-
Kas mäletate veel ajaloost, mis värk oli maailmarevolutsioon? Meenutan: pärast edukat oktoobripööret Petrogradis puges punastesse propagandistidesse kirglik usk, et Venes lahvatanud revolutsiooniline kahjutuli haarab peagi ja paratamatult kogu maamuna oma leekidesse, mille tulemusena pääseb proletaarne õiglus valitsema ilma igas sopis. Tegelikult ei kehutanud meeli niivõrd õilis eesmärk, kui just protsess, igavene revolutsioon, lõppematu võitlus.
-
-
-
Nõukogude filmidiivade sära pimestas Stalinit. Ent tema polnud ainus diktaator, kelle pulss kiirenes vene verd näitlejannasid vahtides. Ka Hitleril oli venelannast lemmik, Olga T?ehhova, ?riiginäitlejanna?, Kolmanda Reich?i sädelev ekraanistaar. Samal ajal kui laulvad populaarsused Orlova, Tselikovskaja jt sõitsid kaevikuisse ergutama punaarmeelasi, vuras T?ehhova, linnusulgedest kübar peas, teisel pool idarinnet ja innustas Wehrmachti soldateid.
Vene päritolu näitlejannasid on maailm pilgeni täis. Hollywoodis tegi kunagi tee lahti ekstravagantne Alla Nazimova, ?jumalik Alla?,…
-
Viimane kuu aega on telepilti kandnud kestvaid religioosseid hoovusi: mäsu paavsti surma ümber ja venelaste ülestõusmispidustusi. Hääbuvast paavstist komponeeriti kärmelt massikultuuriline figuur à la Elvis Presley või Che Guevara. Üldtunnustatud üleilmsete autoriteetide puuduses hõivavad pjedestaali ikka aseainelised isiksused, printsess Diana või Vatikani usuülik.
-
Maipühade kahjulikkusest
Tema perekonnanimeks oli lihtlabane Petrov. Ent olles juba filmire?issöör, võttis ta endale lisanime Bõtov. Niisiis ? Pavel Petrov-Bõtov. See nimepikendus ei tulnud edevusest, vaid pidi kätkema ta toonast kunstikreedot. Bõt tähendab vene keeli eluolu, olmet, olustikku. Petrov-Bõtov tahtis olla realist-naturalist. Tema kirjanduslikuks, peaaegu ainukeseks iidoliks oli noor Gorki. Hulkurluse apologeet, alamkihtide laulik. Enne revolutsiooni oli ka Petrov-Bõtov tallanud Gorki radu. Olnud kodutu hulkuja, räbaldunud burlakk, sadamalaadija, jooksupoiss. Hiljem kirjutas…
-
-
Lenini orden vanaema rinnas
-
Tagandati kauge tsaar Askar Akajev. Mõtisklesin, et mis mu emotsionaalses mälus selle nimega ühendub. Meenus infokild, mis mõni aasta tagasi teatas, et Akajev andis Kõrgõzstani kõrge ordeni vene re?issöörile Andrei Kont?alovskile, tolle kunagise filmi ?Esimene õpetaja? (1965) eest. Akajev nimetas Kont?alovski noorpõlveteost ?kirgiisi filmiklassikasse kuuluvaks?.
Kunagi, mil filmi alles vändati, kinnitas algaja Kont?alovski Kirgiisi kompartei kõrgametnikule Usubalijevile õhinal, et ihkab teha ?tõeliselt kirgiisilikku filmi?. Parteimees jäi külmaks, öeldes, et teha…
-
Viimane suur sõda on eestlase teadvuses ikka veel segi nagu puder ja kapsad. Too ?teise Vabadussõja? tees on ju narrilt naiivne. Sellest ei saa aru maailm ega meie ise. Eesti ajaloolased ajavad putru, poliitikud riputavad ühe käega Hitleri vormis sõdinuile riste rinda, teisega kisuvad maha samadele ?vabadusvõitlejaile? püstitatud monumente. Punaarmee kaevikuis virelenud mehed on aga küüditajatega ühe pulga peal. Venelaste kuriteod on suurendusklaasi all, Kalevi-Liivat ei mäleta keegi. Äkki oleks…
