-
Psüühilise hügieeni seisukohast on Sandra Jõgeva parem kirjanik kui Jaan Kross.
Sandra Jõgeva, Draamapunkt. Võluri tagasitulek OÜ, 2008. 91 lk.
Psüühilisest hügieenist Kui keegi annab oma blogi põhjal välja raamatu, siis võib see tunduda täiesti mõttetu teona, lihtsalt feimi taotlemisena, mingi järjekordse sotsiaalporno lisamisena. Jõgeva raamatu puhul aga sellist probleemi ei teki. Minu silmis on blogidel ainult üks sügavam ülesanne – aidata inimesi nn psüühilise hügieeni hoidmisel. Kui lisandub boonusena veel…
-
Andres Ehin, Udusulistaja. Varrak, 2008. 230 lk.
Andres Ehini luuletused tunduvad justkui initsiatsioonidena, kus keegi on pidevalt saamas kellekski teiseks, ohtlike üleminekuhetkedena, kus vilksatab igavene laps, mõlemate sootunnustega olend tähtsate muutuste sees.
-
Üks lugemissoovitus tõelisele avangardistile: Kiur Mölderi meenutusteraamat „Naistearst meenutab”, kus on näiteks peatükk „Prouad, pressige pärasoole peale!” ja igasugune suitsidaalse-mustalehvikulise „olen põrandal” luule loomise isu kaob igaveseks.
Erkki Luuk, Pideva ja Silmnähtava Pöögelmann. Valitud luuletused: Paberteater. Meie inseneriteaduse suurhäire. Valgus tareaknas. Kommunistlik revolutsioon Kuul. Präät ja Endil. ID Salong, 2008. 146 lk.
-
Kujutage ette, kui peaksite pärast mõne James Bondi poolt efektselt ja kiiresti purustatud eralinna hävimist vaatama veel päevade kaupa seal hukkunud inimeste matuseid, seda, kuidas nad haudades lagunevad või kuidas lõpuks loodus võtab üle katki pekstud ehitised.
Alfred Kubin, Teisel pool. Eesti Päevaleht, 2007. Tõlkinud Mati Sirkel. 309 lk.
-
Lauri Sommeri panust Viljandi ruumipoeesiasse on raske alahinnata.
-
Kui tahame teada saada 1960.-1970. aastate võimalikust originaalsest vaimsusest, siis on ehk just Vaino Vahingu päevikud mitmeski mõttes paratamatu materjal.
Scanpix / Margus Ansu
-
O Dorpat, urbs addictissima musis. . . . Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet. Koostanud Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll. 2007. 478 lk.
„Eestikeelne kirjandus tekib ning sugeneb XVI-XVII sajandil jumalaorjusliku tarbekirjandusena.” Ei, see ei ole tsitaat uuest Tartu XVII sajandi juhuluulet presenteerivast kogumikust, vaid üks alguslausetest kunagi ammu, eelmisel sajandil (1973) ilmunud V. Alttoa ja A. Valmeti teosest „17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule”. Varasemast teosest ei ole seega mõtet ka…
-
-
Raave vaimupanu on ebaveenev
-
Leo Perutz, Viimsepäevameister. Tõlkinud Ilme Rebane. Eesti Raamat, 2006. 134 lk.
