-
Sanka Sokolova, filmi “Valitsuse liige” (1940) rahva seast pärit, ent ülemnõukogu naissaadikuks kerkinud peategelane kuulutab aplodeerivale saalile kõrgest kõnepuldist: “Siin ma seisan teie ees, lihtne vene baaba. Mees on mind peksnud, papid ära hirmutanud, vaenlased tulistanud – kuid olen elus!”
-
Ehkki plika tuli ilmale Leningradis, pidid nad emaga sealt paari aasta pärast ummisjalu pagema, sest prahvatas sõda. Sugulased, kes jäid blokaadirõngasse, hukkusid. Ka isa, see rõõmsalt uljas kaugsõidutüürimees. Leningrad näis sest ajast surmalinnana ja lesk koos tütretirtsuga tuli pärast sõda Tallinna elama.
-
Nikolai Jerjomenko noorem oli kui kummaline vereside pateetilise nõukakino ja vene nüüdse bandiidifilmi vahel. Jerjomenko pälvis 1980. aastal leninliku komsomoli punatähelise autasu, kuid ta polnud positiivsete töökangelaste kujutaja. Pigem nõukogude sametine seksisümbol. Läikivmustad lokid, kõrge marmorlaup, kotkakulmud ja läbistav pilk. Tema võimsaks sööstuks kujunes Sergei Gerassimovi teleseriaal “Punane ja must”, kus Jerjomenko paheline, ent õilis Julien Sorel sulatas kogu impeeriumi naisolluse pahkunud südamed. Lüpsjad ja lauljatarid, kangrud ja direktrissid vappusid…
-
Kõneldakse, et perekond kui institutsioon on ohus. Võib-olla seetõttu on taas ärganud perekonnakroonika žanr. Nii kirjanduses kui filmis. Venes võib näiteks tuua Vassili Aksjonovi “Moskva saaga” ja selle ekraniseerimise.
-
Aasta pärast suurt sõda tuli Kirgiisia ühes räpasevõitu asulas ilmale nõrguke Talgat. Poiss rippus veel ema tissi otsas, kui jäägrist isa Kadõr jahiretkel hukkus. Lapsi oli palju, raha napilt ja ema loovutas Talgati lastekodusse.
-
-
Läinud nädalavahetusel võitles venelaste CSKA korvpallisats juudimeeskonnaga, hasartse publiku hulgas kiljusid fännilikud näkid Moskvast, paljanabalised, kiima täis ja loosung pea kohal: “Vange me ei võta!”
-
Tont teab, millest see johtub, aga vahel on isa ja poeg täielikud vastandid justkui nende sees ei istukski ühiseid geene. Nii oli ka Saša Demjanenko ja tema papsiga. Vanakest teadis terve Sverdlovsk: ta oli laulja ooperiteatris, näitlejameisterlikkuse õppejõud konsis, naiste lemmik ja nende kiindumusele vastaja, energiast lõkendav, entusiasmist pakatav. Poeg oli aga kinnine ja raskelt kontakteeruv, ooperit ei sallinud, viisi ei pidanud, kuid armastas draamat.
-
Kurat seda teab, kuidas Jevgeni Karelovi film “Teenisid kaks seltsimeest” linale pääses. Riiulipimedusse lendas aastakümneteks vedelema ju sootuks süütumaidki šedöövreid. Töö valmis 1968, nõukogude liberalismi lõpuaastal, pärast Tšehhoslovakkia mäsu, mil KGB lõi kiirustades dissidentlusevastase osakonna ja Brežnev peatas detsembripleenumil Kossõgini majandusuuendused. Kärmelt puhastati ajakirja Junost kolleegium, Moskva kinofestivali reglement sõnastati uuesti. Purustati Novõi Miri vabameelsus, ajakirja asetoimetaja Aleksei Kondratovitš kirjutas toona päevikusse: “Süngemat aastat kui 1968 ma ei tea.”
-
Naissoost mõrvar ekraanil mõjub alati topeltkoodina. Teadagi — naine on looduse poolt määratud elu andma, mitte hävitama. Kuid ka sedavõrd kitsas spetsiifikas, kui seda on naismõrvarlus, erineb vene filmikunst suuresti läänlaste omast.
