Pille-Riin Purje

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.

„Indrek ja heledad hääled“ on vaimukas visand, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata.

Kahtlemata on Ugalas esietendunud „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“ ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus.

Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.

Noor lavastaja Johan Elm usaldab psühholoogilist näitlejateatrit, tema senised lavastused vaevad inimhinge keerulises, valusas piirsituatsioonis.

Sander Pukk on põnevalt kujunditundlik ja ka vormimänguline lavastaja, mistap näib „Shakespeare’i kogutud teosed“ jahmatavalt pretensioonitu ja sirgjoonelise meelelahutusena.