20. märtsi Sirbis on kajastatud Pühajärve pinkide kohtuvaidlust, intervjuu advokaadibüroo Cobalt vandeadvokaadi ja patendivoliniku Liina Jentsiga on selle käsitluse järg.

Meeldetuletuseks: Pühajärve parki paigaldati pingid, mis olid äravahetamiseni sarnased Extery linnamööbli kollektsiooni kuuluva Prima pingiga (disainerid Martin Pärn ja Sven Sõrmus). Esimeses astmes leidis Harju maakohtu kohtunik, et parki paigaldatud pingid on Prima pinkide piraatkoopiad ning need tuleb pargist ära viia ja nende kopeerimine lõpetada. Järgmises kohtuastmes leidis kohus, et pinki tuleb hinnata keskmiselt haritud ja kunstist mitte midagi teadva inimese seisukohalt ning niimoodi vaadates ei ole Pühajärve parki paigaldatud pingid koopiad ning Prima pingil puudub piisav originaalsus.

Kuidas sellesse arutluskäiku peaksid suhtuma disainerid ja loojad? Kuidas ennast ja oma loomingut paremini kaitsta? Milline õigusruum üldse autorit ümbritseb? Nende teemade üle Liina Jentsiga arutlemegi.

Kas Pühajärve pinke puudutav ringkonnakohtu otsus näitab autoriõiguste osas teed? Kas sellest hakatakse edaspidistes vaidlustes lähtuma?

Kindlasti võidakse sellele viidata, kuid ma väga loodan, et seda siiski ei tehta. Mõistetakse, et praegune otsus on üksikjuhtum ja sellesse suhtutaksegi mõttega, et lihtsalt mõnikord läheb nii.

Eesti kohtusüsteem pole õnneks pretsedendikeskne, praegune otsus ehk tõesti ei kujunda edasist õigusruumi. Ehk polegi disainerite tulevik nii tume, kui alguses paistis?

Praegune otsus ei ole kindlasti hea praktika. Eks selliseid natuke kulmu kergitama panevaid otsuseid või ette tulla igas valdkonnas. Aga praegu on nii, nagu on: kohus on otsustanud.

Disaineritega rääkides on esile kerkinud kitsaskoht, et kohtutel pole ka autoriõiguse ja intellektuaalomandi üle otsustamiseks alati pädevust. Kas saab nii öelda?

Eestis on 2019. aastast peale nii, et kõik intellektuaalomandi vaidlused on Harju maakohtu pädevuses. See ongi eesmärk, et ühes kohtumajas on koos kohtunikud, kes mõistavad seda valdkonda süvitsi. Harju maakohtus on tõesti kohtunikud, kes on autoriõigusele ja teistele intellektuaalomandi küsimustele spetsialiseerunud. Ka Pühajärve pinkide otsus näitas, et esimese astme kohtu otsus oli läbi mõeldud ja põhjendatud, valitseva praktikaga kooskõlas. Järgmistes kohtu­astmetes minu teada sellist spetsialiseerumist pole, koos on kohtunikud eri valdkondadest ja see mängib kindlasti otsustes rolli.

Paljudes disainerites, aga ka ruumiloojates põhjustas ringkonnakohtu otsus ebakindlust. Juhtumeid, et tehakse disainlahendus, aga siis tuleb keegi ja teostab selle odavamalt, on väga palju. Isegi kui oleks põhjust vaielda, siis võtab praegune lahendus indu ja hoogu kõvasti maha. Kas disainerid ja ruumiloojad peaksid pelgama kohtu poole pöördumist või tuleks siiski julgemalt oma õiguste eest seista?

Autoriõigus ei kaitse ideed, vaid selle konkreetset väljendusvormi. Teinekord on hästi keeruline kindlaks teha, kust piir läheb: kas on võetud üle ainult idee või kopeeritud konkreetset vormi, milles idee väljendub.

