-
Festival „Luulesõit” Lätis, Eestis, Soomes ja Norras on tänavu hariduse teemal.
Sügisel leiab taas aset rahvusvaheline luulefestival „Luulesõit”,1 mille üks sündmus on plaanis juba järgmisel nädalal. Festivalist, aga ka läti ja soome kirjandusest ning tõlkimisest räägivad Guntars Godiņš ja Jenni Kallionsivu.
-
-
-
Just enne seenekorjehooaja algust esitles kirjastus ;paranoia kogumikku „Seeneriik on lähedal”, kus 29 autori tekste ja pilte seentest. Eks temaatilisi kogumikke on ikka tehtud (armastusest, aastaaegadest, alkoholist jne), et see aga ühele taimele pühendatakse, on haruldane. Tegemist on sotsiaalkampaania „Märka seent” kirgliku avaldusega, mis kutsub seni tundmatuid (seega olematuid) seeni avastama ja „adopteerima”. Kogumik sündinud nn välkkirjastamise meetodil – ideest raamatuni kulus kaks nädalat. Lähemalt räägib teose vastutav produtsent.
Kuidas sündis…
-
Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Koostanud, tõlkinud ja toimetanud Paul Hagu ja Vahur Aabrams. Kujundanud Agnes Ratas. Seto Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2013. 264 lk.
Seto naisi elolaulu’. Koostanud ja toimetanud Andreas Kalkun ja Vahur Aabrams. Kujundanud Agnes Ratas. Seto Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2014. 310 lk.
Seto luulõ antoloogia. Koostanud Kauksi Ülle, toimetanud Silvi Palm. Kujundanud Agnes Ratas. Seto Instituut, 2014. 200 lk.
-
Hando Runnel on öelnud: „Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast.”1 Saati siis juubeliaastal – kevadel tähistati 150 aasta möödumist Juhan Liivi sünnist. Vestlus kirjaniku pärandi hoidjate ja uurijatega kinnitab, et Liivi looming ja isik võluvad ja intrigeerivad siiani. Ka on viimased aastad toonud uudseid käsitlusi.
-
-
Eestis on tuhandeid nägemispuudega inimesi.* Nende hulgas on nii neid, kelle nägemine on vaid osaliselt vähenenud, kui täispimedaid. Ühel või teisel juhul on raskendatud nende igapäevane hakkamasaamine, hariduse omandamine ning ligipääs mis tahes informatsioonile. Ja kultuurile. Kirjandushuvilisel, kellel ei möödu päevagi kirjareata, on raske ette kujutada tunnet, mis tekiks, kui enam ei saaks osa sõnakunstist. Tekstinälg? On põhjust mõtiskleda ka selle üle, kuidas asjaolu, et ei saada vahetult osa suurest…
-
Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu” ei ole ainus eesti proosateos, mis prantslasi köidab – tähelepanu on pälvinud ka eesti lühiproosa.
-
Ikka räägitakse aeg-ajalt meie kirjanduskaanoni konstrueeritusest ja arutletakse võimaliku alternatiivi printsiipide üle. Siiani ei ole üksmeelt kas või küsimuses, kas rääkima peaks eestikeelsest, eestlaste või Eestimaa kirjandus(t)est – eriti puudutab see küsimus kunagist baltisaksa ja praegust eestivene kirjanduse, aga ka lõunaeesti kirjanduse staatust. Samuti ei ole selge, missugused žanrid võivad olla kaasatud – näiteks kas tarbetekstide kaasamine vanema kirjanduse hulka on õigustatud? Kas see, mille me kaanonisse arvame, võiks vabaneda…
