$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.

„Indrek ja heledad hääled“ on vaimukas visand, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata.

Kahtlemata on Ugalas esietendunud „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“ ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus.

Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.
Ilma vanaperenaise osatäitjata poleks mõtet Niskamäe perekonnasaagat lavastada. Tiit Palu on lavastuse loonud ilmselgelt Külliki Saldrele.

Noor lavastaja Johan Elm usaldab psühholoogilist näitlejateatrit, tema senised lavastused vaevad inimhinge keerulises, valusas piirsituatsioonis.

Sander Pukk on põnevalt kujunditundlik ja ka vormimänguline lavastaja, mistap näib „Shakespeare’i kogutud teosed“ jahmatavalt pretensioonitu ja sirgjoonelise meelelahutusena.
„Baskerville’ide koera“ peategelane on Veikko Tääri doktor Watson, kelle lavaelus näeb vahvaid momente – Tääri koomikusarm toimib igati inglaslikult.
Arthur Milleri draama „Vaade sillalt“ on sedavõrd klaarilt kirjutatud, et teksti lugedes tundub ekslikult: lavastajale on ju kõik ette antud, mis nii viga.
Ons armastus sama olevikuline ja ainuline nagu näkkav kala või hüpe jääkülma vette või andeka teatrilavastuse ahne jälgimine just tänasel etendusel?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.