Senine kohtupraktika on minu hinnangul olnud üsna selge. Pühajärve pinkide juhtum on väga hea õpikunäide. Esiteks oli olemas originaalne teos, mida autoriõigusega kaitstakse. Teos on originaalne, kui see on autori enda loomingu tulemus ehk sisaldab loomingulisi elemente, mis väljendavad selle teose autori isikupära peegeldavaid valikuid.

Kui nüüd võtta Extery Prima pingi kõrvale kopeeritud pink, siis tuleb küsida, kas vastaspool oli teadlik varasemast teosest. Ja see on ju selge, et nii koopiate tootja kui ka tellija olid teadlikud. Tootja kinnitas ka ise, et tegi pingid selle järgi, mis hankes ette anti.

Siit edasi aga on küsimus selles, kas elemendid, mis on autori eneseväljendus ja muudavad teose algupäraseks, peegelduvad ka järeletehtud tootes. Pühajärve juhtumi puhul on ka sellele küsimusele vastus jah. Valdkonna eksperdid kinnitasid, et Prima pink on originaalne teos, sest autori tehtud valikud ei ole tavapärased.

Kõik need aspektid – tegu on teosega, milles sisalduvad isikupärased elemendid, mis on ka järeletehtud tootes – said esimese astme kohtus kinnituse. See tundus loogiline ja läbimõeldud. Ringkonnakohtu puhul üllatas, et otsuse tegemise loogikas on justkui elemente registreeritud disainilahenduste vaidlustest, kus aga arvestatakse teistsuguseid kriteeriume.

Ringkonnakohus leidis, et Prima pink pole piisavalt originaalne.

Euroopa kohtu otsustes on öeldud, et kui teos on originaalne, siis see on originaalne. Disainiteos ei saa olla ainult natuke või piisavalt originaalne. Kui leitakse, et tegemist on teosega, siis on see kaitstud samadel alustel ja ulatuses nagu kõik teised teosed. Ei saa olla, et mõni asi on ainult natukene kaitstud.

Kohus ütles, et Prima pink on siiski üsna tavapärane.

Esimeses kohtuastmes teose originaalsuse üle üldse ei vaieldud, ka vastaspool ei tõstatanud seda küsimust. Ikka võib ju juhtuda, et maailmas on kaks sarnast teost, mis on sarnased juhuslikult. Et keegi loob midagi Eestis ja midagi selle­sarnast luuakse samal ajal ka näiteks Hispaanias. Siis ei saa rikkumisest rääkida. Antud juhul aga oli ju väga selge, et üks pink on tehtud teise järgi.

Paralleeli saab tuua registreeritud disainilahenduste maailmast. Seal on kaitse kestus palju lühem, aga ka laiem: saadakse ainuõigus ning disainer on kaitstud ka siis, kui keegi on juhulikult sama lahenduse peale tulnud. Teos peab olema uudne ja eristuma. Kui ei ole, siis saab lahenduse vaidlustada.

Autoriõiguses on teistpidine loogika: kui tegu on autori loomingu tulemusega, on see originaalne ja siis kaitseb autoriõigus otsese kopeerimise ja järele­tegemise eest.

Praegu on nii, et kui teatud tingimused on täidetud, on oma õiguste kaitseks julgem kohtusse pöörduda. Eriti veel, kui eksperdid on kinnitanud, et tegu on originaalteosega.

Autoriõiguse rikkumise puhul ongi tihti väga keeruline tõestada, kas hilisema toote autor oli teadlik esialgsest disainist või tuli juhuslikult sama mõtte peale. Näiteks meenub üks kleitide kaasus. Hilisema kleidi autor suutis usutavalt põhistada, et ta tõesti ei teadnud esimese kleidi disaini olemasolust ja kokkusattumus oli juhuslik.

Pühajärve pinkide puhul ei saa aga kindlasti öelda, et Prima pingist ei teatud midagi ning koopia tegijatel oli samasugune disain sahtlis juba aastaid valmis. Rõhutan veel kord, et ka tootja ise kinnitas, et võttis hankes nõutud algupärase disaini ette ja tegi oma toote selle järgi.

