-
Vene kultuur ja apokalüpsis ? kes neid suudaks lahuta! Sealses filmikunstis tõusis esimeseks suureks maailmahävingu kuulutajaks muidugi Tarkovski (kui jätta kõrvale hulk peidetult religioosseid ja maailmalõpulisi kontseptsioone ning elemente paljudes varasemates nõukogude filmides). Tarkovski ?Ohverduses? kõneldakse apokalüpsisest pea publitsistilise avalusega, ?Nostalgias? on häving aga ahenenud isiklikuks, ühe inimese apokalüpsiseks, mis ei tähenda ju väiksemat katastroofi.
See Tarkovski alustatud ilmalõpu filosoofiline visioon leidis Venemaal andunud jätkamist, näiteks kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse…
-
Ehkki Tarkovski kasutas oma filmides paljusid tuntud artiste, on mõned kriitikud harjunud kõnelema nn Tarkovski näitlejatest. Neist, kes justkui iseäranis plastiliselt sulandusid re?issööri ideedesse. Öeldakse välja kolm nime: Nikolai Grinko, Anatoli Solonitsõn ja Aleksandr Kaidanovski. Kuigi Kaidanovski mängis kaasa vaid ühesainsas Tarkovski filmis, ?Stalkeris?.
-
Täna ma ei kõnele mitte Elem Klimovist, vaid räägin tema naisest, ta armastusest surmani, Larissa ?epitkost (1938 ? 1979). Ukraina tüdrukust, kelle soontes pulbitses ka hõõguvat pärsia verd ja kellest samuti sai re?issöör ning kes eluaegu tõusis koguni rohkem tunnustatuks kui ta abikaasa, nüüdseks ilmakuulus Klimov.
-
Vene rahvas on tõepoolest nagu karu, aga minu meelest mitte seepärast, et ta on ohtlik ja uriseb, vaid seetõttu, et ta vahepeal magab. Jääb talvetuttu. Kui võim pitsitab ja sootsium on umbses sundseisus, siis rahvas elab varjusurmaelu, paneb kärakat ja mängib lolli. Ent kui saabub ärkamishetk ? mässud, revolutsioonid või isamaasõjad, siis on ühiskond tagajalgel ja ähvardab ligiolijad lõhki kiskuda, ükskõik, kas raevust või enesekaitsest. Ja pole lootustki, et mõni…
-
Kui mul on maailmast villand ja tahan mõnuleda mõnes lahedas näitlejatöös, siis tuhnin filmivirnast linte, kus peal Jevgeni Jevstignejev. Vaimustav vanamees! Tõepoolest ? vanamees, kiilaspäise vanakesena tundus ta juba noorpõlve filmides. Tütar Maria Seljanskaja on hiljem papsi kohta tunnistanud: ?Ta oli tõepoolest inetu ? nagu tuhat kuradit! Aga vastupandamatult võluv. Ja väga sentimentaalne.?
-
Kes siis poleks kuulnud vastalisest bardist Aleksandr Galit?ist! Tema dramaatilisest eksistentsist ja traagilisest lõpust. Sootuks vähesemad teavad, et mees oli üsna tihedalt seotud ka kinoga. Kuratlikult ürgandekas tüüp. Muidugi juut. Isa majandusmees, ema konservatooriumi õppejõud. Vennast Valeri Ginzburgist sai hiljem tuntud kinooperaator, filminud koos Lev Kulid?anoviga (?Kui puud olid suured?), Vassili ?uk?iniga (?Elab niisugune noormees?, ?Teie poeg ja vend?), ta väntas pildi ka rängalt populaarsetele ?Sõdur Ivan Brovkini? filmidele (re?issöör…
-
Tõden taas ? vene kinolukku on karatud kõikjalt: tehasest, kaevikust, T?ekaast, tänavalt. Aleksandr Han?onkov hüppas kinotegijaks otse sadulast. Kärsitu kasakaohvitser, kel kroonust kõrini sai, asutas 1906. aastal Moskvas kontori, mis müüs-levitas väljamaiseid kinotükke. Seejärel vändati filme juba ise. Ei läinud kümmet aastatki ja Han?onkovi nimi seisis võimsalt vene filmituru kahe teise vaala Jermolajevi ja Haritonovi kõrval. Tegelikult juba ? nende ees. Vahelduva eduga funktsioneeris ka hulk väiksemaid firmasid, näiteks kinolukku…
-
ETV ekraanil kestab üritus ?Eesti filmi nädal?. Ent on siis näiteks ?Valgus Koordis? eesti film? Minu meelest mitte. Selle linastamisel osales küll instants nimega Tallinna Kinostuudio, filmi olustik on justkui eestimaine ja näitlejad enamikus eestlased, kuid õpetus ja käsulauad tulid mujalt. ?Suurt venda? mängis Lenfilm ja re?issöör läkitati Neeva äärest. Eesti tegijad olid sulase, mitte peremehe rollis.
Kuulub ?Valgus Koordis? siis hoopis vene filmikunsti? Samuti mitte. Pigem hõljub see värvipilt…
-
Vene võimsast kinolisest voolusängist irdub üks filmilinenireke, mida seal kutsutakse ?paralleelseks kinoks?. Eesti keeli võiks öelda ehk ?rööpkino?. Seda on teinud ja teevad üksikud intellektuaalsed filmimehed, omaendakunstilisel (ja nõukogude päevil ka julgeolulisel) riisikol, teades, et nende loome ei jõua kommertslikku levisse, vaid jääb üldisest tähelepanust kõrvale, vaimutoiduks eraldunud elitaaridele.
Nõukogulikel päevadel pidid rööpkinolased maskeeruma nn amatöörfilmimeesteks, kuuluma miskisse kinoringi või -klubisse, et saada kasutada odavat aparatuuri ja linti. Nende tegevus…
-
Nõnda nagu nõukogude massiliteratuur jagunes hulgaks subkirjandusteks, nii hargnes ka tollane filmikunst paljudeks temaatilisteks harudeks. Näiteks armeed või komsomolielu või miilitsatööd kajastavad filmid. Vaatan vahel mõnuga sovetlikke spioonifilme. Suurepärane on Adolf Bergunkeri ?Jäljed lumel? (1955), mille tegevus vihiseb pakaselises taigas, kus avalad, ent valvsad nõukainimesed vastakuti julma maskeerunud vaenlasega. Muide, väljamaise salaluure residenti mängib filmis elegantselt Ants Eskola. Dünaamiline süþee, purgaa, põhjapõdrad ja pilusilmsed põliselanikud, võluv naisradist ja mehine nooruke…
