-
Kestavad vaidlused Hitleri inimlikustamise ümber. Arvatakse, et füürerit ei tohiks kinolinal liialt inimesena näidata. Ent ? kes ta siis veel olla saaks? Pealegi, teise veristaja, Lenini humaniseerimisega on ju tegeldud aastakümneid ja mitte üksnes hiljutises punariigis. Meenutagem: Sergei Jutkevit? sai filmi ?Lenin Poolas? eest aastal 1966 Cannes?is re?issööripreemia. Ja 1982, just siis, kui Jutkevit?il oli valminud ?Lenin Pariisis?, pälvis ta Veneetsias auhinna panuse eest filmikunsti. Peamiselt leniniaanameistrina Jutkevit?it ju tollal…
-
Kestavad vaidlused Hitleri inimlikustamise ümber. Arvatakse, et füürerit ei tohiks kinolinal liialt inimesena näidata. Ent ? kes ta siis veel olla saaks? Pealegi, teise veristaja, Lenini humaniseerimisega on ju tegeldud aastakümneid ja mitte üksnes hiljutises punariigis. Meenutagem: Sergei Jutkevit? sai filmi ?Lenin Poolas? eest aastal 1966 Cannes?is re?issööripreemia. Ja 1982, just siis, kui Jutkevit?il oli valminud ?Lenin Pariisis?, pälvis ta Veneetsias auhinna panuse eest filmikunsti. Peamiselt leniniaanameistrina Jutkevit?it ju tollal…
-
Nagu teada, näidatakse 1976. aastast peale iga jaanuari esimesel päeval Vene telekanalites väsimatult Eldar Rjazanovi kaheseerialist romantilist janti ?Saatuse iroonia ehk hüva leili?. Filmi esilinastuse aegu oli Leonid Iljit? alles toimekas figuur, aeg läks, vanake väsis ja varises hauda. Troonil vahetus surijaid, valitsema pääses märgiga mees, perestroika-jumal Gorbat?ov, impeerium vappus surmakrampides, aga iga aastavahetuse esimesel päeval vahtis kogu maa ?Saatuse irooniat?. Seejärel tuikus riigi tipus vodkafänn Jeltsin ja ülistas filmi,…
-
Juhtus nii, et 1934. aastal abiellus kuulsa avangardlavastaja Vsevolod Meierholdi noorem tütar Irina kolmandat korda. Peigmeheks vähetuntud näitleja Vassili Merkurjev. Kolmekümnesed pruut-peig suurt pidu ei pidanud ja alles jupp aega pärast paariheitmist viidi erutunud väimees maestro Meierholdi luksuskorterisse äia palge ette. Kohtumine möödus erakordselt jahedas õhkkonnas. Meierhold, kellele Merkurjevit tutvustati, noogutas väimehele, tõusis lauast, vabandas, et tal on kiire, ja sulgus oma kabinetti.
-
Tänase vene kirjanduse jõletis Vladimir Sorokin kinnitas hiljuti oma kobav-tasase häälega, et kirjutab elu suurimat romaani pealkirjaga ?Romaan? ja see erineb tema senisest loomest pöördeliselt. Selles polevat ühtki roppust, elementaarsematki suguakti, kõnelemata oraalorgiaist või laibakeppimisest. Ometi tulevat raamat armastusest. Kas ta püsib ka edaspidi platoonilisuses, sõltuvat ta personaalsest kirjanduslikust protsessist.
Sorokin on ka tuntud filmistsenarist, selles spetsiifikas liigub ta vastupidist rada. Tema eelmised filmilood on olnud suhteliselt süütud, alles hiljutises Ilja…
-
Ka kinolugu allub rulluvaile moelaineile. Ent rohkem kui re?issuur või muu kinematograafiline komponent, maksab läbi aegade moele lõivu filmimuusika. Jättes kõrvale laulukestega kommertskino, annab tõsisemate taotlustega helifilmis kajanud muusikat aastakümnete kaupa hõlpsasti klassifitseerida. Kolmekümnendail valitses filmis ooperlik, võimsalt illustreeriv muusikaline foon. Neljakümnendail-viiekümnendail tõusis illustratiivsus kinomuusikas oma kõrgeimasse faasi, mille kohta käibel fraas ?hollywoodiseeritud Rahmaninov?. Sellest orkestreeritud stilistikast lõid lahku vaid itaalia neorealistid, kes kümblesid elementaarses rahvamuusikas. Kuuekümnendail algasid manipulatsioonid Bachiga.…
-
Jaan Ruus vihjas hiljuti ilmunud kinoainelist raamatukolakat ?1001 filmi?? käsitledes, et selles võinuks olla esindatud ka Pudovkini kunagine ?edööver ?Ema?(1926). Olen Jaaniga päri. Gorki revolutsioonilise katekismuse järgi lõi Pudovkin filmi, mis kunstiproovilt oma kirjanduslikust algmaterjalist sootuks kõrgem. Tahan jätkuvalt üles kutsuda nõukogude propafilme objektiivselt hindama. See tähendab, et nüüd, mil meid ei seo enam bol?evistlik ideoloogia ja silmad on puhtad nõukaajastu rähmast, peaksime vaba inimese süüdimatusega nägema punafilmides eeskätt nende…
-
Nõukakinos oli vist üksainus näitleja, kes rahuldas ühesuguse ammendavusega mõlemast soost vaatajat: kerkis naistele maskuliinse ilu ideaaliks ja meestele üllaks eeskujuks. Kõnelen Vassili Lanovoist. Tema näopilte müüdi toona miljonilistes tiraa?ides ja ühtmoodi usinalt rabasid neid putkalettidelt nii mehed kui naised. Pärast mängufilmi ?Ohvitserid? (1971) menukat linalejõudmist tõusis noorukite seas plahvatuslikult pürgimine sõjakoolidesse. Lanovoi loodud ohvitser Ivan Varavva püstipäine kuju, kes oli õilsalt truu sõjaväelisele uhkusele ja aule, lõi pagunimeeste ümber…
-
Hiljuti vilksasid mööda ju need oktoobripühad-kadunukesed. Kuidas teie kauget aega meenutasite? Mina lasin lindilt Gennadi Poloka filmi ??kidi vabariik? kodututest lapspättidest. Miks just seda? Refleks dikteeris. Selle filmi pealtnäha lõbusalt vallatu poeetika kätkeb sisimas nukrust, totrust, julmust, naiivsust ja miskit seletamatut ajaloolist fataalsust, mis segunenuna vastab kõige rohkem mu praegusele küünevihata suhtele kadunud punaajaga.
-
Kas keegi mäletab veel Imbi Valgemäed ? toda, kes tegi raadios populaarset titehäält, imiteerides mudilasi? Tegelikult polnud Valgemäe originaalne, ta ekspluateeris nippi, mida oli aastaid juba enne sõda kasutanud vene näitlejanna Rina Zeljonaja (1901 ? 1991). See daam oli aga tõeline uunikum, paradoksaalne, ent ehe.
