-
Nii kirjandus kui ka kirjanikud on tavaliselt ikka seotud rahaga. Teisisõnu. Kirjutatul on raha lõhn juures. See on loomulik. Lillekasvataminegi on ju rahaline nähtus. Rahast kui niisugusest siis rääkimata. Räägimegi täna juba tuntud juttu Eesti rahvusrahast, kroonist, mida pildiliselt kaunistab ka mitu kirjanikku. Tegemist on 1990ndate alguse Eesti Vabariigi rahategijate isepärase kirjanduslooga, kaanoniga, mis ootuspäraselt kätkeb endas nii valikut kui ka maksumust. Näiteks Kreutzwaldi eestlaste rahvusraha peal ei ole, tema…
-
Eestimehe majajanu
Asja alguses on tegelikult Karl Ristikivi (1912 ? 1977) ühe oma romaaniga, millel on tänaseni kaks nime: esimene trükk ilmus aastal 1940 pealkirjaga ?Võõras majas?, hiljem tuli ?Õige mehe koda?. Seletus on lihtne ? süüdi on (juuni)kommunistid ja teised okupandid. ?Õige mehe koda? on n-ö piibelliku päritoluga ja seda ei saanud pärast 1940. aasta juunit kasutada. Sellepärast pidigi Ristikivi koja asendama majaga ja ?õige mehe? ?võõraga?. Aga see pealkirja…
-
Barbaruse julbatused
-
Oh helde keiser, vägev,
-
Oh helde keiser, vägev,
-
Loomulikult tuleb meil vahet teha jõulude ja nääride vahelt. Jõulud on ikka enne ja alles siis tulevad näärid. Ainult et näärisid ei taha enam keegi mäletada. Mingis akadeemilisemas mõttes on siin tegemist n-ö enne/pärast dilemmaga, mida võiks ju ka kirjeldada põhjuse/tagajärje plaanis, st et jõulud põhjustavad näärid (või oleks õigem ütelda ? näärisid?). Teisisõnu ? sellepärast, et on jõulud, tulevad ka näärid.
Ideoloogiliselt asjale lähenedes on jõulud aga ikka religioosne…
-
Tihtilugu üteldakse, et elamine on raske. See on õige. Ainult et ? mis on elamise vastand, opositsioon, alternatiiv? Kas mitte-elamine? Või hoopis suremine? Nii või teisiti ? raske on elamine ikkagi. Ent ilmselt iseäraliselt raske oli elamine minevikus, st möödaläinud sajanditel. Võtame asja kainelt ja ütleme, et praegu on taas aktuaalne rääkida meie Lauluisast Kreutzwaldist. Seda seoses eelkõige tema sünniaastapäevaga. Tänavu saab ju juba 201 aastat päevast, mil ta sündis.…
-
Lõpp on lõpp. Lõpp on tavaliselt ka mingis mõttes lõplik. Ent kuidagimoodi seostub lõpuga ka algus, mida võib ju jällegi mingis mõttes märgistada ka kui ?ärkamist?. Seda küll juhul, kui sellele algusele eelnes ?uni?, ?magamine?, ?öö?, ?seitsme- või kuuesaja aasta pikkune orjaöö?. Ja nii edasi. See oleks Eesti/eesti juhtum. See oleks eestluse n-ö isamaakõneline ajalugu, võõrvõimudest sandistatud rahva ägamine, kibestatud rahvusjuhtide kunagine demagoogia.
Kusjuures seda ?ööd? ei ole kombeks nimetada…
-
On hetki, mil mind on kütkestanud sõnaühend ?klassikaline filoloogia?. Teatavasti märgistab see teadusharu, mis tegeleb eelkõige vanakreeka ja ladina keele ning kultuuriga seotu uurimisega. Mainitud keeled, mida ma ei oska, kuigi olen neid õppinud, tunduvad surnutena, ongi tegelikult surnud, ja just seetõttu ka kuidagimoodi iseäranis täiuslikud, lõpuleviidud. Kuigi tegelikult kõik kestab edasi juba surmajärgsuses, postmortaalsuses, n-ö postuumselt. Meiegi, eestlased, oleme selles mõttes postuumne nähtus, teatav kultuuriline postmortaalsus kogu oma lõpuleviidud…
-
Unustamine on inimlik. Unustamist ei saa vältida, küll aga vähendada. Seejuures on üheks võimalikuks vahendiks sünnipäevad, suurvaimude puhul tavaliselt siiski sünniaastapäevad. Need on kõige sobivam võimalus (tagantjärele) tänamiseks, kiitmiseks ja uurimisekski. Tavaliselt vähendavad unustamist n-ö ümmargused sünni(aasta)päevad, need, mis lõpevad nulli või viiega. Teeme täna erandi. Tähistame seda, mis lõpeb kaheksaga. Tähistame täna üheksakümmend kaheksat. Sest just niipalju aastaid möödus 23. novembril Betti Alveri (1906 ? 1989) sünnist.
Kaheksa sobib küll…
