-
Uut valitsust on juba iseloomustatud paljude kõvade sõnadega. Kõlama on neist jäänud raudne, sõjaväeline käsi. Selles pole kahjuks midagi uut. Eesti riigi juhtide liikumisest kõva käe ja vaikimise ajastu poole on kõneldud juba kaua. Uus valitsus lihtsalt vormistas selle suuna ministrite valikuga ära. Puudub ainult loosung: „Viime eesti viie vaikivama riigi sekka Euroopas”.
Kõige enam jahmatust on põhjustanud kultuuriminister ja haridusminister. Mõlemad on mehed, kes oma asjad läbi viivad ega karda…
-
See lugu ilmub reedel, kui suurem osa valimisanalüüsidest on juba ilmunud, aga on kirjutatud esmaspäeval, kui suurem osa oli veel ilmumata.
Kuidas kampaania oli? Oli rahulik ja võiks öelda isegi igav kampaania (nagu igav Põhjamaa). Meie postkasti sattus vist ainult 4-5 reformipoliitiku lehekest ning IRLi, sotside ja RE ajakirjad. Ja peale Savisaare idarahapaljastuste ei tulnudki muid. See näitab igatahes meedia kõrget taset kompraga käitumisel. Küll aga liikus tänavatel ja kaubakeskustes kandidaate…
-
Nende valimistega paistab olevat mõnigi asi selge. Üks neist on seekordne võlusõna: (kõrg) haridus. Haridus on võti, mis peab avama meile ukse helgesse tulevikku. Reformierakond ütleb, et haridus tekitab kõrgepalgalisi töökohti ja tagab õnnelikuma elu. IR Li järgi hoiab haridus eesti keelt ja kultuuri. Keskerakond on tagasihoidlikum ja leiab, et haridus toob meid kriisist välja. Sotsid on vastupidi, eriti suured optimistid ja leiavad, et hariduse tõusu abil kasvavad ettevõtlikkus, tööhõive…
-
No nii. Nüüd on see lõpuks käes. Parteide valimisnimekirjad on välja lastud ja esimesed suured probleemid ahastavate pealkirjade all lugejate ette paisatud. Miks sai Evelyn Sepp selle koha, mis ta sai? Meie siin Pärnus ei vaja pealinnast saadetud varjaage! Vabandust, mis tähtsust sel on? Mu arust on palju tähtsam miski muu. Mis siis?
-
Aasta lõpus tehakse ikka kokkuvõtteid. Millised olid selle aasta suured avalikud sündmused, mis muutsid meie kohaliku maailma käiku? Kes teab. Aga mõned kandidaadid pakun välja. Võib-olla saab tippsündmuseks alanud valimiskampaania, milles Andrus Ansip on kasutanud jätkuvalt oma vana head manipuleerimisvõtet, mis on glittering generalities ja mille põhitaktika on: Eestile on kombeks üks demagoogiavõte korraga. See töötab. Kas palju mitmekesisema demagoogiarepertuaariga Savisaar saab talle vastu? Esialgu paistab, et ei saa. Lisaks…
-
Tegelikult alustasin seda kirja üle kuu aja tagasi, kui Urmas Vadi palus mul pidada nädal aega kultuuripäevikut ja siis see raadios ette lugeda. Pidasin päevikut ausalt. Teksti parajasse pikkusesse lühendades avastasin järsku, et tegelikult moodustavad korjatud faktidest tõusnud mõtted ikkagi omavahel seotud võrgu. Ei saa inimene vabaks teda painavatest mõtetest, ikka seob ta need ka uute faktidega kokku.
Avastasin ühes keeleloengus, et mul pole enam võimalik eesti filoloogia üliõpilastega suhelda. Suur…
-
Ma tahaks kirjutada Eesti teaduselust. Viimase aja suur teema teaduses on olnud välismaale läinud eestlastest teadlaste kojukutse. Otsa tegi lahti vist president ise. Riburada järgnesid teised ja ka piimajõed lubati kohe voolama panna. Lause „Tulge koju!“ ei tähenda kutset tulla kodutänavasse nostalgitsema. See tähendab kutset tööle Eesti ülikoolidesse ja teadusasutustesse. Ja see on midagi muud. Võib-olla härra president ei tea seda, mis neis paikades toimub, aga need, kes tema üleskutset edasi…
-
See kiri tuleb kaugelt Euroopa provintsist nimega Poola. Ma käisin konverentsil. Teemaks oli avangard ja modernism, täpsemalt kõrge ja madala suhted avangardiga. Aga ma ei taha konverentsist kirjutada, vaid sellest, et juba mitmendal kirjanduskonverentsil põrkun ma mõne üha korduva asja otsa. Näide üks. Sektsiooni juht tutvustab futurismiplokki ja teatab siis vahemärkusena, et meil on siin professor Jaapanist, kes tegeleb jaapani futurismiga. Vaadake, milline eksootika. Kõik vaatavad professor Eksootikat. Teises sektsioonis…
-
Kui räägitakse keelest ja võimust, siis tavaliselt räägitakse sellest, kuidas keele kaudu võimu realiseeritakse. Näiteks, kuidas hämardatakse tähendust võimulolijate kasuks, kuidas räägitakse hindade tõstmise asemel nende korrigeerimisest või peidetakse tegija umbisikulise tegumoe või abstraktse printsiibi taha, mille praegune tüüpnäide käib stiilis „Hindu tõstab optimism”. Kuigi kõik teavad, et hindade tõstjaks on kindlad inimesed, kusjuures neil on ainult üks (ainult üks!) eesmärk: suurendada oma firma kasumit. Vahe võib olla vaid selles,…
-
Ma olin vahepeal Lõuna-Saksamaal ja Baieris. Internetti iga nurga peal neil ei ole. Pangakaarte igal pool vastu ei võeta. Müncheni kesklinnas liigub hulgi mustades rätikutes mustaverelisi naisi. Need ei ole turistid, nad elavad seal. Aga baierlased istuvad ikka tuhandete kaupa oma biergarten’ites kastanite all, võtavad liitrise kannu koos seakoodiga ette ja ei lase ennast häirida suurt millestki. Kõikjal on rahu ja mõnusus. Vaid kuumus on tappev ja tahaks kuhugi külmkappi…
