Pille-Riin Purje

Alo Kõrve kohtumine George’i rolliga on hästi ajastatud nii tegelase eakaaslasena kui ka näitlejameisterlikkuse poolest.

Eili Neuhausi lavastuse „Öö õigus“ väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse.

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.

Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.

Kuressaare teatri „Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid.

Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

Rakvere teatri lavastuse „Hääl minu sees“ esmane publikumagnet on osav ja leidlik osatäitjate valik, mis loob eeldused tundlikuks, sisutihedaks, erksaks koosmänguks.

„Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes aastakümneid koduteatris koos mänginud.

Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi „Meie klass“ komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes.