusastet pole võimalik edukalt läbida raamatukoguteenusteta. Siin on sobiv koht sel aastal juba nii palju tsiteeritud sedastusele „rahvas algab raamatust“ (Hando Runnel). Raamatukogud on haritud rahva lahutamatu osa ning elukeskkonnas on neil oma osa ka heaolu ja turvatunde tagamisel.

Teadusraamatukogu kui suur kaubamaja

Võrdlesin ennist raamatukogu toidupoega. Millist toidupoodi me vajame? Erinevaid. Autokauplust kaugemasse külla, kodupoodi vallakeskusse, linnadesse universaalseid suurpoode kõikide vajaduste katmiseks, juustumüügile või muudele toidukaupadele spetsialiseerunud kauplusi erihuvide ja maitsete rahuldamiseks. Igale on oma klient. Lisaks erinevale kaubavalikule töötavad neis kauplustes ka erinevate oskuste ja teadmistega inimesed, kes toetavad klienti ja pakuvad talle tuge ja oma teadmisi parimal võimalikul moel.

Väikesel polise² sarnasel riigil on kahtlemata kulukas tagada raamatukoguvõrk, mis katab kõikide vajadused. Omaette küsimus on, kuidas punuda see võrk nii, et säiliksid eri tüüpi raamatukogude rollid.

Piiratud ressursside olukorras on koostööl tähtis koht. Seda on näidanud ka Eesti teadusraamatukogude, rahvusraamatukogu ja kahe suurema rahvaraamatukogu senine koostöömudel konsortsiumina: hallatav kataloog ESTER, mida kasutavad paljude raamatukogude kliendid; infosüsteemi ülalpidamine, mida kasutavad raamatukogude töötajad, ühishanked teadusandmebaaside ja elektroonilise teaduskirjanduse ostudeks, panus Eesti raamatukogunduse arengusse. Kui koostöö kõikide osaliste vajadusi enam ei rahulda, on mõistlik koos üle vaadata, mida teha, et soovitud tulemusteni jõuda. Piltlikult öeldes võiks tulla foorumile kokku, panna letti olemasolev taristu, inimressurss ja ideed ning kohtuda võimaliku tarbija esindajaga (raamatukogude omanikud, tulevased süsteemi kasutajad). Sellised turukohtumised on vajalikud, et kaubelda, teisisõnu, pidada läbirääkimisi, et kaup, hind ja järelteenindus oleksid need, mis katavad tarbija vajadused ning mille omandamine ja hiljem ka omamine on jõukohane. Miks peaksime ostma põrsast kotis? Teadmata põrsa tegu, nägu, hinda ega ülalpidamiskulu …

Teadusraamatukogud, s.t ülikoolid, ei ole andnud oma jah-sõna raamatukogude andmekoguga liitumiseks (hiljuti nimetati seda veel ühtseks üleriigiliseks raamatukogusüsteemiks, lühendatult ÜÜRS – see nimetus on endiselt kasutusel rahvusraamatukogu veebilehel). Meil on suur vastutus oma kasutajate ees. Kuna moodustame suure osa Eesti raamatukogude mahust, vajame osalust ka selle süsteemi juhtimises, korraldamises ja kaasarääkimises, et garanteerida sihtgruppidele toimekindlus ning aja- ja asjakohasus.

Siinkohal on paslik vaadata, mis imeloom on raamatukogude maailmas teadusraamatukogu. Teadusraamatukogude nõukogu esimees ja Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor Andres Kollist selgitas hiljuti oma arvamusartiklis eri tüüpi raamatukogude erisusi ja kuuluvust.³ Eestis on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, kellel on oma raamatukogud, mis tagavad kirjanduse ülikoolide erialadele ja teadussuundale.

Kirjanduse hankimine pole muidugi teadusraamatukogude ainuke ülesanne, nagu rahvaraamatukogudki ei laenuta üksnes raamatuid. Rahvaraamatukogud on tähtsad kogukonnakeskused ja seda on ka teadusraamatukogud, ehkki küll pisut teisel moel. Millega, kuidas ja miks teadusraamatukogud tegelevad ja mille poolest nad erinevad teistest raamatukogutüüpidest? Teen siin sellest lühikese kokkuvõtte lootuses, et see aitab paremini mõista, kuivõrd erinevad on üks või teine raamatukogu. See ei tähenda, et ühed on paremad ja tähtsamad kui teised, vaid neil on eri ülesanded, eesmärgid ja ka kasutajad. Ühinemis- või ühendamistegevuses ei tohi eripäral lasta hägustuda või teha nägu, et seda ei ole olemas.

