-
Näitus „EKM prnus: When ätituuds become norms vm” Pärnu kunstihallis kuni 29. II . Kuraatorid Marco Laimre ja Neeme Külm.
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) gastroll Pärnus on omamoodi eksperiment, mis juhtub, kui koha- ja muiduspetsiifiline loome tuua Tallinna lagunenud tööstushoonest hoopis teise paika ja asetada kunsti jaoks mõeldud valgesse kuupi.
-
Lihtsalt elades inimeseks
Alar Raudoja
-
Mark Raidpere juhib tähelepanu väikestele asjadele, millest koosnebki elu.
Alar Raudoja
-
Peeter Allik. Autoportree. Linoollõige, 2006. repro
Vastavalt tarbimisühiskonna mugavuskontseptsioonile valatakse kaasajal ka kunsti supermarketi formaati. Kõikvõimalikud biennaalid ja triennaalid on põhimõtteliselt nagu Viru keskus: saad kogu kauba korraga kätte. Päevane ostlemistuur sarnaneb oma tulemustelt suurnäituse külastamisega: jalad on lõpuks väsinud ja juhe koos.
-
Tartu ülikooli maaliosakonnas tuleks õpetada ka ruumi ja mahtudega ringi käima, sest installatsioonide vastu on huvi.
-
Margus Tiitsmaa on üldiselt tuntud Sorge nime all. Tema kunstnikutee on olnud pikk ja värvikas. Nõukaajal õppis ta peda kunstiosakonnas, töötas kaubamaja akende kujundajana ja tegi Saue tammikus salaja performance’eid. ERKIsse teda ei võetud, kuna Sorge mõttemaailm väljub igas mõttes standarditest ega mahu traditsioonilise kunstihariduse raamesse.
-
Kaasajal ei ole erutumiseks palju vaja. Olen viimasel ajal korduvalt vestelnud 20. eluaastates noortega teemal, et miks nad tarvitavad antidepressante. Ema kiusab, koolis on stress, hirm paksuks minna, raha vähe – need on tegurid, mis põhjustavad noortes deprekat. Tule taevas appi – siis peaksid kõik veidigi vanemad inimesed pideva arstliku kontrolli all olema, sest nende elus on toimunud ju märksa traagilisemaid sündmusi nii ühiskondlik-ajaloolises kui vanuse tõttu üldjuhul ka isiklikus…
-
-
Grafiti on vanemaid poliitilise kunsti meediume. “Kapitalismi vastu, mis kohtleb kõiki inimesi nagu loomi”. Santiago de Chile, 2005. Siram
-
Irvhammastel ja följetonistidel ei ole lähiajal tööpuudust karta. Poliitikud teevad kõik selleks, et üksteist naerualuseks teha, ja see õnnestub alati oodatust paremini – nad teevad naerualusteks ka, ja eelkõige, iseennast. Valijal on lõbus seni, kuni käes on hääletuspäev. Siis tuleb jama kätte, sest nimekirjas on ainult tõprad ja jobud. Kohalikel valimistel on asi veidi lihtsam, sest lisaks üldtuntud korruptantidele ja vaimuhaigetele on alati nimekirjas ka mõni tuttav või sugulane. Vaatasin…
