
Aare Toikka lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega.

Näitelavale on ilmunud korraga kaks salapärast inspektor Goole’i: John B. Priestley näidendit „Inspektor tuleb“ mängitakse nii Tallinna Vene teatris kui ka Tartu Vanemuises.

Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida.

Jaak Vausi meenutused lavastuste loomisest põhinevad inimsuhetel, on värvikad, ausad, õnneks varjamatult isiklikud.

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.

„Indrek ja heledad hääled“ on vaimukas visand, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata.

Kahtlemata on Ugalas esietendunud „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“ ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus.

Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.
Ilma vanaperenaise osatäitjata poleks mõtet Niskamäe perekonnasaagat lavastada. Tiit Palu on lavastuse loonud ilmselgelt Külliki Saldrele.

Noor lavastaja Johan Elm usaldab psühholoogilist näitlejateatrit, tema senised lavastused vaevad inimhinge keerulises, valusas piirsituatsioonis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.