-
-
-
-
Küsimine on tõsine tegevus. Küsimine on saatuslikki tegevus. Kusjuures küsida võib ju igasuguseid asju. Näiteks, kas eesti keelde tõlgitud n-ö maailmakirjanduslikud tekstid on mingiski mõttes osa eesti rahvuskirjandusest? Kas tõlkimine on rahvuslik tegevus? Ent on hullemaidki küsimise asju. Globaalseks probleemiks on saanud nn sotsialistliku realismi paradigmaatiline positsioon.
-
Rahutu on see kirjanduse värk! Ikka midagi koliseb! Kes/mis ikkagi kolistab kolikambris? Mis müdin, mis madin sealt kostab? Kolikambri ukse taga on kõikvõimalike teoste kõrval muudki: sotsiaalseid situatsioone, institutsioone, on ka seisundeid. Neist tuntuim on haigus, patoloogia, somaatiline hälve, häiregi. Võib ju tervet sõnakunsti, (ilu)kirjandust pidada haiguseks, verbaalseks hälbeks, müraks, mille somaatikaks on jälje tekitamine paberil, salvestamine/salvestatus kas või savitahvlisse, kivvigi. Muidugi võib seejuures tervet eesti kirjandust nimetada haiguseks, teatavaks…
-
-
Kes peedistab keda?
-
Saadab sind mu käidud sõjatee. . . .
-
-
Kirjandus on keerukas asi ja seda võib mitut moodi liigitada. On krimkad, on naistekad, on poistekad jne. Aga kunagi olid olemas ka pioneerikad, s.t pioneerikirjandus toredatest ja vahvatest pioneeridest, nendest natukene vanematest kommunistlikest noortest, n-ö päris-kommunistidest ja siis veel igasugustest vaenlastest, kes paremates palades olid välismaa spioonid. Kolikambris ringi kolistades komistasin kogemata ühele tänaseks unustatud teosele, just seda ununema kippuvat pioneerivärki kirjeldavale Holger Puki (1920 – 1997) raamatule “Salga au”…
