$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Näitus „Aegluse poliitika“ puudutab riivamisi teemasid, mille kõiki ohtusid ja võimalusi kunstnikud lõpuni valitseda ei suuda.

Ragnar Kjartansson alustab endise popmuusikuna oma kunstiteoste kui imagoloogilise projektiga veel ammu enne seda, kui tööd näitusesaalis inimestega kohtuvad.

Ryoji Ikeda visualiseerib ja helindab nood sisemised kartused ja ebalused, mis suurte süsteemidega kohtumisest tekivad.

Kuidas kapitalistlikule süsteemile vastu panna? Tarbimine tagab töövõime ja töö omakorda vahendid tarbimiseks. Uni on lihtsalt selle masinliku skeemi üks elemente.

Pehmet lunastust ega kunsti imet ei tule ja nii peame rasketel aegadel ka selle plaadi seltsis ikkagi üksi olema.

Baz Luhrmanni „Elvise“ kihutavalt kuulilt pole mõtet midagi küsida. Lihtsalt vaatad selle lendu pealt, naudid trajektoori ja vaimustud kogu vaatemängust plahvatuseni välja.

Portreedokk „u.Q.“ ei olegi ühe mehe suhtest muusikaga, vaid muusika kaotamise lugu. Sellest tulenebki, et nukrus, mitte masendus on siinne tunderežiim

Punk nõudis oma põlvkonnale vahepeal reedetud ja kaduma läinud muusikat tagasi. Rokkmuusikalt tuli ära võtta erilisuse, üleoleku aura: „mitte kellelgi ei ole õigust olla staar“.
Denis Villeneuve’i „Blade Runner 2049“ räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.