Võib-olla aitab siinkohal taas võrdlus toidupoega, et mõista akadeemilise raamatukogu eripära. Teadusraamatukogu on kui suur kaubamaja, kus on palju poode: juustupood, köögiviljapood, maiustuste pood, lihapood, vürtsipood. Peale lemmiktoodete, mida tarbitakse alati (teadusraamatukogus on selleks õppekirjandus), on kõikides poodides erilisi, haruldasi uudistooteid ja vanu klassikuid. Nõnda on see teadusraamatukogus, kuhu tuleb hankida nii elektroonilisi kui traditsioonilisi ressursse – seda, mis vastab õppejõudude ja teadlaste vajadustele ja loob soodsa õpikeskkonna ka tudengile, kes teeb oma esimesi akadeemilisi töid. Lisaks varustame lugejat ka ilukirjandusega, sest ka sel võib peale meelelahutuse olla õppeotstarbeline või teaduslik kasutus. Tartu ülikooli raamatukogul kui suurel kaubamajal on üle linna veel väikesed erilise kaubavalikuga poed – erialaraamatukogud, mis on vajalikud teaduskondade ülesannete täitmiseks. Tartu ülikooli raamatukogu ja Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu tagavad ka Eesti kultuurile oluliste väljaannete pikaajalise säilitamise.⁴

Tehisaru, koolitamine ja avatud teadus

Teadusraamatukogude tegevus ja arengusuunad on Euroopas sarnased, kuid erinevad rahvaraamatukogude tegevusest ja vajadustest. Euroopa teadusraamatukogusid koondab Euroopa Teadusraamatukogude Assotsiatsioon ehk LIBER (pr Ligue des Bibliothèques Européennes de Recherche), millel on umbes 420 liiget. LIBERi missioon on maailmatasemel teadustöö võimaldamine ning väärtusteks koostöö ja kaasatus. Sellest missioonist ja väärtustest juhinduvad ka LIBERi liikmed. 1. – 4. juulini toimus Šveitsis Lausanne’is LIBERi aastakonverents, kus anti hea ülevaade, mis on teadusraamatukogude kõige päevakajalisemad teemad.

Pole kahtlustki, et kõikide tähelepanu koondab endale tehisaru. Küsimus pole ainult selles, mida see raamatukogutöötaja eest ära teeb, vaid selles, milleks ja kuidas tehisaru teadlikult kasutada protsesside kiirendamiseks ja lihtsustamiseks. Selleks vajab tööjõud koolitust. Näiteks otsivad vanad, suurte kogudega teadusraamatukogud tehisarult abi retrokataloogimiseks. Raamatukogudel ei ole jõudu sisestada mahukas aastaid kogutud kirjavara elektroonilisse süsteemi ja selle kättesaadavus on piiratud sedelkataloogidega (mõnel juhul küll ka digiteeritud sedelitega). Mõnikord piisab julgustamisest või kolleegilt kolleegile kogemuste jagamisest, et uut võimalust katsetada ja töötegemise viise mitmekesistada.

Koolitamine on teadusraamatukogude suur tegevusala alates eri tasemel raamatukoguekskursioonidest esmakursuslastele kuni andmehalduse alal juhendamiseni. Seejuures on päevakorral, kuidas õpetada tehisintellektiga töötamist tudengitele nii, et selle kasutamine õppe- ja teadustöös oleks efektiivne ja eetiline. Ka seda teevad teadusraamatukogude töötajad kas infopädevuse koolitustel või teadustööks tuge pakkudes.

