$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Indrek Hargla kirjutatud „Hingede tunnis“ põimuvad moraalne primitiivsus ning lapsik jõuluvanasse uskumise laadis fantaasia.

Vahur Afanasjevi „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige raamat armastusest ja võitlustahtest.

„Nõia“ mõningad puudused tulenevad süžeest (voorused muidugi ka), näitlejatöödele pole midagi ette heita.

Elo Viidingu esseekogu „Mina kõnelen kirjandusest“ pakub nii meele lahutamist kui ka meele kokkupanekut.

Eesti maastikule jõudmise järel kolisid rongid ja raudtee kiiresti ka eesti kirjandusse, nii armastamiseks kui ka pahandamiseks ja pilkamiseks.
Teise vaatuse varjuteater annab Helen Rekkori lavastatud „Sõsara sõrmeluudele“ jutu ja liikumise kõrval kolmanda dimensiooni.

Ole sa tartu- või tallinnakeelne, Mats Traadi ajaränd luulekogus „Taivatäis tsirke“ pakub kaasaelamist.
Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehase“ lõpplahenduse võib kokku võtta nii: tee tööd ja näe vaeva, lõpuks saad ikka kinga.

Urmas Vadi tegelased siplevad keskeakriisis: suur osa elu on elatud, tahaks mingeidki tulemusi näha, aga tulemused on nirud või puuduvad üldse.

Eesti kirjanikud eesti näidendites. Kirjanikunäidend on paratamatult ideenäidend, kus põnev süžee ja haaravad näitlejatööd on lisaväärtus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.