Kui palju on üldse autoriõiguse valdkonnas kohtuvaidlusi? Elus kohtab jultunud järeletegemist väga sageli. Suurem osa sellistest juhtumitest ei jõua siiski juriidilise vaidluseni, sest autoritel pole lihtsalt jaksu ega ressurssi kohtuteed ette võtta.

Intellektuaalomandi küsimused tõesti tihti kohtusse ei jõua. Väga paljud vaidlused lõpevad kohtuväliselt, kas siis rikkumine lõpetatakse või otsustab õiguste omaja eri kaalutlustel kohtusse mitte pöörduda. Samuti on näha viimastel aastatel trendi, et kui ka vaidlused kohtusse jõuavad, siis lõppevad need kohtus kompromissiga. Sisulise lahendini jõuab aastas ehk käputäis juhtumeid. Riigikohtus arutatakse intellektuaalomandi küsimusi väga harva.

Autoriõiguse vaidluse puhul saab pöörduda peale kohtu ka patendiameti juures tegutseva autoriõiguse komisjoni poole. See võimalus on leidnud pigem vähe kasutust. Komisjon on lepitus­organ, kus pooled saavad vaidlusi lahendada lepitusmenetluse korras, mis on kindlasti odavam viis kui kohtusse pöördumine, sest sinna ei pea minema juriidilise esindajaga. Seesugune menetlus eeldab aga mõlema poole nõusolekut.

Kas autoriõiguse seadus üldse toimib, nagu vaja, kas see kaitseb autorit? Ehk on vaja teha seaduses mingeid muudatusi?

Ma arvan, et seadus on meil hea. Autori­õiguse regulatsioon on sarnane üle maailma. Euroopa kohtupraktikat on samuti aastatega kogunenud omajagu. Eriti küsimuste korral, mis on teos, mis on originaalne jne. Paljud vaidlused on Euroopa Kohtus juba ära vaieldud ja sealt on seaduse rakendamise osas omajagu eeskuju võtta.

Ma ikkagi loodan, et meie kohtusüsteem toimib ja kaitseb autorit ning praegune juhtum on lihtsalt üks selline, millega ei saa nõustuda, aga tuleb leppida. Seekord läks nii. See ei tähenda, et autor ei peaks edaspidi oma õiguste eest seisma.

Kas oskad arvata, miks otsustas ringkonnakohtu kohtunik Pühajärve pinkide vaidluses ekspertide arvamuse kõrvale lükata ning hinnata ise teoste originaalsust tavainimese arusaama järgi?

Tööstusomandi vaidlustes saab rääkida kaubamärkidest, registreeritud disainist ja patentidest. Näiteks kaubamärgi puhul kasutatakse hindamiseks fiktsionaalset keskmist tarbijat, registreeritud disaini vaidlustes hinnatakse olukorda asjatundliku kasutaja seisukohast. Nendesse vaidlustesse ei kaasatagi eksperte. Patendivaidlustes on ekspertide arvamustel aga tihti oluline kaal.

Minu hinnangul kalduti osaliselt antud juhtumi puhul just registreeritud disainilahenduse diskursusse. Registreeritud disain ja autoriõiguse kaitse toimivad aga erinevalt. Neid ei saa omavahel miksida. Need õigused põhinevad täiesti erinevatel alustel.

Disainivaidluste hindamisel lähtutakse teistsugusest loogikast kui autoriõiguse puhul: analüüs hõlmab eelkõige kaitse olemasolu ja kehtivust – sh uudsus ja eristatavus –, disaini kaitse ulatust, asjatundliku ehk informeeritud kasutaja perspektiivist hinnatavat üldmuljet ning disaineri vabaduse astet, mille pinnalt hinnatakse, kas väidetav rikkuv lahendus jätab sama üldmulje. Autoriõiguse vaidlustes on seevastu keskmes kopeerimise tuvastamine. Uut teost ega eristuvat disainilahendust ei peaks saama luua ilma õiguste omaja nõusolekuta, seega teha lihtsalt originaalis mõned millimeetrised muudatused ja lisada üks uus element, mis on seejuures ka originaalteose üks oluline loominguline element.

