-
Nõukogude filmidiivade saatus on kuratlikult sarnane: läbi pasa tähtede poole! Tähtedeks muidugi Stalini preemia ja üldrahvalik armastus. Kõik nad on kõnelenud oma varajasest kunstijanust. Ainult Lidia Smirnova tunnistab, et teda kihutas näitlejaks hakkama üksnes kadedus, kuulsuseiha, auahnus. Istus noore tüdrukuna kinosaalis, põrnitses vihaselt linale ja põles kiivusest. Orlovad-Serovad sädistavad ekraanil, aga tema, Smirnova, kükitab pimeduses, keegi teda ei tunne ega imetle.
Ometi oli ta sündinud seitsmekuusena, seega õnnesärgis, ehkki elu algus…
-
Tšehhov on nentinud kunagi, et venelased jumaldavad oma minevikku, vihkavad olevikku ja kardavad tulevikku. Selles on fataalset tõde. Ent vahel lööb ajalooline grotesk need jumaldamised-vihkamised-hirmud segi kui pudru ja kapsad.
-
Vana tõde: kui sul on kultuuris mõni suur eeskuju, iidol, kes kipub su loomet mõjutama, siis ära kunagi teda matki, vaid parodeeri. Ja sa võid jõuda kirgaste resultaatideni. Vene filmilugu pakub selle kohta lõputult näiteid. Boriss Barnet oma kuulsas “Majas Trubnaja tänaval” parodeeris episooditi avalikult Eisensteini “Streiki” ja sellest tuli filmile kasu. Kui seesama Barnet väntas aga Eisensteini “Oktoobri” otsesel eeskujul ja seda tõsimeelselt jäljendades “Moskva oktoobris”, tuli sellest vaid…
-
Vene inimesele on kunstil olnud sütitav, tegutsema innustav mõju. Siinsamas, meie kohtusaalis, kinnitab venelasest mõrvar, et suundus vanakesi tapma Dostojevski kuriteoromaani emotsionaalsel tõukel. Mõni aasta tagasi suleti kongi sariroimar, kelle veretööle õhutajaks olnud Balabanovi kultus-bojevik “Vend”. Jne. Eesti kultuur on kriminaalse katalüsaatorina jõuetu, meie kirjanduses või filmis ei ole supertüüpe, kellega vastuvõtlik tarbija ihkaks end õhinal ja saatuslikult identifitseerida. Kangelasi, kes tappes tõusevad situatsioonist ülemale, filosoofilisele pinnale ja kelle kuritegu…
-
Gorbatšovi plahvatuslik perestroika, mis riigijuhil endal tüüri käest paiskas ja tormava taifuunina üle impeeriumi tulvas, lõi uskumatu võimaluse arendada täiel rinnal, tsensuurivabalt, ka juudi kinematograafiat. Filmitegemisse voogas musta raha, mis avas tee kõigele sensatsioonilisele. Juuditemaatika (raevuka ajaloo revideerimise kõrval) oli sfäär, mis tootis loendamatuid ekraanitöid, nii šedöövreid kui kommertslikku õletuld. Juba 1990. aasta lõpus olid kinolised juudiintellektuaalid kogunud sedavõrd jaksu ja julgust, et korraldada veel püsiva nõukariigi südames kinos Moskva…
-
Brežnevistlik kipsajastu lõpetas kui noaga lõigatult juudifilmi õitsengu. Üheks põhjuseks muidugi sündmused Lähis-Idas, Iisraeli kuuepäevasõda. Nõukariik hakkas ühemõtteliselt toetama araablasi, värske hooga hakatus propagandistlik raju sionismi vastu. Toodeti hulk võitlevaid dokfilme, mis temaatikalt jagunesid kahte lehte. Ühed võltsisid sündmusi Iisraelis ja selle ümber (filmikesed pealkirjaga “Sionism ajaloo kohtu ees”, “Kohtualune – sionism”, “Süüria pinnal”, “Süüria. Tõusu ja lootuste aeg” jpt). Teine suund aga patras juutide paradiislikust elust NSVLis (“Meie kodumaa…
-
Hruštšovi sula oli poliitilise osavusega sigitatud illusioon. Kultuuris avardati küll temaatilist ja esteetilist raamistikku, ometi polnud see ehtne vabadus, vaid ikkagi ainult priiuse surrogaat. Ka juudi temaatikas lasi võim esiotsa ohje lõdvamaks, ent põhilised kaanonid jäid paika.
-
Teine maailmasõda langes juutidele kaela järjekordse kataklüsmina. Muust rahvusest inimene võis hea õnne puhul Saksa okupatsiooni üle elada, vastu panna näljale, katsumustele, alandustele. Ent juut oli sakslaste võimu all määratud hävima igal juhul.
-
1930. aastatel jätkus ja avardus nõukogude kinoekraanil kinematograafilise juudi mudeli kultiveerimine, selles nähti endiselt võimalust saavutada efektne ideoloogiline resultaat. Ehkki pärast Trotski lurjuseks kuulutamist ja vihapurskeid Zinovjevi, Kamenevi jt juudi soost poliitikute vastu tõstis pead judofoobia nii massides kui võimuladvikus, siis filmitoodangusse see ei pääsenud. Vastupidi, filmikunst pidi tõestama, et partei püsib kivikindlalt internatsionalistlikul alusel, et rahvusvaen on bolševikele võhivõõras.
-
Juuditemaatika on taas plahvatavalt päevakorral. Sõda ju. Ehkki päriselt pole juudiaines silmapiirilt hajunud ka vaiksematel aegadel. Filmilinalgi mitte. Näiteks holokaustist on maailmaekraanil kujundatud suurejooneline kinematograafiline kitš.
