-
Ma olin vahepeal Lõuna-Saksamaal ja Baieris. Internetti iga nurga peal neil ei ole. Pangakaarte igal pool vastu ei võeta. Müncheni kesklinnas liigub hulgi mustades rätikutes mustaverelisi naisi. Need ei ole turistid, nad elavad seal. Aga baierlased istuvad ikka tuhandete kaupa oma biergarten’ites kastanite all, võtavad liitrise kannu koos seakoodiga ette ja ei lase ennast häirida suurt millestki. Kõikjal on rahu ja mõnusus. Vaid kuumus on tappev ja tahaks kuhugi külmkappi…
-
Viimasel ajal on räägitud ülikoolist palju. Ühelt poolt on meedias hakatud rohkem kirjutama teaduse saavutustest. Aga olulisem on ikka see, kui ülikoolis juhtub mingi prohmakas. Ja õppejõud ise räägivad väsimusest, allakäigust jne. Ühesõnaga, asjad ei ole ülikoolis korras.
-
Ma olen viimased kuud tegelnud üliintensiivselt eesti keelega. See polnud uurijategevus. Aitasin teha koos Kristiina Rossiga Eesti Rahva Muuseumile keelenäitust. See näitus läks küll lahti ilma minuta, sest kirjutan seda kirja kaugest Euroopa provintsist nimega Malta, kus toimub arvutilingvistika suurkonverents LREC 2010.
-
Valimiskampaania pirrud on löönud lõkendama. Ja mitte kahest, vaid vähemalt kolmest otsast korraga.
Poliitikud on asunud jagama lubadusi ja kohti valimisnimekirjas. Aga see pole midagi enneolematut ega taganttulematut. Jääb üle ainult oodata, milline issanda õnnetus meid sel korral tabab. Kogemused ütlevad ühte: mida võimsamad lubadused, seda vastikum tulemus valijale. Ja ma ei usu, et poliitikud sel korral oma ohjeldamatut lubamisrallit peatada suudavad. Majandus juba taastub (seda näitab reklaamide hulk, mida firmad…
-
Osa inimesi on maailmapildilt optimistid. Nad leiavad, et maailm on suhteliselt kena koht kõigele vaatamata ja muutub üha paremaks. Ja et parasjagu päevakorral probleemid pole just kõige tähtsamad. Teine osa inimesi on pessimistid. Need leiavad, et maailm on üsna kole koht ja muutub üha koledamaks. Ja probleemid on peaaegu ainsad, mis veel alles on jäänud.
-
Mullu umbes samal ajal kirjutasin raamatumüügist ja selle edetabelitest. Jutt oli sellest, et Eesti kirjastusturul, kus bestselleri piiriks on 2000 eksemplari, on oma hitipiir. See on 6000 eksemplari. Sellest ülespoole liiguvad vaid erilised bestsellerid. Nii oli ka mullu. Kirjastajate liidu edetabelis oli 6000 sees 6, 7000 sees 2 ja kõrgemal kokku 8 raamatut.
-
Netis on ehitatud tuhandeid keskkondi. Valdav osa sureb kiiret halastussurma ja vaid nende korjused hulbivad aastaid neti avarustes. Millel on lootust ellu jääda? Paistab, et obligatoorsed on mitu tunnust.
-
Võlg on väga oluline mõiste eesti inimese jaoks. Võlg on võõra oma. Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Talude võlguostmine. Võlaike. Kui saaks ükskord need võlad makstud. . . . Kirjanike vekslivõlad. „Vekslivõltsija”. Korterilaenud. Eraisiku pankrot. Ega ma sulle võlgu ei jää. Kogu elu keerleb selle ümber, et võlga ära maksta. Võlaorjusest pääseda. Ma olen näinud inimesi, kes on maksnud järgmisel päeval ära kakskümmend senti, mille nad eelmisel päeval laenasid. Töönarkomaanist eesti mees…
-
Meedias on kahte sorti pilte. Ühtedel on konkreetsed inimesed, kes kuuluvad uudise juurde. Nad esinevad loos oma nime ja näoga ja neid ei saa vahetada välja kellegi teise vastu selle loo juures. Ei saa panna Ansipi jutu juurde Savisaare pilti, kuigi sisuliselt neil suurt vahet pole. Teistel piltidel esindavad inimesed mingit tüüpi, liiki, rühma, näiteks ostja kaupluses või seagripihaige apteegi ukse taga. Need inimesed on valitud mitmekümne võimaliku ja sobiva…
-
Valimisreklaame muudkui sajab. Minu jaoks jõudis tipp kätte siis, kui hoidsin käes Tartu linnapeakandidaadi Margus Tsahkna oma. Hunnik oksekindlal klantspaberil lehti, koos piltidega põnnipõlvest peale. Puudus ainult broilerikasvatuse olulisim rekvisiit, kanapuur. Ma ei tea, kui palju neid elulooraamatuid laiali jagati, aga paarkümmend tuhat ikka. Igatahes, selle järel sai tõeks Andrus Ansipi surematu lause, et mingit majanduskriisi Eesti Vabariigis ei ole, ja kui see on kriis, siis tema tahaks selles igavesti…
