Toeta

Vahur Aabrams

  • Kiri lapsepõlvesõbrale, kelle nime ma tarkusepäeval ühe petitsiooni all nägin

    Kui miski on kord interneti võrku sattunud, siis välja sealt enam ei saa. Minevikule enam rohi peale ei kasva.

    Tere üle hulga aja! Pidin järsku su peale mõtlema. Kuidas me spordilaagris koos jooksime ja metsa vahel lõõtsutades seisma jäime, sest võhm oli otsa saanud. Ja kuidas me korraga nägime meist natuke maad eespool suurt põtra. Suurte sarvedega. Ajasime silmad suureks ja vaatasime teineteisele otsa. Kas sina ei ole…
    Vahur Aabrams
    6 minutit
  • Kui iseseisvus tuleb kaks korda
    Kontsert 20. augusti väljakul 2024. aastal.     
    Robin Roots / Õhtuleht / Scanpix

    Kui iseseisvus tuleb kaks korda

    Rahvas eelistab pikkadele konstrueeritud nimedele, olgu need ükskõik kui sügavmõttelised ja loogilised, suupärasemaid, isegi siis, kui need ei ole alati läbinähtavad.

    Vahur Aabrams
    5 minutit

  • Kelle lapsed me oleme?

    Mäletan, kui kord aastaid tagasi pärast tööd Vanemuise teatri juurest Tartu linna peale vaatasin, käis korraga peast läbi küsimus: kelle laps ma õigupoolest olen? Tundus nimelt, et tean oma esi­vanematest palju vähem kui nii mõnestki inimesest, kellega ma iga päev raamatukogus tegelesin ja keda selle maa kultuuris tähtsaks peetakse. Ja kes läksid mullegi korda: mõtlesin nende mõtteid, juurdlesin nende tegude üle, võtsin nende elust eeskuju. Kui lisasin ka maailmakultuuri nimesid,…
    Vahur Aabrams
    4 minutit
  • Kooselu eesmärgist vanemas traditsioonilises abieludiskursuses
    Laste sigitamine ja kasvatamine ei tähenda veel, et abikaasad on oma kohused täitnud, sest sama on võimalik ka konkubinaadis (s.o vabaabielus), ütleb Hupel. Kui sellele lisandub ka abikaasade tihe ja lähedane ühendus ning püüdlus vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada, siis peab Hupel sellist kooselu samuti sisult abieluks. Illustratsioon Hupeli teosest: „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. 2. kd“. Riga: J. F. Hartknoch, 1777.

    Kooselu eesmärgist vanemas traditsioonilises abieludiskursuses

    Vaidlustades laste sigitamise kui abielu peaeesmärgi astub Hupel ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam sunnib sünnitusmasinaks.

    Vahur Aabrams
    12 minutit

  • Tunnismärgid kadunud maast

    Setomaast on tänapäeval saanud uue haldusüksuse ametlik nimi. Nüüd, mil see vajutatakse templina ka kõikvõimalike dokumentide alla, kaasneb selle sõna kasutusega ka paratamatult teatav sundus.

    Petserimaa sõnaga toimub viimasel ajal midagi huvitavat. Selle tähendus muutub. Kõnekeeles olin märganud seda juba mitu aastat. Must valgel torkas muutus mulle esmakordselt silma eelmisel suvel, kui Postimehes ilmus kolmest artiklist koosnev sari eluolust Petseri rajoonis.1 Autor Jaanus…
    Vahur Aabrams
    5 minutit
  • Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad
    Linnaosa kui supikauss. Veeta ei ole supist mõtet rääkida. Meloni tänav Tartu Supilinnas varakevadel.
    Wikimedia Commons

    Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad

    Kui Supilinna nimi ongi läinud laiemasse käibesse sulaajal ja lähtub irooniliselt mõeldud supellinna tiitlist, siis aeg on teinud oma töö. Sellest, mis võis olla pilkenimi, on saanud tähtis osis Tartu identiteedis.

    Vahur Aabrams
    9 minutit
  • Sõna on endisel ülembsootskal
    Traditsioon ei anna vastust küsimusele, kas kolme lapsega vabaabielus elav XXI sajandi seto naine, nagu Annela Laaneots, peaks esindusametis kandma vanikut või linikut, see tähendab, riietuma vallalise neiu või abielunaisena. Pildil Laaneots prantsuse fotograafi Jérémie Jungi Eesti äärealadel tehtud ülesvõtteist koostatud näitusel Tammsaare pargis.
    Vahur Aabrams

    Sõna on endisel ülembsootskal

    Piir setode ja mittesetode vahel on uuemal ajal hägune, seto võib tänapäeval olla ka poole kohaga, enamik eestlasi ei pane setoks olemist enam pahaks.

    Vahur Aabrams
    12 minutit

  • Pantokraator – igavene ilmamadu

    Kompromiteerivaid paljastusi siin ei tehta, kuulujutte ei levitata – joon, mis on Eesti uuemas memuaristikas vist üsna haruldane. „Valge raamat” on pigem mõneti tänuraamat.
    Erik Sakkov, Pantokraator. Valge raamat. Elmatar, 2009. 221 lk.     
    Käisin vist esimeses klassis, see oli õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi. Harjutati Ruja lugusid, ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit”, küllap üht-teist Turistilt, ja ka omi laule. Oli nädalavahetus Tartus ja et…
    Vahur Aabrams
    6 minutit
Sirp