Banksy sotsiaalkriitilisemad tööd üritavad rääkida kunsti kättesaadavusest, aga on karjuvas vastuolus tõsiasjaga, et enamik neist töödest on praegu investeerimisobjektid.
„Banksy. Lindprii kunsti tõus“ on traditsiooniline lineaarne jutustav lugu, kus visatakse õhku ka mõtlemapanevaid küsimusi, aga puudu jääb see miski, mis tõstaks filmi kõrgemale tavalisest dokumentaalfilmist.
Miski ei ennusta inimeste käitumist paremini ette kui senine käitumine: kui on olnud sõdu, laevahukke, börsikrahhe ja haiguslaineid, siis on neid ka tulevikus.
Kriisiperioodide meediapildis on tavaline, et põhirõhk langeb jooksvatele uudistele ning pikemad taustalood ilmuvad pigem hiljem, kui on juba võimalik rohkem infot töödelda ja järeldusi teha. Iga kriisi üks ootuspärasemaid keskseid küsimusi on süüdlaste leidmine, millega on juba alustatud ka meil. Teine huvitav teema…
Tallinna Linnateatris lavastatud „Kommuuni“ hõredapoolse algmaterjali päästavad mõned head rollid ja liikumine.
Tallinna Linnateatri „Kommuun“, autorid Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg, tõlkija Eva Velsker, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskujundaja Neeme Jõe, muusikalised kujundajad Riina Roose ja Jaak Jürisson, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag ja Aurora Aleksandra Künnapas.…
Sada miljonit maksnud sõjafilmi „Midway“ puhul on poliitilise konteksti muutumine huvitavam kui sisu.
„Midway“ (USA 2019, 138 min), režissöör Roland Emmerich, stsenarist Wes Tooke, operaator Robby Baumgartner, heliloojad Harald Kloser ja Thomas Wanker. Osades Ed Skrein, Patrick Wilson, Luke Evans, Aaron Eckhart jt.
Kyōto. Jaapanile tüüpilise kontrastina asub ilmetuvõitu madalate betoonmajade, tanklate ja pesulate vahel üheksasada aastat vana Sanjūsangen-dō pühamu, kus on üksteise taga ridades 1001 Kannoni kuju. Sellest poolkohustuslikust turismiobjektist…
Prantsuse nüüdisaja ühe tuntuma näitekirjaniku Joël Pommerat’ „See laps“ Theatrumis mõjub ennekõike noorteteatrina.
Theatrumi „See laps“, autor Joël Pommerat, tõlkija Inge Eller, lavastaja Maria Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko, helikujundaja Tõnis Leemets. Mängivad Rea Lest, Indrek Sammul, Anneli Tuulik, Liina Olmaru, Kristjan Üksküla, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Risto Vaidla jt. Esietendus 2. X Theatrumi saalis.
Küllap oleks üsna postpostmodernistlik kirjutada draama õnnelikust perekonnast, kes on elanud õnnelikult ja…
Soome valitsus teadis Talvesõja kaalu, kuigi ei võtnud seda venelastega kunagi jutuks, vähemalt mitte kaine peaga.
Mulle meeldivad elu jooksul nähtud eri rahvusest inimesed, kes ei vasta rahvuslikule stereotüübile: juut, kes sööb sealiha; grusiin, kes ei joo kunagi veini; introvertne ja kohmakas brasiillanna või leedukas, kes ei soovigi tutvustada suurvürstiriigi piiridega kaarte. Sellised inimesed annavad lootust, et stereotüübid ei pruugi üldse paika pidada ja maailm on muutumises,…
„Õnne 13“ – hulle polegi või hullud ilma diagnoosita. Millal näeme „Õnne 13“ esimest katatoonset skisofreenikut, dissotsiatiivse fuuga patsienti või anankastset püromaani? Pildil Märt Avandi ja Ott Sepp kultussarja tribuutteleteatrit tegemas.
Mängufilm „Lubadus koidikul“ („La promesse de l’aube“, Prantsusmaa 2017, 131 min), režissöör Eric Barbier, operaator Glynn Speeckaerts. Romain Gary samanimelise romaani põhjal. Osades Pierre Niney, Charlotte Gainsbourg jt
Ema ja lapse suhe on kirjanduses nii püha, et vähe on seda julgetud eksponeerida millegi sobimatuna. Unustades siin hetkeks mõned Kreeka müüdid, mille süžee trumpab üle kogu Ladina-Ameerika teleseepide ajaloo, on ema ja lapse omavahelise sideme kujutamine reeglina siiski siivas. Ka näiteks „Hamleti“…
Nii nagu Molière tõmbles traagika ja koomika vahel, tahab ka Arkadjev viljeleda midagi „tõsist“, kuid ebaõnnestunult. Varem või hiljem tuleb koomiku juurde keegi, kes võtab nööbist kinni ja palub või käsib nalja teha, nii et tahaks selle peale kõik otse persse saata.
Mihhail Idovi „Humorist“ on usutav lugu nõukogude humoristi elust. Peategelane Boriss Arkadjev on pisut stereotüüpne, aga õnneks piisavalt nurgeline, nii et ei teki kiiresti tüdimust.
Lavaloo raamiks on valitud ajaloost teada fakt, et Kantil (Kalju Orro) oli kombeks korraldada oma sõprade ringile õhtusööke-koosviibimisi, mis venisid enamasti pikale.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Banksy sotsiaalkriitilisemad tööd üritavad rääkida kunsti kättesaadavusest, aga on karjuvas vastuolus tõsiasjaga, et enamik neist töödest on praegu investeerimisobjektid.Kaader filmist
„Õnne 13“ – hulle polegi või hullud ilma diagnoosita. Millal näeme „Õnne 13“ esimest katatoonset skisofreenikut, dissotsiatiivse fuuga patsienti või anankastset püromaani? Pildil Märt Avandi ja Ott Sepp kultussarja tribuutteleteatrit tegemas.Youtube
Nii nagu Molière tõmbles traagika ja koomika vahel, tahab ka Arkadjev viljeleda midagi „tõsist“, kuid ebaõnnestunult. Varem või hiljem tuleb koomiku juurde keegi, kes võtab nööbist kinni ja palub või käsib nalja teha, nii et tahaks selle peale kõik otse persse saata.Kaader filmist
Lavaloo raamiks on valitud ajaloost teada fakt, et Kantil (Kalju Orro) oli kombeks korraldada oma sõprade ringile õhtusööke-koosviibimisi, mis venisid enamasti pikale.Siim Vahur
