Pille-Riin Purje

Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.

Kuressaare teatri „Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid.

Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

Rakvere teatri lavastuse „Hääl minu sees“ esmane publikumagnet on osav ja leidlik osatäitjate valik, mis loob eeldused tundlikuks, sisutihedaks, erksaks koosmänguks.

„Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes aastakümneid koduteatris koos mänginud.

Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi „Meie klass“ komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes.

Priit Põldma lavastus „Kotka tee taeva all“ kinnitab usku: kuuldused psühholoogilise teatri surmast on tugevasti liialdatud.

Vaimukas idee on kõrvutada kahe paari igatsusi: inimlaps elab maa peal ja unistab elust mere põhjas, sisalikud seevastu tulid alt üles, veest maale, neile tundmatut elu uurima.

Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku.

John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.