-
Eh, Riia. Eh, Lätimaa. Palju oled sa andnud vene kultuurile, palju ka julmalt võtnud. Eisensteini sa sigitasid, ent su teedel tegi surmasõidu Tsoi. Mereäärses lukshotellis riputas end nööriga lakke Boris Barnet.
-
Räägitagu mida tahes, laste haaramine filmitegemisse on riskantne. Kunagi ei tea, kuidas see mõjub nende tulevikule. Nõukogude Liidus vändati sadu linatöid, kus lastel otsustavad osatäitmised. Ka geeniuste meistritöödes figureerisid esiplaanil sagedasti lapsed, näiteks Bondartšuki “Inimese saatuses” või Tarkovski “Ivani lapsepõlves”. Igasse aastakümnesse sigis aina uusi siravaid lapstähti. Neljakümnendail menutses ekraanil hulga muude seas Jura Jankin (“Polgu poeg”), viiekümnendail Oleg Višnjov (Vasjok Trubatšovi lood) ja Paša Polunin (“Inimese saatus”), kuuekümnendail Kolja…
-
Arvan, et selles naises pesitses algusest peale midagi skisofreenilist. Miski meditsiiniline idu, mida aja kulg kultiveeris ja kujundas. Naise eluseltsiline, kinorežissöör Jevgeni Taškov seda ei tunnistanud. Tema süüdistas arste, elu ja iseennast. Ja arvas, et kõik võinuks minna teisiti. Vaevalt.
-
Poisikesena armastas Žora üksnes koeri. Ja elueesmärk oli tal jumala klaar – meremeheks! Veeväljadele ihalesid paljud Moskva siseõuede patsaanid. Sütitajaks Vladimir Vainštoki helisev “Kapten Granti lapsed” ja Vladimir Brauni mehised merefilmid. Peale seitset klassi ei suutnud poissi keegi takistada: sügisel rippus Georgi Jumatovi nimi sõjaväelise merekooli õppurite nimekirjas. Siis kärgatas sõda. Pärast oli eesmärk ilmselge – rindele. Ainult et, kuidas? Noorus segas. Aga Žora jaoks polnud midagi ületamatut. Teisel sõja-aastal…
-
Eldar Rjazanovi 25. mängufilmi üheks finantseerijaks on instants, millel rõõmsalt iseloomulik nimi – Fakk (Федеральное агенство културе и кино). Seda abreviatuuri kordavad vene kineastid meelsasti ja mõnuga, sest Fakk ei ole oma rahatoetustes kuigi akuraatne ja tähtajaline. Rjazanovi nüüdne ekraanitöö, kuulsa taanlase Anderseni biograafia kunstiline ümberjutustus, kuhu kiilutud fragmente meistri muinasjuttudest, jäävat režissööri enda kinnituste kohaselt ta viimaseks kunstfilmiks. Kurat seda teab, sportlased ja režissöörid on areenilt lahkumise asjus suuresõnalised.…
-
Kui Gia Danelia hakkas lõpetama viimast klassi, ütles ta isa: “Poiss tuleb panna kinokooli”.
-
Jummel, kui palju vastuokslikku on hõigutud minu ühe lemmiknäitleja Oleg Borissovi kohta. Nii ta eluaegu kui pärast mehe lahkumist siitilmast. Ja, paradokside paradoks, kõigis neis hõikumistes on oma tõde ivana peidus. Oleg Menšikov, praegune Vene ekraanide eelisnäitleja, kes tutvus Borissoviga kunagi Odessas režissöör Pjotr Todorovski “Orkestriga peatänaval” filmimisel, peab Borissovi puhul oluliseks märgiks (nii otse kui kujundlikult) ta häält. Menšikov kutsub Borissovit (nagu kunagi öeldi Bloki kohta) “ajastu traagiliseks tenoriks”,…
-
Peaaegu igasse vene filmikunsti näitlejapõlvkonda on trehvanud mõni kummaline kiilaspäine mehejupp, nägu ümmargune kui kolobok, välimus totter ja mõttetu. Sõnaga, tüüp, kelle veidigi pikema linalviibimisega peaks film muutuma talumatuks ja kes peaks kinoteose päästmatult põhja laskma. Ent alati läheb vastupidi: säherdusest juusteta junnist saab publiku ergastav lemmik, kelle filmide peale massid kokku tormlevad. Kolmekümnendail oli selliseks näitlejaks Anatoli Goronov, praegu Viktor Suhhorukov. Vahepeal aga määratu menuga Jevgeni Leonov. Kõik nad…
-
-
