-
New age ei põlga teadust, vastupidi.
Elisabet Sahtouris, Maailmatants. Koolibri, 2009. 239 lk.
Kreeka juurtega ameerika evolutsioonibioloogi Elisabet Sahtourise raamat universumi ja elu arenguloost on kirjutatud elegantselt ja ekspressiivselt. Näiteks kirjeldab ta Maa ehk Gaia olukorda viis miljardit aastat tagasi: üks osa suure täheplahvatuse gaasist ja tolmust kogunes kokku Maa-palliks, mis koosnes kaheteistkümnest eri sorti aatomist ehk keemilisest elemendist. Tihenedes muutus see raskemaks ja keerles aina kiiremini. „Rõhu poolt tekitatud kuumus…
-
Donald Sassooni kultuurilugu on äärmiselt hariv raamat. Enamik sellest, mis eestlased on oma „muistse vabadusvõitluse” või ärkamisaja kohta kirjutanud, on lapselikult etnotsentristlik. Ei ole püütudki seada siinseid sündmusi Euroopas samal ajal toimunu taustale. Sasooni lugemine mõjub kainestavalt. Eesti on Läänest vaadates niivõrd marginaalne, et ükski meie kuulsustest (paitsi Eduard Vilde, keda mainitakse kui Balzaci epigooni) – ei Johan Köler, Rudolf Tobias ega Eduard Wiiralt – ole mahtunud tuhandete “tegijate” hulka.
-
Võim ei vaja inimesi, kes ei karda.
David Vseviov, Aja vaimud. Valgus, 2009. 424 lk.
David Vseviov on võrratu vestja, erudeeritud ja vaimukas. Tal on eriline anne väljenduda tabavalt ja piltlikult. Mõnikord võtab ta esinemiskutsed vastu ainuüksi sellepärast, et see paneb ta erialale mõtlema hoopis teise nurga alt. Kui hambaarstid kutsuvad oma aastakoosolekule pidama ettekannet, kus seostuksid stomatoloogia ja ajaloo probleemid, siis ta läheb. „Kuigi ilmselt võib normaalselt mõtlev ajaloolane…
-
On sümptomaatiline, et loodusliku valiku printsiip kerkis esile Inglismaal, kus oli olemas kontseptsiooni ühiskondlikuks aktsepteerimiseks vajalik eeltingimus: individualistlik ja egotistlik mentaliteet.
Koolis sai õpitud, et teadus on teinud kindlaks: töö tegi ahvist inimese. Kui palju on praegu tavainimeste hulgas neid, kes ortodokssete darvinistide kombel peavad seda (Friedrich Engelsi) väidet valeks, lamarkistlikuks eksiõpetuseks; kes suudavad meeles pidada, et ükski elu jooksul omandatud omadus ei ole järglastele pärandatav? Nii see on. Kui küsida,…
-
Loendamatute modernistlike autobiograafiate keskele on vaikselt sugenenud ka kirikuisa Aurelius Augustinuse (358–430 A.D.) „Pihtimuste” teine trükk koos Ilmar Vene suurepärase järelsõnaga.
Ameerika kirjanik Henry James on öelnud, et „lood juhtuvad nendele, kes teavad, kuidas neid jutustada”. Ajaloofilosoof Louis O. Mink väidab ühemõtteliselt: „Lugusid ei elata, vaid jutustatakse.” Temaga on ühel meelel Hayden White ja mitmed teised. Küllap neil on õigus. Võtame lause „Kolmekümneaastane sõda algas 1618. aastal”. See ei ole ju…
-
Pöörane edu, mis saatis jõulude eel müüki tulnud koraani tõlget, on märk, et Eesti on vaimustunult valmis islamit vastu võtma.
-
Ajalugu on igal juhul allutatud poliitilistele, eeskätt julgeolekuga seotud vajadustele, nagu näiteks demokraatia arendamine ning rahu püsimine ja kindlustamine.
Eero Medijainen, Ajaloo ja poliitika piiridel. Mõisteid ja mõtisklusi. Koolibri, 2008. 232 lk.
-
Tänapäeva eestlast ei huvita ei usuturism ega ka piibel, rääkimata mõtterännakust XVII sajandi algelise kirjakeele juurde.
Põhihoiak määrab pealisehitise
-
Rahamäe aeg langeb kokku nn vaikiva ajastuga Eestis.
Veiko Vihuri, Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Dissertationes theologiae universitatis tartuensis 11. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2007. 363 lk.
-
Jaan Tooming, Teekond mäe südamesse: märkmikromaan. Varrak, 2007. 166 lk.
Kultuuril on oma hüpertekstid, s.t tekstid, mis toodavad teisi. Keskaja kroonikud, näiteks Läti Henrik, jutustavad piibli lugu, nagu see realiseerus nende kaasajas. Eesti kultuuri hüper- või metatekst on Tammsaare „Tõde ja õigus”, veel rohkem aga Lutsu „Kevade”. Iga eestlane teab sealt olulisi märksõnu ning taipab allusioone.
