-
(Teatri)reisikiri
-
(Teatri)reisikiri
-
Reisikiri
12. XI. Teatriingel
Proovi minnes kohtan Solarise ees teatriinglit. Võtan seda nii. Kuskilt peab ju saama julgustust nendeks kahtlasteks tegudeks, mille ilus nimi on kunst. Olen juba elevuses, maniakaalses tuhinas. Poleks endast seda enam oodanudki. Kuude kaupa mõtlesin sellest oma näidendi proovi minekust vaid õudusega: ma olen ju võimetu seal midagi tarka ütlema, tekstis muudatusi tegema, olen kõigega nõus, sest kõik see ei huvita mind enam, kõik see on vastik. Aga…
-
(Teatri)reisikiri
Teater on pimedus. See musta laega ja musta põrandaga ja mustade seintega must auk. Juba tänaval hakkab ta kasvama, juba su südames ja kõigi südametes, kes vastu tulevad selles linnas, parfüümipahvakuid maha jättes, sest nemadki on teel sinnasamasse, veel pimedamasse pimedusse kui see siin. Sest on aeg. On õhtu, kell hakkab saama seitse, on november, aasta 2013. Teaater! Nagu vanasti öeldi. See vana logu. Labaseim kõigist kunstidest ja koledalt ligitõmbav,…
-
Michel de Montaigne, Esseid. Tõlge, kommentaarid ja järelsõna Kristiina Ross. Kujundanud Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 632 lk.
-
Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, 2012. I kd 645 lk, II kd 830 lk.
Isegi kui „Õhtumaa allakäigu” maht teid kohutab, soovitaksin ikkagi lugeda, vähemalt siitsealt. Alles seda raamatut lugedes saab aru, kui palju me oleme teda juba lugenud isegi siis, kui pole teda üldse lugenud.
Ta on ikka tohutult kultuuri sisse läinud, hoolimata sellest ja tänu sellele, et ta pole…
-
„Mõtisklused” on ajakirjandus, mitte kirjandus.
Charles Baudelaire, Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Tõlkinud Katre Talviste, kujundanud Jüri Kaarma. Ilmamaa, 2010. 616 lk.
Charles Baudelaire on eesti kirjanduses juba igivana tegija. Selleks sai ta küll alles viiskümmend aastat pärast oma surma, aga just nii pikk paistab olevatki olnud aeg, millega maailmaliteratuuri moodsused on eesti kirjanduse moodsusteks saanud. Under, Talvik, Alver, Alliksaar, kuni Kaalepi, Hirve, Krulli ja siinkirjutajani välja – kes kõik pole Baudelaire’i…
-
Andrew Hussey, Pariis. Salajane ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Jaanus Õunpuu, toimetanud Reeli Ziius. Kujundanud Jüri Jegorov. Varrak, 2010. 517 lk.
Pealkiri „Pariis. Salajane ajalugu” tundus sedavõrd Dan Browni ja muu salapäratööstuse vaimus, et ma ei hakanud seda raamatut poes isegi mitte lehitsema. Aga selgus, et pealkiri on eksitav ja okultset ega muidu new-age’ilikku pole selles raamatus midagi, kuigi Pariisi ajaloost rääkides ei saa ka Hussey mööda ei okultismist ega lõpuks new…
-
Mehis Heinsaare „Sügaval elu hämaras” on ajatu raamat, mis on selle tugevus ja ka nõrkus.
Mehis Heinsaare luuledebüüt „Sügaval elu hämaras” meenutab oma vormilt (ja mõneti ka sisult) juba eaka, mitu luuleraamatut avaldanud poeedi valikkogu. Hinnaline kõvaköide, kokkuvolditud kriitpaberist vahelehed, millele trükitud Arne Maasiku fotosid saab avada just nagu altaritiibu, 111 lehekülge, üle 70 luuletuse . . . . Lisaks veel eeltiitlile diskreetselt trükitud arvud 1992–2008.
-
1. Milline näib pärast 2008. aastat olevat globaalse kapitalismi tulevik ja tervis?
2. Kas on karta, et õhtumaad on sunnitud käegakatsutavas tulevikus oma elustiili ja hoiakuid muutma?
3. Möödunud sajand tähistab formaalselt kolonialismiperioodi lõppu. Kas on loota, et arvukad mittelääne kultuurid liiguvad alanud sajandil väärikama ja tänasest pingevabama iseolemise poole?
4. Kui ohtlik on Venemaa täna Eestile? Kui ohtlik läänele?
