-
Ülevaade 2010. aasta eesti tõsielufilmist
Vaadates järjepannu mullust eesti tõsielufilmi toodangut, hakkas hämmastavalt silma siinse dokfilmi ideelis-kunstiline sidusus ja sünonüümia. Erineva esteetilise temperamendiga filmid haakuvad omavahel kas mingis peahoovuses või sootuks peidetumas, näiteks psühhograafilises sugemes. Moodustub molekulaarseid ahelaid või valemeid, kus filmid miskite tõmbejõudude ajel üksteise küljes ripuvad.
Kõige silmakargavam side on muidugi filmide temaatiline ühtsus, musternäiteks lausa eraldi žanriks tükkiv monumendiaana, mida sedapuhku esindavad Valentin Kuigi ja Kristiina Normani töö,…
-
Müütika ja reaalsuse vahel värelemine on eriti vene keeles mälestusi kirjutanud naistele omane, vahel jookseb tegelikkuse järg märkamatult üsna pikalt käest.
Nina Berberova, Kassi hing. Vagabund, 2007. 296 lk.
-
Isamaaliidu ja kompanii valimiseelne juhthõige “Õnn ei peitu rahas” on avalikult silmakirjalik. Mis aga veelgi ilmsem – kunstiliselt põhjendamata. Et asi reaalsusest sedavõrd ilmkauge ei tunduks, oleks vaja kultuurilisi argumente. Näiteks võiks erakond kihutusjutluste sekka etendada režissöör Aleksandr Medvedkini 1934. aastal vändatud tummfilmi “Õnn”, mille kohta nõukogude kinoloolane Rostislav Jurenev kunagi kirjutas: “Suurepärane satiir muinasjutupiltide stiilis”.
-
-
Kui kuri onu Stalin üldise halina saatel kõrvad pea alla pani, ilmnes äkki probleeme, millest seni keegi iitsatadagi polnud julgenud. Sealhulgas pedagoogilis-moraalseid. Näiteks – kas koolipoiss ja -tüdruk võivad teineteist armastada? Pioneerieetika sellele selget vastust ei andnud. Ehkki noorleninlaste pidulik atribuutika olnuks seletatav ka seksuaalselt: vinnas fanfaar punarätilise nooruri huulil võinuks sümboliseerida ju teovalmis fallost ja kärsitult põrisev pingulnahaline trumm defloreerimata naiseelundit. Kuid sedavõrd erutava poeetikani tollane fantaasia muidugi ei…
-
Kaljo Kiisa ülekiidetud “Hullumeelsuses” tegi ühe kihvtima rolli vene näitleja Valeri Nossik, kes mängis hullunud ajakirjanikku. Tõsi, eestikeelse pealelugeja võlts teatraalsus nivelleeris kahetsusväärselt Nossiku osatäitmise reljeefsuse, näitleja hääleline isikupära hävis. Muide, vene kinolugu kommenteerib harva Nossiku seda rolli, tihti ei mainita Toimetaja osa näitleja filmograafiaski. Sealse avarvaataja jaoks on sootuks olulisemad kümned muud, enamjagu koomilised kõrvalosad. Nagu näiteks eksamipiletitega atskood mängiv tudengipoiss igihaljas “Operatsioon “Õ-s”. . . .”.
-
Üksnes vanakurat teab, kui palju on Venes loomingulisi ideid jäänud sunnitult realiseerimata. Igatahes – lugematu arv, mustmiljon! Iseäranis on kahju, et Eisensteinil jäi filmikeelde tõlkimata Joyce’i “Ulysses”. Valmisolek selleks teoks oli olemas nii kirjanikul kui režissööril. Joyce olla kinnitanud, et teab maailmas vaid kaht kineasti, kes on võimelised ta suurromaani ekraniseerima: Walter Ruttmann ja Sergei Eisenstein.
-
On filminägusid, mis sööbivad vaataja emotsionaalsesse mällu kui viirastused. Igaveseks. Kes on näinud Alovi-Naumovi kuulsat, Bulgakovi järgi vändatud “Põgenemist”, selle ajust ei haju Vladislav Dvoržetski kujutatud valgekaartliku kindrali Hludovi paranoilised silmad. Bulgakov ise iseloomustas Hludovit: “Ta on näost valge kui luu. . . . Tal on seljas soldatisinel, see on rihmaga naisterahva kombel kokku tõmmatud või siis nii, nagu mõisnikud oma hommikumantli vööd sõlmivad. . . . Vormimüts on kaitsevärvi ja määrdunud, sellel tuhm kokard, käes…
-
Mina ei arva, et Igor Maslennikovi vändatud Sherlock Holmesi filmivariant on samalaadsete maailma parim. Venelased ise küll sellest vaimustunult pasundavad, midagi sümpatiseerivat olevat kunagi lausunud ka Margaret Thatcher. Ent Vassili Livanovi etendatud Holmes on ses filmis ju üsna rutiinne, üllas ja igav. Näiteks Jeremy Bretti mängitud Sherlock, neurootiline narkomaan, nuhk-maniakk, on võrratult põnevam.
-
Kõige aplamaks kineastiks nõukogude filmiloos tuleb pidada stsenaristi Aleksei Kaplerit. Seda meest ei rahuldanud üksnes Juhi rahulolu ja Stalini preemiad, tema tahtis lisaks veel – Stalini tütart. Selle himuga puhus ta muidugi pilli vilinal lõhki, leides end äkki, nagu vene muinasjutus kuldkalakesest ja kalurist, kõigi imede varemeilt.
