-
Ma ei tahtnud kirjutada keeleseadusest. See, mis mul ütelda, on mitu korda ära öeldud (Urmas Sutrop, Jaan Kaplinski, Tiiu Erelt jt). Aga eelmise nädala Sirbi lugemine sundis. Alustan algusest.
-
Klassivend ja ammune sõber hukkus liiklusõnnetuses. Surnuaial küsis järsku üks klassiõde: „Kas sa usud saatusesse? Et just nii pidi minema?” Ei, vastasin mina. Kas inimese elu juhib saatus või juhus? Juhus on juhus. Saatus on aegade jooksul kandnud mitmeid nimesid. Aga ikka on nende kõrval olnud kolmas võimalus, inimese vaba tahe, mis on lubanud ise oma elu määrata.
-
Pole mingi uudis, et inimesed on võõrdunud parteidest. Põhjusi on palju. Kambakraatia, ülbitsemine, igasuguse kriitika ignoreerimine, eetikalagedus jms. Sellest on palju kirjutatud. Aga üks probleem on selline, millest mu arust on vähem juttu olnud. Asjad, mis on meie elus muutunud paarikümne aasta jooksul, võib jagada kolme rühma. Esimesed on uued kogu Euroopa jaoks. Näiteks igasugused e-asjad, kas või e-valitsus. Teised asjad on need, kus nõukogude mõtteviis on omandanud uue, aga…
-
Majanduse hädadest on kõneldud juba liigagi palju. Nii et üha uusi filipikaid ja karjatusi lugedes ei teki enam mingit reaktsiooni. Aju on tuimaks tehtud. Ja kõik paistab juba öeldud olevat ka. Aga ikkagi tahaksin lisada sellesse koori ühe pisikese hääle juurde, mõeldes tulevikule, mitte olevikule. Ja mõeldes veidi teistmoodi keeles. Maksudest mõeldakse enamasti lihtsalt: mida vähem riik ära võtab, seda parem, sest seda enam jääb mulle raha kätte. Ja ma…
-
On alanud ettetellimine uuele eestikeelsele päevalehele Eestimaa Elu. Kiireimate jalgadega reporterid ja teravaimate silmadega toimetajad on asunud juba tööle meile. Meie leht pakub teile ajakirjanduspõllu sügavkündi. On ainult aja küsimus, millal teised Eesti lehed annavad lõplikult alla ja lõpetavad oma kõblastega meediamaastiku sonkimise. Vaatamata majanduskriisile oleme veendunud, et tellite meie lehe.
Esimene number juba ülehomme teie ees.
Uudised
Raamatukogu lift elustas alakõhus ärevusliblikad.
Abilinnapea tõmbas kübarast 86 aiakohta.
Võsastuv luhahein pürib briketiks.
Angerjad murravad kaluritele truudust.
Oravad…
-
Viimased päevad olid sel inimesel jälle kiired. Kolmapäeval neli koosolekut, neljapäeval juubelipidu, laupäeval kõne, pühapäeval ja esmaspäeval loengud Tallinnas, teisipäeval loeng Tartus, kolmapäeval kaks koosolekut. Sinna vahele parandused artiklisse ja projekti aastaaruanne. Ja märkmiku alaservas NB : kell 11.30 põigata läbi südamearsti juurest. Ühesõnaga, ei midagi erilist, tavaline eesti rattaorava elu. See, mille kohta keerlejad ise aeg-ajalt karjatavad: peatage maakera, ma tahan maha minna. Aga kui suur rattakeerutaja selle maakera…
-
Mullu umbes samal ajal kirjutasin ma provintsikirjas kirjanduspreemiatest ja raamatumüügist. Aga midagi pole teha, tuleb kirjutada uuesti. Praegu raamatumüügist. Postimees avaldas mulluse raamatumüügi tipptiraažide suure tabeli. Mulle on sellised edetabelid alati meeldinud. Otsisin netist eelmise kolme aasta tabelid kõrvale. Siis mõtlesin nende üle natuke. Tulemus on siin.
-
Kunagi ammu, sügava stagna aegses ülikoolis mõtlesin ma välja sellise mudeli. Inimesel on olemas mõistus ehk võime lahendada loogika abil ülesandeid. Ja inimesel on olemas mälu, mis säilitab fakte. Inimene on seoseid loov olend. Mõistuse roll ongi siduda faktid seoste võrguks. Loomulikult ei tee inimene kõiki seostamisi ise ära, vaid laenab suurema osa valmis kujul kokku. Aga kõike laenata ei saa, nii et mõelda tuleb.
-
Ma lugesin Eesti Ajalehtede Liidu kommentaaride hea tava lepet, mis paneb paigale võrgulehtede kommentaaride käsitlemise põhimõtted. Ma ei hakka seda ümber jutustama, igaüks võib neid lugeda liidu koduküljelt. Ma tahan seda kommenteerida.
Selle otsuse kõige tähtsam ja põhimõttelisem lause on preambulis. See kõlab sõna-sõnalt nii: „Ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei…
-
Millest kirjutada 14. oktoobril 2008, kui kogu ajakirjandus kõmab sellest, et maailma majandus on kriisis ja see kriis kestab veel vähemalt paar aastat? Kuigi Andrus Ansipi pilkumatud pilusilmad kuulutavad meile endiselt kustumatut edu ja kohe-kohe mööda minevat ajutist ebahetke. Aga ta on ka õppinud Nõukogude armee politruk.
