$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Carolina Pihelgas näitab romaanis „Lõikejoon“, et vägivaldsest suhtest väljaastumiseks on ennekõike vaja muudatust iseendas.

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Silvia Plathi fiktiivne päevik on õigupoolest kõigi loovate naiste päevik, kuna asise maailma rolle kandes on naistel kirjutamiseks võtta vaid aja ja jõu riismed.
Ühte näituseruumi kokku toodud dialoogid kahe põlvkonna, vanemate ja laste teoste vahel on omaette lood, räägitud omas keeles ja omal toonil, ning saal on saanud jutuvada täis.

Valvuri päevik
Ede Raadik: „On vaja teadlikkust tõsta, et saaksime rääkida aborditeemadel. Kui su arvamus põhineb müütidel, siis ei saa dialoogi tekkida.“

Indrek Hargla „Kolmevaimukivi“ lood on hästi kirjutatud, kuid ülemäära ettearvatavad.
Tartu kõrtsides torkab silma, et naisi on vähem ja nende keskmine vanus on kõvasti meeste omast allpool.
Marko Kompuse luule on isegi sürrealismi kohta liiga sürrealistlik, väljudes ette antud reeglitest, mis omakorda mõjub ärritavalt.

Ervin Õunapuu kirjeldab tihti Eesti olusid: vahel on see alternatiivreaalsus või -ajalugu, teinekord tulevikuilm, kuid alati düstoopiline ja väändunud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.