Eelmise aasta detsembris tuli Euroopa Kohtust selgitav lahend, kus käsitletakse selliseid teemasid nagu registreeritud disainilahend ja autoriõigus ja nende kaitse. Väga selgelt on selgitatud, et neile ühtmoodi läheneda ei ole õige. Nimelt märkis Euroopa Kohus eelmise aasta 4. detsembri lahendis muu hulgas, et disainilahenduste kaitse ja teiselt poolt autoriõiguse kaitse taotlevad eri eesmärke ja nende suhtes kohaldatakse eri eeskirja.* Samas kohtu­asjas märkis Euroopa Kohus, et ei tohi segi ajada kaitse tingimusi, nimelt ühelt poolt uudsust ja eristatavust ning teiselt poolt algupärasust (originaalsust).

Mõnikord võib olla nii, et üks teos on kaitstud nii registreeritud disainina kui ka autoriõigusega. Küll aga ei tohi neid asju omavahel segi ajada ja neil kaitsetel tuleb vahet teha ehk vaidluse korral tuleb lähtuda sellest, millele tugineb õiguste omaja: kas autoriõigusele või registreeritud disaini kaitsele.

Prima pingi vaidlusalune versioon pole aga registreeritud disainilahendus ja seega ei tohiks selle kopeerimise hindamisel ka vastavale loogikale tugineda.

Kui vaadata taas Euroopa poole, mida on originaalteoseks peetud, siis on näha, et lävend on tegelikult väga madal. Teos on autoriõigusega kaitstud siis, kui see on autori loomingu tulemus. Näiteks on seda leitud nii portreefoto kui ka üheteistkümnest sõnast koosneva lause puhul.

Mida võib siis disaineritele soovitada? Et registreerigu oma disain ära? Mida peaks oma õiguste kaitsmiseks edaspidi tegema?

Topeltkaitse ei ole üldse halb. Pole sugugi paha mõte oma lahendus disainina registreerida. See annab kindlasti tugevama positsiooni oma õiguste eest seismiseks.

Aga ma tahan veel kord rõhutada, et seda ühte juhtumit ja lahendit ei tasu nüüd kõigile vaidlustele laiendada ja järeldada, et seadus enam autoreid ei kaitse. Ma loodan, et järgmise sellesarnase vaidluse puhul tuleb teistsugune otsus.

Autoril tuleks jäädvustada oma loomeprotsess, hoida alles tõendid, et tegu on tõesti tema teosega. Nii saab looja kaitsta end ka selle eest, et teda süüdistatakse rikkumistes.

Toon taas ühe ilmeka näite juustu­pakendil kasutatud Muhu preesi kujutise kohta. Ehtekunstnik avastas, et tema looming on ilma luba küsimata juustupakendile trükitud. Lõpuks vaieldigi selle üle, kuidas tõendada, et tegu on just selle ehtekunstniku teosega. Vastaspool püüdis väita, et nad lõid selle kujutise ise ja et prees on traditsiooniline ehe, mis ei olegi kaitstud autoriõigusega. Kunstnik aga tõestas, et preesil on tema isikupärased elemendid, mis teevad ehtest teose. Seda kinnitasid ka valdkonna eksperdid. Nende isikupäraste elementidega prees oli kujutatud ka pakendil. Ehtekunstnik saigi lõpuks õiguse ja arvestatava kompensatsiooni.

Kas kõlama võiks jääda mõte, et kohtupraktikat peaks disainivaldkonnas olema rohkem? Nii tagataks parem õigusselgus.

Paarkümmend aastat tagasi oli kohtu­lahendeid autoriõiguse vallas rohkem, ka riigikohus võttis mitmetes põhimõttelistes küsimustes sõna. Pühajärve pinkide juhtumi puhul jäeti kahjuks kasutamata võimalus suunda seada ja kohast praktikat kujundada.

* Euroopa Kohtu 4. XII 2025 otsus liidetud kohtuasjades C580/23 ja C795/23, punktid 46–58.