Pealinna supelrandade popurrii on aina rikkalikum. Kopenhaagenlikult tahetakse vette sulpsata nüüd keset linna majade vahel Kalarannas, tuhanded on üles leidnud intiimsema Pikakari Paljassaares, aga ära pole unustatud ka Piritat ja Pelguranda.

Ometi said peesitamine ja suplus jõudeelu osaks alles XX sajandil. Privilegeeritud härrasrahva kaudu jõudsid need tervistavat meelelahutust kuvavad harjumused ka keskklassi ja töölisteni. Seda markeerib ilmekalt areng Stroomi rannas, kus ligi sajand on nõutatud paremat avalikku ruumi.

Majaomanike eestvõttel asutati 1934. aastal Pelguranna ehk Stroomi ranna ümbruse korrastamiseks-mõtestamiseks Pelgulinna ranna heakorra ja kaunistamise selts, mille üks ideid oli ehitada Kolde puiestee pikendusele ranna­hoone, kus moodsal viisil pidi olema kohvik, einelaud, kiosk, jalgrataste hoiukoht, klosetid, telefonikõnepunkt, riidehoiukabiinid.

„Stroomi kurss nüüd üha tõuseb. Rajatakse aiwa uusi juurdepääsu teid randa. Sõidukitega pääseb juba manu Paldiski maanteelt ja Pelgulinnast. Ainult Kopli-Sitsi poolt weel puudub sõidutee kui ka korralik jalgtee sinna pääsuks. Ehk sünnib seegi. Ähwardatakse ju koguni püstitada kuursaali. Kes teab, milliseks siis Stroomi pühapäewane nägu moondub. Seni aga on weel alalhoidunud Stroomi põline ilme: töörahwa koduse ja primitiiwse lõbustuspaigana, kus ei puudu kapakali, lõõtsapill, jalakeerutus, õnneratas ja mustlane-käetark. Juurde wõiks weel lisada salatopkad, kakelused ja kordnikud. Kuid kodune ja mõnus on Stroomi siiski.“ Nii kirjeldatakse 1934. aastal ajalehes Kaja muhedat suvist olustikku, kus perekondade kaupa lebati laagris, sumadanid „trääniga“ keskel lahti ja meespere oli „stimmungis“. Kohalike, näiteks puuvillavabriku tööliste kõrval armastasid Stroomit ka Nõmme linna elanikud, kellele see oli lähim korralik mererand.

1935 toimus arhitektuurivõistlus, mille võitis Anton Soans (1885–1966). Valitud projekt pakkus terviklikult rannaala mõtestavat otstarbekat lahendust, mis võimaldas randa osade kaupa välja ehitada. Järgnevatel aastatel arendati kompleksi edasi, istutati puid, tehti supelsild, lastele nn turnipuud ning lisati mitmesuguseid lõbustusi. 1936 valmis lõplikult keskne rannahoone. „Moodsa elulaadi sünnitatud rannahoone tähistas Eestis eestlaste jõukohast pürgimist modernsusse,“ iseloomustab Mart Kalm.*

Nõukogude ajal tegi muret merevee puhtus. See oli üks põhjus, miks rannaelu suikus. Telkja katusega puithoone ja muud paviljonid hävinesid sõjajärgsetel aastatel, kuna nende eest ei kantud hoolt. Randa asuti korrastama alles taasiseseisvumise järel. Sajandi lõpus valminud valget karva rannahoonet iseloomustasid lennukad, purjesid meenutavad katused. Maja teenis oma käimlate ja kohvikuga rahvast ausalt paar­kümmend aastat ja seejärel vananenuna lammutati.

2020. aastal toimunud arhitektuuri­võistluse võidutöö (arhitektid Jüri Nigulas, Grete Liis Nagelmann, Tomomi Hayashi (HGA) ja maastikuarhitektid Mirko Traks, Juhan Teppart (Kino maastikuarhitektid)) realiseerimine osutus linnale üle jõu käivaks ning ehitamise ja haldamise hange kukkus peamiselt koroonakriisi tõttu läbi.

2024. aastal liiguti edasi ajutise moodulelementidest koosneva projektiga, mille idee autor on linnaosa arhitekt Jõnn Sooniste. Välja sõelutud lahenduse arhitektid on Patrick Liik, Mihkel Urmet ja Renee Puusepp, kellest just viimane on mitmekesiselt kombineeritavate süsteemide järgi ehitamist teadustöö alusel ka praktikas juurutanud.

