$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Lavastuste „Grace ja Glorie“ ning „Vereliin“ ühisosaks on peategelase raugaiga, küll erinevalt välja valgustatud, ent ürgsest vitaalsusest kantud.
Tõnu Õnnepalu on August Gailiti „Ekke Moorist“ loonud ühtpidi algteose süžeed järgiva lavateksti, ent väikeste teisendamiste kaudu luulelise ja isikliku suhtega omamaailma, pealkirjaga „Ingeland“.

Rakvere teatri suvelavastuses „Maailma parim küla“ rahmeldatakse justkui ägedalt, aga tervik jääb hõredaks, misanstseenid igavalt staatiliseks.

„Buratino“ lavamaailmas lastevanematega ei flirdita, ajakajalisi paroole ei pillata, ometi on loo helistikus mingi tumedus, mida hoomavad vaid täiskasvanud.
Aleksander Eelmaa on lavastajana sama delikaatne ja näiliselt taanduv kui näitlejana, tema režii eeldab tähelepanelikku vaatlemist.

„Joobnud” tõestab, et tugeva koega lavastajateater ei ahenda näitlejate mängurõõmu, groteskne nihestatus ei välista psühholoogilisi finesse.

Vallo Kirs on „Hiirtest ja inimestest” lavastanud klaari ja ausa sõnumiga psühholoogilise teatrina.
„Eesriie avaneb!” jääb rollilahendustes ekslema kuhugi pealiskaudse naerutamise, osatäitjate tuttavlike valmisreaktsioonide ja mõtlikuma tõsiseltvõetavuse piirile, justkui eikellegimaale.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.