-
Kuuldes Grete Márqueze raamatust esimest korda, arvasin, et tegu pole mitte iroonia, vaid ühe naiivse neiu ülepaisutatud fantaasiaga.
Iroonia ja satiir pole mitte lihtsalt kirjanduse osa, vaid see on kirjanduse – laiemalt aga kultuuri – see osa, mis mõõdab antud kirjanduse ja (kirjandus)kultuuri tervist. Kirjandus ja kultuur, mis ei taju enda aadressil tehtavat irooniat ja satiiri, on kas väga õrn ja õbluke või haige. Julgen väita, et Eestis neid probleeme ei…
-
Möödunud aasta lõpul ilmus eesti keeles Daniel Kehlmanni lühiromaan „Kuulsus”, mis oli Saksamaal ilmavalgust näinud aasta varem, 2008. ja 2009. aasta vahetuse paiku. Tegu on ilmselt autori viienda romaaniga. „Ilmselt”, sest vähemalt Kehlmann ise ei taha teost žanriliselt väga kindlalt liigitada ja „Kuulsuse” alapealkiri või liiginimetus on „romaan üheksas novellis”.
-
Vikerraadio „Kirjanduse tähestik”
Kirjanduse puhul tundub üha süvenevat tendents, et kirjanduse enda kõrval mängib järjest suuremat rolli ka selle ümber toimuv – jutt kirjutatust. Ühelt poolt esineb aeg-ajalt ikka hääli, kes kurdavad eesti kirjanduskriitika viletsuse üle, teiselt poolt pole Eesti ajaloos iial olnud aega, mil kirjandusest oleks räägitud nõnda palju. See pole küll tingimata alati meedias kõige nähtavamal kohal, kuid on olemas. Toimivad nii kirjandusblogid kui kirjandusele pühendatud võrguküljed, ajalehtedes ilmuvad…
-
Stig Claessoni toel tundub olevat täiesti võimalik vananemist õppida. Või siis selle ootamisega leppida.
Mida tean mina, 31aastane, vananemisest? Suurt mitte midagi. Kuid Stig Claessoni (1928– 2008) lühiromaani „Sina maga, mina pesen nõud” lugedes jääb mulje, et ka romaani kirjutamise ajal – käesoleva sajandi kolmandal või neljandal aastal – polnud kirjanik oma teadmistes minust sugugi kindlam. Nii nendib autori alter ego John Andersson, et kuigi on reisinud paljudel maadel ja tal…
-
Tundub, et heliraamatuid koostades on võtmelise tähtsusega iga kirjaniku stiilile õige väljundi, õige hääle leidmine.
Doris Kareva, Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele. Režissöör Urmas Vadi, helirežissöör Külli Tüli. Eesti Rahvusringhääling, 2008. Kivisildnik, Sõda ja rahu. Režissöör Urmas Vadi, helirežissöör Külli Tüli. Jumalikud ilmutused, 2009.
Möödunud aastal ilmus Doris Kareva luuletekstidega kahest plaadist koosnev audiokogumik „Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele”, kus autor lõviosas ise oma loomingut ette kannab.…
-
Nii Kristi Rebane kui Marion Andra on suutnud kujundada oma teoste tegevuse olesklemist kirjeldavaks ja sellest kantuks. Võib-olla on ebaaus võrrelda omavahel ühe autori debüütromaani ning teise kolmandat raamatut, kuid olukorda võib vaadelda ka teisiti. Nimelt on Kristi Rebase Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel ära märgitud „Minu oma” tõesti tema esimene, Marion Andra 2008. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha saanud „Algolagnia” seevastu viimase kolmas teos.
-
Dag Solstadi teosel “Armand V.” on küll olemas jälgitav ja arusaadav lugu, kuid seda jutustatakse joonealustena.
Dag Solstad, Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused. Tõlkinud Sigrid Tooming, Loomingu Raamatukogu 2009, nr 8–10.´160 lk.
Dag Solstadi raamatul „Armand V.” on väga omapärane alapealkiri, mis kehtib ühtlasi žanrimääratlusena – „Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused”. Seega ei kujuta see 160 leheküljega Sigrid Toominga tõlkes ilmunud teos endast mitte romaani, vaid joonealuseid märkusi romaanis, mida…
-
2004. aasta romaanivõistlusele laekus 52 käsikirja, mille seast valiti välja kolm võidutööd ja seitse käsikirja märgiti ära. Enam-vähem sama oli seis kaks aastat hiljem. 2006. aasta võistlusele esitati 51 tööd ning jälle jagati välja kolm auhinnalist kohta ja seitse käsikirja märgiti ära. 2008. aastal avaneb aga sootuks teistsugune pilt. Esiteks oli käsikirju tervelt kümne võrra vähem eelmisest aastast – 41. Ning žürii otsustas esikohta mitte välja anda, piirdudes hoopis ühe teise…
-
Võib vahest nentida, et kõige olulisem küsimine siin ilmas on küsimine selle järele, mis on oluline. Sest vastus küsimusele, mis on tõesti tähtis, aitab vähemalt teoreetilisel tasandil vältida tegelemist ebaolulise, kõrvalisega. Õige vastus määratleb ühtlasi ka selle, mis on reaalne, mis aga ebareaalne. Ebavajalik on ju sisuliselt ka ebareaalne – äratundmine muudab selle nii ohu, kui üleüldse nähtusena mittetegelikuks mõttetuseks.
-
Nii Tarmo Teder kui Peeter Sauter kujutavad üpsilonmeeste nukrat elu naiste maailma varjus või kõrval.
Eesti Ekspressi aastalõpunumbri (31. XII) uusaastasoovides avaldati lootust, „et jätkuks Mihkel Raua sünnitatud trend kirjutada meestekaid.” Pole küll mingit põhjust heita Eesti Ekspressile ette kultuurikaugust, kuid ometi ilmus aasta lõpul kaks teost, mille autorid on tegelikult eluaeg – ehk siis ammu enne Mihkel Rauda – kirjutanud karmimavõitu ja pigem meeslugejaskonnale mõeldud teoseid ehk siis meestekaid ning…