Stroomiski on aluseks avatud kasutuseks pakutav süsteem, mis on välja töötatud kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas. „Mõistena eelistan kasutada mustermaja, sest muster vihjab sellele, et need aluseks pole piparkoogivormid, vaid pakutakse välja ehitus­põhimõtete kollektsioon, mille tulemused on iga kord veidi erinevad. Eeskujuks on Christopher Alexanderi pattern language – mustrite keel, mida olen eesti keelde kohandanud,“ tutvustab rannahoonet Renee Puusepp, kes ennast peab eelkõige süsteemi arhitektiks.

Rannahoone ehitustööd tegi EstNor ning projekteerimisest valmis hooneni jõuti kiiresti – veidi enam kui aastaga. Maja valmis 2025 sügisel, ent avatakse täies mahus alles sel kevadel.

Uus hoone on puidust, haakub XX sajandi modernistliku tarbeehitiste arhitektuuriga. Edevamaks lisandiks on ülakorruse terrass, mis ühtlasi pakub vihmase, aga ka liiga kuuma ilmaga peavarju. Isegi talvisel ajal on näha, kuidas rannas jalutajatele meeldib minna rõdule jäist merd ning päikeseloojanguid nautima. Lahendus on ratsionaalne, veidi robustsel viisil esteetiliselt lihtsakoeline.

Koostöös kohalike ja linnaosa arhitekti Soonistega loksus paika ka ruumiprogramm. Kohvik, dušid, käimlad, vaate­platvorm, millele suure tõenäosusega lisanduvad asjade hoiustamise võimalused. Algul käisid läbi jutud suvel ja talvel eri vahendite laenutamise võimalusest ning juttu oli ka saunast ja astmestikuna lahendatud istumisalast, ent lõpuks püüti projekti muuta kompaktsemaks ja säästlikumaks.

Puusepp selgitab, et seegi lahendus on veel testimiseks, kuidas süsteemi võiks rakendada. Puusepal on see alles kolmas sama tüüpi ehitis. Esimene neist on Elektrilevi koolituskeskus Kiilis. „Iga eksemplar on õppimisvahend. Samas süsteemis teeme nüüd ka Tallinnas Manufaktuuri lasteaeda. See on avatud ehk open-source-süsteem, mis on mõeldud projekteerijatele, ehitajatele ja tootjatele ning vähendab ehituses ebakõla. Eriti hästi sobib see lasteaedade ja koolide tegemiseks,“ arvab ta.

Puusepp lisab, et kindlasti ei kao kuhugi erilahendused, mida on väga palju. Hoone on omalaadne õppematerjal, millega on käinud tutvumas korealased ning üks Belgia iduettevõte. Järgmine pilootprojekt tuleb koos Hollandi bürooga Orange, kellega koostöös kavandatakse Ukrainasse suurt lasteaeda. Praegu on mustermaja küll nišiteema, ent kindlasti pakub see praegusest demokraatlikumaid viise saada projekte, kärmemat ehitust ning hoida kokku ehitusmaterjali.

„Kui Tallinn peaks mustermaja mooduli laialdasemalt kasutusele võtma, saab äkki rääkida isegi moodulite laevastikust. See omakorda aitab vähendada linna hoonete süsiniku jalajälge, muuta neid pikas perspektiivis odavamaks ning kogu ehitusprotsessi optimeerida. Neid mustermaja süsteemi kasutamise plusse on palju,“ leiab linnaosa arhitekt Jõnn Sooniste, kelle meelest on Renee Puusepp eeltöö põhjalikult ära teinud. „Teine oluline koht on ka tehasemajade lahenduste populariseerimine. Neid mustermaja näidisprojekte on hädasti vaja, et ka Põhjamaades tekiks selle lahenduse vastu usaldus.“ Ta rõhutab ka, et tegu on eksperimendiga mustermaja kasutusvõimaluste osas ning Tallinnale esimene kogemus sellise mooduliga midagi kavandada.

Esiti on plaan jätta ehitatu randa viieks aastaks. Selle aja jooksul tuleb välja töötada rannapargi terviklahendus, kuhu peaks kuuluma ka püsiv rannahoone. Kuna tegu on moodulsüsteemiga, siis saab neid elemente kokku panna ka mujal ning veidi teisiti.

Usutavasti on tallinlase jaoks uue rannahoone võlu siiski võimalus minna kohvikusse ja käimlasse, süüa jäätist ja pesta jalgu, imetleda looduse võimsust ning … kiruda või kiita uut arhitektuuri.