-
Eetika on suuresti universaalne ja individuaalne asi ja eetikaraamatud rahvusest kõnelda ei taha. Aga rahvus on olemas. Veel enam, mu arust on olemas ka rahvuslik eetika. Mis asi see on?
-
Maju on mitmesuguseid. Majamaailma üks ots on klassitsism, mille igast aknast paistab kuulutus: riik, see olen mina. Kõik on täpselt ette paigale pandud ja sajandeiks ära määratud. Fassaadi mõõdud, akende paigutus, ruumide suurus, suhted tänava laiuse ja väljaku suurusega. Kui muutuvad elanike vajadused, siis lõhutakse kas või kogu sisemus maha, ainult fassaad jääb alles. Sest nii nõuavad muinsuse kaitse ja igavese harmoonia seadused. Ja et ka provintsi tuhnused asjaga hakkama…
-
Vaikiv ajastu on tulemas, ütlevad ühed. Vaikiv ajastu on jama, ütlevad teised. Mis see vaikiv ajastu siis oli? Kuidas Päts seda tegi? Pani vastalised lehed kinni. Kes saab panna tänapäeval lehti kinni, kui nende omanikud on välismaised kontsernid? Ega saagi. Pani paika reeglid, mida tohib ja mida mitte. Üks selline dokument on 1934. aasta 18. detsembri siseministri sundmäärus. Mida see sisaldab?
-
Alustan kaugemalt. Soome ajakirjandus on elanud viimasel ajal suurte probleemide keskel. Oli Jokela koolimõrv, midagi ennekuulmatut Soome jaoks. Siis tuli peaminister Matti Vanhaneni kohtukaklus endise kallimaga. Siis välisminister Ilkka Kanerva seksisõnumite skandaal. Esimest korda Soome ajaloos lasti minister lahti eraeluga seotud asjade tõttu ja meedia aktiivse abiga. Vaidlused on olnud ägedad ja teravad. Minu jaoks on need kasvanud kaheks suureks küsimuseks: meedia kollektiivne vabadus ja kollektiivne vastutus.
-
Viimased nädalad on Eesti Vabariigis läinud võimsate allkirjakampaaniate tähe all. Samba poolt ja vastu. Parlamendi palgatõusumudeli poolt ja vastu. Siis käib järjekordne (ei mäletagi mitmes) vaidlus kollase ajakirjanduse üle. (Huvitav, miskipärast ei vaielda kollaste poliitikute või kollase poliitika üle. Mille poolest erineb nt Jürgen Ligi blogi kollasest ajakirjandusest? Mille poolest erineb nt Pärnu linnapea kollasest ajakirjanikust?)
-
Ma tahtsin kirjutada sellest, et kõigest on kõrini. Kõrini poliitikutest, kelle juttudest ei saagi aru, kas nad on lollid, äärmuseni ülbed või proovivad kasutada vana Goebbelsi demagoogiaideid. Kõrini eesti natsionalistide ja rassistide võrgumölast. Kõrini osa eesti meedia lagunemisest kollaseks titesitahunnikuks enne, kui oleks saanud täiskasvanukski. Aga siis lugesin eelmise nädala Ekspressi kõrini-juhtkirja, millest edasi polnud kuhugi minna.
-
Jälle on jõuluaeg läbi ja raamatupoed inimestest tühjad. Üle kuu aja Helsingis poodi astudes leidsin eest vaid suured reklaamid, mis kuulutasid traditsiooniliste odavate väljamüükide algust juba enne jaanuari lõppu.
-
Täna ma kõnelen autentsusest. Autentsus on udune mõiste.
-
Kolm nädalat tagasi sattus mu kätte Soome radikaalraamatute kirjastuse Like raamat „Sateenkaari-Suomi”, sissevaateid soome homode, lesbide, transvestiitide jms ajalukku, milles muuseas ka lugusid soome homoseksuaalsetest kultuuriinimestest, alates Ristikivi armastatud Uno Kailasest kuni kogu eesti rahva armastatud Tove Janssonini.
-
Netiportaalid on täis viha, rassismi, foobiaid ja sellele vastavat keelt: sõimu, ropendamist, hinnanguid, mida ükski ajaleht paberile ei trükiks, sest seda ei luba lehe žanrireeglid ega eetika. Ja kuigi räigeimad sõnavõtud kustutatakse ära, on ikka nii, et asjadest kõneldakse netis palju teravamalt, palju hinnangulisemalt kui ajalehes või kõnepuldis.