Suur ja mitmekesine teemaring on ühendatud avatud teadusega. LIBERi aastakonverentsil jagati arvukalt kogemusi avatud juurdepääsuga publitseerimismudelite, sh rahastusmudelite, kohta, mida haldavadki enamasti teadusraamatukogud. Kasvav valdkond teadusraamatukogudes on andmehaldus, sh teadusandmete kureerimine ja säilitamine repositooriumides, metaandmete kvaliteedi ja püsivate identifikaatorite (nt DOIde) tagamine, teadlaste koolitamine andmehalduse planeerimise ja FAIR-põhimõtete vallas. Teadusraamatukogud toetavad tõhusalt ka harrastusteadust, lähtudes põhimõttest, et teadus peab olema avatud kogu ühiskonnale, mis omakorda soodustab kodanike osalust, nende aktiivset osavõttu teaduskatsetes ja andmete kogumises.⁵

Kaasamine, keskkond ja kultuur

Üks konverentsi sessioon oli pühendatud akadeemiliste raamatukogude kaasamisele poliitika ja põhimõtete kujundamisse. Ülikooliraamatukogudel on kogemus, kuidas koostada samm-sammult juhend, kust ja kuidas saada vastuseid küsimusetele ning abi kogu teadusprotsessi vältel. Protsessi kirjeldus algab vajalike sammudega enne rahataotluse kirjutamist ning lõpeb pärast teadustulemuste avaldamist ja teadusandmete hoiustamist andmete repositooriumis. Kasu sellisest juhendist pole üksnes teadlasele, vaid ka ülikooli tugistruktuuridele, kes peavad teadlast mitmesugustes küsimustes teadustöö eri etappidel toetama. Teadusraamatukogud räägivad kaasa ka riikide poliitika kujundamisel, näiteks seoses avatud teadusega.

Tähtis teema oli raamatukogu arendamine õiglase ja kaasava keskkonnana, kus kõigil on võrdne juurdepääs ressurssidele ja võimalustele ning kus kõik tunnevad end teretulnuna, väärtustatuna ja austatuna, olenemata nende taustast või identiteedist. Keskkonnana läheb arvesse ka elektrooniline keskkond, mis peab olema kättesaadav erivajadustega inimestele või kasutatav täiendavate tehniliste seadmete programmide vahendusel. Samal ajal oodatakse teadusraamatukogude ruumidelt nii mõndagi: võimalust töötada grupis ja üksi; kohta, kus töötada vaikselt ja segamata; võimalust lõõgastuda õppe- ja teadustöö vahel; süüa kaasa võetud või ostetud toitu; laadida seadmeid; jätta oma asju lukustatud kappi; leida viitade abil üles vajalikke kohti.

Samuti täidavad teadusraamatukogud kultuurikeskuse funktsiooni. See võib sõltuda hoone arhitektuurist ja vanusest ning raamatukogu kogudest, mida ja kui palju seal näitustel eksponeeritakse. Enamasti toimub teadusraamatukogudes akadeemilise pere või akadeemilisest sisust lähtuvaid üritusi.

LIBER väärtustab tööjõu koolitamist ja tulevikuoskuste arendamist, mistõttu oli konverentsi ettekannetesse põimitud kogemuste jagamine ja korraldati juhtimisalaseid töötubasid. LIBER on algatanud ka keskastmejuhtide koolitusprogrammi, et täiendada nende oskusi ja anda julgust järgmisteks sammudeks. Palju tegeletakse üksteise toel õppimisega – seda näitavad arvukad rahvusvahelised teadusraamatukogude koostööprojektid. Projektipõhine tegevus on üks viis, kuidas olla oma akadeemilisele ringkonnale ja ühiskonnale kasulik suurendades teaduse väljapaistvust ja ühtlasi arendades raamatukogutööd.

Segaduse asemele selgust

Tulles tagasi pealkirja juurde tahan rõhutada, et teadusraamatukogud ei ole imeloomad, kes ei taha liituda raamatukogude andmekoguga. Teadusraamatukogud on juba praegu osa olemasolevast andmekogust, mis on mitme raamatukogu ühisloome. Teadusraamatukogud on neile omaste joontega raamatukogud, millel on suur kasutajaskond, teadusasutuse tegevussuunad ja palju teenuseid. Teadusraamatukogud rikastavad oma kogudega Eestis kättesaadavat kirjavara, aitavad kaasa hariduse edendamisele ja teaduse levikule ühiskonnas. Peame tagama oma kasutajatele süsteemi toimekindluse ja nende huve arvestavad teenused. Praegu pakutava koostöö- ja juhtimismudeli juures seda kindlust ei ole. Rohkem on segadust. Siiski on raamatukogudel hea tahe oma hääl kuuldavaks teha ja kokkulepetest võiks sündida koostöö.

Jaanika Anderson on Tartu ülikooli raamatu­kogu direktor.